Allan Remmelkoor: 20 aastaga juhiks kasvamise lugu

Me ei tohi ehitada tuima ja keskpärast kasti. Me peame looma midagi ägedat, mida pole siin veel nähtud. Midagi nii kihvti, et tõstame lati uuele kõrgusele, mida on teistel raske ületada. Juba 1997. aastast on kaubanduskeskuste rajajat Allan Remmelkoort innustanud see Pro Kapitalist kaasa saadud mõtteviis. Ja just nende põhimõtete järgi kerkib nüüd kogu Balti regioonis ainulaadne kaubandus- ja meelelahutuskeskus T1 Mall of Tallinn. Kahe verstaposti vahel on aga üks põnev juhiks kasvamise lugu, mille panid kirja Helin Vaher ja Rasmus Kagge.

Remmelkoore silmad põlevad ja iga tema puhta diktsiooniga välja öeldud sõna ei jäta kahtlust: ta ei pea kavalat müügikõnet, vaid räägib otse südamest. Nii nagu 20. aprilli õhtul, kui ta pidas T1 Mall of Tallinna avaüritusel ainsa kõne, milles ta ei hakanudki mõneti üllatuslikult koostööpartnerite ees üles lugema Peterburi tee algusesse kerkiva Tallinna uue sõlmpunkti pärleid, vaid rääkis üksnes oma meeskonnast. Tunnustades neist igaüht nimeliselt vaeva eest, mida on koos ja eraldi nähtud selle nimel, et see uus kõrgus 2018. aasta oktoobris latile tõepoolest ka kerkiks.

Meeskonnal – üksteise innustamisel, usaldamisel ja toetamisel – on otsustav roll ka Allani enda loos. Selles, kuidas ta 1997. aastal Pro Kapitali tööle tuli ning miks ta veel 20 aastat hiljemgi siin endise innuga tegutseb. Aga kõigest järjekorras.

Netist võib leida näiteks sellise märkimisväärse fakti, et teie nimel on 1994. aasta aprillist Eesti kõigi aegade esimene hole-in-one Niitvälja golfiväljakult, aga peaaegu ridagi ei ole selle kohta, mida te tegite pärast seda kui TTÜ-s ärijuhtimise eriala lõpetasite, ja enne, kui Pro Kapital teid igaveseks enda juurde meelitas?

Minu esimene töökoht oli 1992. aastal veel ülikooli ajal Soome siiditrükifirma Seritek, kus sain korraliku müügitöö põhja ja hästi palju kontakte. Soome firmad tõid toona Eestisse euroopalikku ärikultuuri ja tekitasid siinsele majandusele tegelikult võimsa hüppelaua. Sellist n-ö koolitust ei saanud ei Läti ega Leedu.

1995. aastal läksin projektijuhiks reklaamiagentuuri AGE. Seda perioodi pean enda jaoks tohutult oluliseks ja suurepäraseks kooliks. Tööd tuli teha rohkem suu ja mõistusega, suhtlemist oli palju, tihti polnud ööl ja päeval vahet. Lääne ettevõtted avastasid Eesti turgu ja võimalusi oli palju. See oli suurepärane kool, mille eest maksti ka head palka.

Toonasega võrreldes on meie elu läinud ikka tohutult palju igavamaks, kuigi elatustase on õnneks muidugi kasvanud. Mina meenutan 90- aastate algusaega ja keskpaika sooja nostalgiaga.

Pärast AGE-t olin lühikest aega Ekspress Grupi värskelt loodud ajakirjade grupi juht. Elu oli kiire ja töökohad vahetusid siis kiiremini kui praegu. 1997. aastal korraldas Pro Kapitali Eestis käivitanud Ernesto Preatoni ettevõtlikele Eesti noortele majandusloengute sarja. 30 väljavalitu sekka pääsemine polnud sugugi lihtne, aga mul õnnestus tihedast sõelast läbi murda. Sealt kõik algaski.

Millega te Ernesto Preatoni siis ära võlusite? Kui vaadata teie karjääri, siis kujutaksin teid pigem ette hoopis meedia- või reklaamifirma juhina.

