Artistide peidus pool

Väliselt enesekindel – seesmiselt habras

Artistile tuleb luua hea meeleolu, tema muresid kuulata, teda toita ja soojas hoida ning mõnikord isegi talle unelaulu laulda. Kõik selleks, et tema esinemisvorm oleks laitmatu. Artistide peidetud poolest räägib 10 aastat Brigitta festivali teinud peaprodutsent ja kontserdikorraldaja Heili Vaus-Tamm.

Goethe on öelnud, et geenius on üldrahvalik vara. Ilmselt on seda igasugune talent, ka näitleja ja muusik.

Artist elab oma päriselu laval. Avatult. Seda, mida lavalt ei näe, toob publiku ette meedia. Mis siis artistist veel peitu jääb? Ilmselt see, mida näeb vaid perekond ja kontserdikorraldaja. Kuidas artistidega suhelda, olen õppinud läbi valusate kogemuste. Kord süüdistas üks pillimees mind, et ma ei loo artistidele enne esinemist head meeleolu. See oli minu jaoks (kes ma polnud enam sugugi algaja kontserdikorraldaja) midagi uut. Mõtlesin, et igaüks teeb ju oma tööd ja miks peaks mina tema meeleolu looma. Ilmselt põhjustas temas pahameelt see, et ma tema järgmise projekti olin just tagasi lükanud ja olukord päädis sellega, et ta otsustas lavale üldse mitte minna. Tema eeskujul loobus esinemisest veel paar inimest. Kiiresti tuli leida varu-inimene.

Kõnealuse pillimehega leppisime ära, aga saadud õppetund oli minu jaoks mõjus. Pärast seda ei tee ma enam mingeid üldistusi. Olen Tallinna Filharmoonias sel teemal oma kolleegidega vaielnud, sest nemad on seisukohal, et kõiges ei pea järele andma. Minu kreedo on nüüdsest aga see, et ma tahan oma artistidele luua meeldiva ja inspireeriva meeleolu.
Kontserdikorraldajal on tõepoolest palju ülesandeid reklaamist, tingimuste kokkuleppimisest finantsideni välja. Ent kõigele sellele vaatamata leian, et mentaalne osa on siiski tähtsaim.

 

Artist on kiinduv

Et üht suurt ooperit välja tuua, peavad lauljad ja lavastajad olema kuude kaupa teises riigis ja oma perekonnast eemal. Pikad telefoni- ja Skype`i-kõned ei lahenda probleeme ja nii on minust saanud sageli usaldusisik, kellele kurdetakse oma pereprobleeme ja küsitakse nõu: mis ma talle ütlen, kui ta jälle helistab?

Pole suurt vahet, mis soost või vanuses on artist. Tal on lihtsalt vaja sõbralikku kuulajat. Lavastusperioodil on närvid kõigil väga ergud ja suhted tekivad mitte ainult ettekirjutatud süžee järgi vaid ka iseeneslikult. Oma keskkonnast välja toodud inimene on haavatav ja üksik. Kõige rohkem vajab ta sellistel hetkedel ärakuulamist.

Pärast peaproovi tuleb pingelangus. Siis on lõpuks aeg korralikult süüa ja kõik hinge pealt ära rääkida. Sellistel hetkedel on Tommy grilli laadsed asutused kõrges hinnas. Olen kella kolmeni öösel artistide seltsis veetnud, muretsedes selle pärast, et uus tööpäev algab peagi, ent väliskülalise jutt ei taha sugugi veel lõppeda. Ühe sakslannast lauljaga olen aga siiani kontaktis ja tema hea sõber. Ta on mulle tänulik oma abielu päästmise eest…

 

Artist on tundlik

Kõige tundlikumad on need kõige hapramad – balletitantsijad. Ühel aastal saabus meile hirmus pretensioonikas trupp Moskvast. Neid ärritas, et meie ilm nii külm oli. Tõime kolleegidega neile kodust jopesid ja fliise.

Järgmiseks ei sobinud neile toit. Nad väitsid, et restoranis anti neile mingit konservi. Konservi restoranis…? Selgus, et kõnealune „konserv“ oli ümmargusse vormi valatud roog. Hakkasin vaikselt tigedaks muutuma ja küsisin endalt, kust maalt peaks piiri tõmbama.

Õhtusel etendusel nägin aga, kuidas nad lava taga nagu liblikad – õblukesed ja väheste riietega – gaasisoojendite ümber keksisid ja sealt siis vaheldumisi lavale lendlesid. Oma hapra tantsu ja naiivsevõitu liigutava süžeega pidid nad täitma suure lava ja hiiglasliku saali. Siis ma mõistsin, miks nad nii kapriissed ja lapsikud on – ega teistsugused saakski oma haavatavuse ja õrnusega 1300 inimest vaimustusest jalgu trampima panna.

Meie artistid pole nõudnud kullast vetsupotte ega kaaviarivaagnaid. Diivaneid ja lilli oma back-stage telki aga küll. Kas need aitavad siis hästi laulda, võiks ju küsida. Tegelikult aitavad. Artist peab tundma, et ta on erakordne. Et teda ümbritseb see, mis talle meeldib. Siis saab ta minna lavale ja ollagi erakordne, kordumatu ja vaimustav.

 

Artist armastab traditsioone

Ühel aastal lõppes Birgitta festival taivanlaste külalisetendusega. Pärast kaht nädalat ööd ja päevad jutti töötamist korraldame traditsioonilise peo oma kaastöölistele. Taivanlased nõudsid aga, et nende dekoratsioonid saaks kohe auto peale, mitte tund aega hiljem. Kutsusime nende lavamehi oma peole ja pakkusime, et pärast tõstetakse ühes meie meestega dekoratsioonid peale. Lavamehi taivanlased aga meie peole ei lubanud ja artistid hakkasid koos nendega dekoratsioone laadima. Etenduse produtsendina seisin üksi koos kurjade taivanlastega festivaliplatsil ja jälgisin õudusega, kuidas kleenukesed artistid sikutasid hiiglaslikke puutüvesid, gonge ja kaste hiidtrummidega. Iga 10 minuti tagant käisid nad küsimas, millal meie mehed tagasi on. Kui üks laulja oma käe kasti alla jättis ja veri voolama hakkas, oli mul juba päris kõhe. Meie lavamehed jõudsid kohale alles siis, kui kõik peale ühe raske puutüve olid peale laaditud. Käisime järgmisel päeval ühes toonase direktori Jüri Leiteniga hotellis nende juhtkonna juures vabandamas. Õnneks leidsime kõik, et probleem tekkis erinevatest käitumistavadest. Ükskõik millise teise riigi lavamehed oleks rõõmsalt peole läinud. Teine kultuuriline eripära, mis meid hämmastas, oli see, et kogu trupp võttis kaasa oma pliidid, millel igaüks eraldi endale süüa valmistas.

Hoopis teistlaadi traditsioonidest kinnihoidmine kaasnes järgmise Moskva balletitrupiga. Läksin neile Balti jaama Moskva rongile vastu. Kõik oli ilus, kuni mul võeti küünarnukist kinni ja öeldi, et lähme nüüd veidi eemale ja annate meile sularaha ära. Mul tõmbas kõhu alt õõnsaks: mis sularaha? „No artistide päevarahad,“ sain vastuseks. Hingasin kergendatult. Meil oli lepingus kirjas, et kõik makstakse pangaülekandega pärast etendust. Sain vastuseks, et leping lepinguks, aga neil on kombeks, et raha makstakse kohe. Et nende noored on kõik näljas, neil pole ühtegi senti raha vahetatud. Nemad peavad raha kohe saama.

Selliste argumentide peale jäin sõnatuks. Võtsin värisevate kätega telefoni, et varahommikul direktorile seda uudist teatada.