See on ka üks põnev lugu. Nagu ikka on paljud asjad juhustes kinni. Kui oled noor, siis pead olema hästi ärksa ellusuhtumisega. Sa pead nägema ja krabama maast üles õiged rakmed. Eks siis edaspidi paistab, kas see hobune jookseb õiges suunas. Preatoni loengusari oli vaieldamatult üks selline võimalus, millest ma kinni haarasin ja milles ma ei eksinud, nagu nüüd näha.

Lühidalt. Loengute järel pakkus Preatoni osalistele võimalust temaga eraldi kohtuda, et rääkida maailmast, ärist ja kas või armastusest. Iva oli selles, et tal olid Eestis suured plaanid ja ta otsis oma meeskonda noori tegijaid.

Läksin ka siis temaga kohtuma. Ma ei tea, kas minu jutt võlus teda või olid selleks muud põhjused, aga igal juhul kutsus Preatoni mind mõni päev hiljem oma kontorisse, kus mind ootas ees üks huvitav protsess. Ta hakkas ükshaaval minu ette kutsuma oma töötajaid, kokku viis, kes kõik kirjeldasid mulle oma projekte.

Esimesena astus sisse Vittorio Michelozzi, praegune Pro Kapitali juht, kes rääkis plaanist rajada Eestisse niisugune kaubanduskeskus, mida siis siin veel ei olnud. Loomulikult ei teadnud mina sellest ärist tookord mitte vähimatki. Eks ma teadsin, et on olemas poed – Eestis olid siis veel ABC-d, Stockmann ja WW Passaaž oli just avatud  –, aga muud midagi. Paolo rääkis, mina kuulasin ja noogutasin.

Siis tuli teine mees, kes rääkis plaanist rajada hüpermarket. Siis kolmas, kes kõneles kortermajade arendusest ja nii edasi. Muide, kõik need projektid on tänaseks ära tehtud ja väga tuntud. (Kas Primo hüpermarketit Kristiines veel mäletate?)

Lõpuks küsis Preatoni minu käest: noh, millise sa valid. Ma siis mõtlesin ja ütlesin veel üsna puises inglise keeles, et see kaubanduskeskus tundub kuidagi huvitav. Seejärel kutsuti Michelozzi tuppa tagasi ja talle tutvustati mind: näed, siin on sinu kutt; lepi temaga nüüd asjad kokku ja pange töö käima.

Kas nii sündiski Kristiine keskuse projekt, mille tegevjuht te aastatel 1999–2011 olite?

Jah, Preatoni oli just ostnud n-ö taksopargi kinnistu Kristiines ja nad hakkasid sinna keskust planeerima. See oli suvel 1997 – septembris läksin ma Pro Kapital gruppi tööle. See, mis edasi juhtus, on väga õpetlik. Minu kogemuse põhjal on vähe selliseid ettevõtjaid, kellel on olnud Preatoniga võrreldav pikk vaade ja usaldus kohalike noorte vastu.

Preatoni ja Michelozzi leidsid, et ma olen pädev ja aktiivne noor inimene, ning otsustasid sõlmida minu koolitamiseks koostööleppe Itaalia ühe suurima kaubanduskeskuste juhtimis-arendamis-konsultatsioonifirmaga. Minu koolitamiseks tehti 1,5-aastane tööplaan. Ja pange nüüd tähele – see projekt tervikuna maksis tollal kokku üle miljoni Eesti krooni!

See programm algas nii, et mulle võeti itaalia keele eraõpetajaks proua Anne Kalling – mul on siiani tema vastu väga suur austus –, kellega õppisin 3,5 kuud jutti. Iga päev 3 tundi kontoris ja pärast seda 5 tundi koduseid töid. Töö oli nii intensiivne, et pärast kolme kuud ütles proua Kalling: „Ma ei tea, kas teist saab hea kaubanduskeskuse spetsialist, aga te võiksite välja töötada eesti ja itaalia keelte ajavormide tõlke struktuurid. Seda ei ole Eestis veel põhjalikult tehtud… ja minu arvates võiksite te selle töö ette võtta.”  See oli hullumeelne tamp. Ma ei teinud 3,5 kuud mitte midagi peale keele õppimise ja mulle maksti selle eest veel palka. Mulle maksti palka ainult selle eest. Kujutate ette, selline usaldus ühe noore Eesti mehe vastu!

Seejärel läksin Itaaliasse Modena linna praktikale, kus kõik toimus esimesest hetkest alates üksnes itaalia keeles. Mulle pidasid hommikust õhtuni loenguid kaubanduskeskuste eri lülide töötajad alates planeerijatest kuni läbirääkijate ja raamatupidajateni. Ma saatsin töövarjuna inimesi, kes töötasid paljudes linnades keskuste direktoritena. Veetsin nädalaid uute keskuste avamiseelses virvarris, mis on alati üks hullumeelne periood. Kogu seda teadmiste mahtu, mis minust läbi voogas, hakkasingi 1998. aasta kevadel paralleelselt rakendama Kristiine keskuse avamiseks.

Praegu on koomiline mõelda, et mul ei olnud ju siin kellegagi arutada, milline see Kristiine keskuse kontseptsioon peaks olema, sest omanikud tegelesid rahastamisega, kuhu mina oma nina ei toppinud. Mina tegelesin üürnikega, planeeringutega ja kõige muuga – vaatasin aga oma kaustikuid, kuhu olin Itaalias midagi konspekteerinud, ning viisin seda ellu. See oli hästi-hästi põnev protsess.

Kui Kristiine keskus 1999. aastal avati, siis peeti seda kogu Balti regioonis ainulaadseks ja seninägematuks kaubanduskeskuseks, mis seadis konkurentide jaoks lati väga kõrgele.

Kõike seda arvesse võttes on eriti tähelepanuväärne, et omanikud usaldasid nii arhitekti kui ka mind sedavõrd, et ei sekkunud eriti meie töösse. Samal ajal olid nad valmis investeerima väga palju inimeste know how’sse, et see keskus edaspidi hästi toimiks.

Ambitsioon oli kõva, sest siis oli palju neid, kes pidasid Preatonit lolliks, kes teeb kõike valesti – küll oli keskus linna poolt vaadates valel pool, liiga suur, kallis jne. Kahtlejaid oli väga palju. Aga keskuse kontseptsioon kandis ja see oli tol ajal kindlasti oma ajast ees. Tänaseks on selline arusaam küll aegunud, aga tollal oli ta tõepoolest ennenägematult äge.

Esiteks Kristiine keskus, siis Domina Shopping Riias ja nüüd T1 Mall of Tallinn. Tundub, et vähemalt kahe puhul olete pidanud jalgratast leiutama… 

Kristiine oli päris kindlasti jalgratta leiutamine. Iga viimnegi kodar leiutati või adapteeriti Itaalia kogemustest. Domina puhul oli tegu teise riigi ja kultuuriga, kuid sinna me mugandasime kõik selle, mida me siin Kristiinega juba olime teinud. Domina puhul olime tänu Kristiinele juba eos palju targemad.

T1 Mall of Tallinn on aga kindlasti juba täiesti uus asi. Kaubanduskeskus on küll ikka seesama füüsiline hoone, kus on kauplused ja parkla, ent majandusmudelid ja turg on tohutult edasi arenenud ning globaliseerunud – e-maailm on seda väga palju mõjutanud. Kui võrrelda aastaid 2003 ja 2017, siis on täiesti selge, et praegu on uus periood.

Näiteks võib juhtuda, et 150 kaupluse peale on vaid 50 üürnikku kui varem oli neid 150. On üürnikke, kes avavad korraga 10 poodi. Võrreldes varasemate aastatega on toimunud tugev ketistumine. Aga siiski on sul iga päev uued partnerid, iga ettevõttega kaasneb uus kultuur ja iseärasused. See valdkond on hästi dünaamiline.

Suurim proovikivi on kindlasti eristumine olukorras, kus linn on kaubanduskeskusi juba täis ja läänest tulevad sõnumid räägivad klassikaliste keskuste sulgemisest. Kuivõrd valuline protsess on täiesti uue kaubandus- ja meelelahutuskeskuse idee leiutamine?