 

Artist peab pärast esinemist süüa saama

Esinemised on reeglina hilisõhtuni ja ega enne lavaleminekut eriti ei sööda. Trummifestivali kontsert kestis meil üle südaöö. Käisin ise vahepeal autos väsimust ja peavalu välja magamas. Kui kontsert Rock Cafes lõppes, lootsin, et saan nüüd artistid hotelli viia. Nemad teatasid aga rõõmsalt, et nüüd võib sööma minna. Köögid on sel kellaajal juba kinni, ka turu juures tegutsenud grill oli just sel aastal kinni pandud ja mina oma trummaritega keset ööd püsti hädas.

Olukorra päästis Sikupilli kaubanduskeskuse taga avatud rahvusrestoran, mis oli poole ööni lahti. Sel ajal kui artistid restoranis sõid, külmetasin mina väljas, sest peavalu ja söögilõhnad ei sobinud kuidagi kokku…

 

Artist on hajameelne

Kord oli meil Birgitta festivali kavas suurteos, mille proovidesse üks näitleja kuidagi ei jõudnud. Dirigent oli kuri ja nõudis, et mina vastutaks selle eest, et näitlejad õigel ajal kohal oleks. Aga kuidas? Et kolin siis kuni etenduseni näitleja koju elama, sest vaid sel moel saan garanteerida, et ta kohale jõuab. See oli muidugi nali. Aga peaproovi jäigi see näitleja kaks tundi hiljaks. 200 inimest ootas. Kaks tundi. Kui ta tuli, siis oli tema osatäitmine aga hiilgav. Oleme siiani temaga head sõbrad.

 

Artist vajab turvatunnet

Diplomaatiliste nootide sarja lõppkontserdi andis inuiidi lauljatar. See oli noore neiu esimene Euroopa-turnee. Teadsime, et osad Tšehhi kontserdid olid ära jäetud, sest lauljatar tundis end halvasti. Meil olid piletid kõik välja müüdud ja kontsert järgmisel päeval. Kanada saatkonna töötajal õnnestus neiut siiski veenda kiirema otselennuga Tallinna tulema.

Kohe lennujaamas vajus noor naine mu käte vahele ja hakkas nutma, enne seda sõnagi lausumata. Viisime ta Estonia teatri lauljate arsti juurde. Häälepaeltel pole otsest häda, kurnatus ja stress on olukorra põhjuseks, oli arsti arvamus.

Neiu ütles, et ta pole terve nädala maganud. Riigid ja kontserdilavad aina vaheldusid uutega, vahepeal olid lennureisid ja võõrad hotellid. See kõik viis vaese polaarjoone tagant pärit neiu nii endast välja, et ta ei suutnud enam uinuda. Et olin tema tuuri korraldusliku poole peal esimene naisterahvas, valiski ta minu, et mulle oma muret kurta.

Lootsime väga, et ehk suudab pärast väljapuhkamist siiski meie kontserdil esineda. Unerohtu ei julgenud me talle anda, sest looduslapsena polnud ta sellega harjunud. Viisin ta hotellituppa, istusin voodiäärele ja hakkasin unelaule laulma. Oma lastele lauldud, asi see siis temale. Hommikul, kui väriseva südamega hotelli läksin, kuulsin, et keegi hüüab mind nimepidi. Minu väsinud artist jooksis mööda koridori ja hüüdis täiest kõrist: „Ma sain magadaaaaa…!“ Ooo, hääl on tagasi, jõudsin mõelda, enne kui kallistasime.

Artistidega saab töötada vaid siis, kui neid armastad ja tunned. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et artist peabki olema ettearvamatu, haavatav, ülitundlik ja ülereageeriv. Loomulikult oleks mugav suhelda stabiilse närvisüsteemiga vastutustundliku inimesega, aga sellist pole ju laval huvitav vaadata. Ei saa ju nõuda, et inimene, kellelt me laval nõuame spontaansust ja ülimat emotsionaalsust, oleks tava-asjaajamises logistiku täpsuse ja hingelaadiga.