See, millega me T1 Mall of Tallinna puhul tõesti palju vaeva nägime, oli küsimus, kuidas mahutada selle kinnistu kuju ja füüsilisi parameetreid silmas pidades sinna ära üks hoone nii, et seal oleksid loogilised käiguteed ning sinna saaks paigutada parasjagu ägedat kaubandust- ja meelelahutust.

T1 kõige esimese kontseptsiooni tõmbasime juba ammu puruks. Saime pärast Kristiine keskuse laienemist 2002. aastal aru, et idee rajada sama ideega uus keskus on täielik anakronism.

Hakkasime uuesti T1 projektiga tegelema alles 2010. aastal. Aga ka siis ei rääkinud me sellest meelelahutusest nii palju. Ikka oli see tunne, et kellele seda vaja on. Kus need prioriteedid ikkagi on? Kas kaubanduskeskusele on vaja kino või vastupidi?

Meil oli tookord kolmekorruseline keskus ja meil oli tunne, et võiksime teha midagi katusele, näiteks spordimängude väljaku või sulgpallihalli. Hakkasime vaatama, kuidas seda sinna paigutada, ja sealt hakkas hargnema mõte, mis tipnes sellega, et meil tekkis keskusele peale veel üks täiemahuline uus korrus, mis on pühendatud meelelahutusele ja vabaaja veetmisele. Selle teadmiseni kulus aga umbes paar aastat.

Mis allikatest te inspiratsiooni ammutate? 

Kindlasti käime maailmas ringi. See on selline ala, kus põlve otsas nokitsedes ei tule midagi. Aga ma tuleksin ennekõike tagasi nendesamade koolituste juurde 90. aastate lõpus, kus minusse süstiti igaveseks pisik, et kaubanduskeskus on üks äge ruum, mis peaks pakkuma inimestele ägedaid võimalusi, nii meelelahutust, ajaviidet kui praktilist poolt. Aga ennekõike peab see kihvt välja nägema, mitte olema tuim kast. See peab olema loogiline ja mugav.

Neid õpetussõnu meeles pidades ja oma meeskonnale edasi andes tekibki taas sportlik hasart, et me peame nüüd looma midagi sellist nagu siis, ligi 20 aastat tagasi Kristiine puhul. Me peame olema ägedamad ja kihvtimad kui konkurendid ning tegema neist ka paremini koostööd oma kauplustega.

Te olete julgelt öelnud, et pärast T1 Mall of Tallinna ei ole siia enam ühtegi uut keskust vaja.

Eks me arvasime seda ka pärast Kristiinet. Kuid tõepoolest, iga uue tootega turule tulles pead sa looma midagi väga erilist, et see jätaks maha nii suure jälje, mida järgmisel on väga keeruline täita.

On ju selge, et uusi keskusi tekib ka pärast seda, kui oktoobris 2018 T1 Mall of Tallinn avatakse, aga ma ennustan, et areng jaekaubandusturul ei ole enam nii tormiline kui varem. Pigem on küsimus selles, mis saab olemasolevatest keskustest, millest on näha, et need on amortiseerunud ja moraalselt vananenud, ning mille uueks sünnitamine on väga keeruline.

Kas olete juba mõeldud, milline on teie järgmine kaubanduskeskus, näiteks 20 aasta pärast?

Kui sellel ajal on olemas hüperluup, siis võib näiteks Kopenhaagenist Eestisse poole tunniga külla tulla. Eks tehnoloogia areng muudab tervikpilti väga palju.

Kaubandus on üks vanim eluvaldkonda – see ei kao kusagile. Tuleb ajaga kaasas käia ja proovida trende hästi tajuda. Kui midagi tulevikus teha, siis peaks see ikkagi äge olema. Sõna äge on selline hea sõna, mida on raske kirjeldada, aga kui midagi sellist märkad, siis tunned ta kohe ära – see on äge. Kui seda ägedust ka tulevikus silmas pidada, siis peaks see õnnestuma.

Lähim perspektiiv on see, et meil on mõned plaanid Riia linnas. Aga sellest on veel vara rääkida.