Bo Henriksson: jälgin ABB käekäiku Eestis niikaua kui saan

ABB Eestit 25 aastat juhtinud Bo Henrikssoni kabinet on Inseneeria külaskäigu ajaks juba üsna tühjavõitu – esimesi päevi on ametis uus juht Jukka Patrikainen, nii et endise juhi toas pole enam muud, kui mälestused ja ajutine peatuskoht. Teeneka tööstusjuhiga vestles tehnoloogiaajakirjanik Kaido Einama.

Kuid ABB üksused Jürisse kokku toonud ja selle Eesti üheks ihaldusväärseimaks tööandjaks vorminud Bo Henriksson hoiab endiselt asjadel silma peal ja lubab seda teha niikaua kui saab – see on ikkagi nagu oma lapse käekäigu jälgimine.

„Praegu võin tõesti rahuliku südamega asjad üle anda, tundub olevat õige hetk,“ põhjendab 25 aastat ABB-d Eestis ja 17 aastat Baltimaades juhtinud soomlane, miks ta just nüüd võttis aja maha ja otsustas minna pensionile. „See oli kõige sobivam hetk anda ettevõte üle noorematele. Olen ABB-s kokku olnud juba 36 aastat.“

Veerand sajandit tagasi, kui ABB Eestis alustas, oli aga kõik veel hoopis teisiti kui praegu.

Miks üldse otsustati ABB tegevus 1990. aastate alguses Eestisse tuua?

Aastal 1992 moodustati ABB Eesti ja kaks ühisettevõtet. Tollane ABB kontserni juht ütles kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist, et nüüd on aeg laieneda itta. Nii loodigi ettevõte Poolas, laieneti ka Tšehhi ja Baltikumi. Eestisse tuldi esimeste seas. Üldine olukord oli siin muidugi üsna segane. Kõik alles algas.

Samas oli siin palju suuri üleliidulisi tehaseid, kus töötas hulk insenere.

Ma olen alati öelnud, et siinsete spetsialistide tehnilised oskused olid väga head. Teoorias oldi väga tugevad. Meie pidime aga hakkama õpetama, kuidas seda teooriat rakendada Lääne seadmetega. Olid täiesti uued komponendid ja eks mõned tehnilised lahendused olid ka erinevad sellest, mida Nõukogude Liidus tehti.

Kohe alustasime koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga ja esimesed insenerid tegid juba oma diplomitööd Soome ABB-s, neid saime ka kasutada.

Tööpõld oli siis ju lai – peaaegu kõik süsteemid vajasid väljavahetamist?

Mäletan, et see oli vist 1993. aastal, kui esimene Lääne moodi 110 kW alajaam valmis sai ning tuli Tallinna Sadamasse paigaldada. Siis oli probleem kohaliku ehitajaga – ainuke, mida nõudsime, oli, et vundament peaks olema täpne. See aga oli siis raske küsimus.

Nõukogude-aegsete seadmete väljavahetamine käib ju tegelikult siiamaani. Varsti algab teine ring, tolleaegsed seadmed ja esimesed alajaamad tuleb moderniseerida. 20 aastaga on automaatika muutunud. Rohkem küll tarkvara ja elektroonika poolelt.

Insenere oli 25 aastat tagasi rohkem ja neid oli vaja ümber õpetada, nüüd on neid aga liiga vähe.

Olen olnud kogu aeg mures, et insenere ei ole ülikoolist piisavalt palju võtta. Meil oleks vaja neid palju rohkem. Baltimaade, Rootsi, Soome ja natuke ka Norra insenerid on kõik ühes suures regioonis ja saame siin vajadusel jagada ka ressursse ühest riigist teise.

Praegused insenerid, kes tulevad ülikoolist, tunnevad muidugi ka moodsaid seadmeid. Teooria aga pole veerand sajandi jooksul väga palju muutunud, peale selle, et digiteerimine on saanud aina olulisemaks. Elektrivõrgu poolel pole aga digiteeriminegi enam nii uus asi. Kuidas info liigub ja kuidas seda kasutatakse, see on muutunud. Varem oli juhtimine analoogne, nüüd digitaalne ja tarkvara teeb väga palju ära. Insener peab tarkvara tundma.

Kas digiteerimine ja automatiseerimine on ABB-s töökohti vähendanud?

Eestis on vältimatu, et peame rohkem automatiseerima, sest töökäsi on vähe. Hea näite saab tuua Soomest. Seal laiendati üht autotehast. Osteti 250 robotit olemasolevale 250 robotile juurde. Lisaks võeti juurde ka 2000 inimest – ütle nüüd, kas see vähendas siis inimeste hulka või lisas pigem juurde? Lisaks inseneridele napib ka tavalisi töötajaid, neidki on raske leida.

ABB on ju väga ihaldatud töökoht, aga ikka ei ole leida piisavalt inimesi?

On neid, kes ei tahagi tulla ja neid, kes on juba hõivatud. Aga inseneridele on küll ABB paradiis, nimetan seda tehast inseneride paradiisiks üsna julgelt.

Siin saavad insenerid ka arendusega tegeleda. Milliseid arendusi on Eestis tehtud?

Sagedusmuundurite täiustamine on üks tipp-arendusi, mida Eestis tehakse. Mootorite ja generaatorite tehases on samuti tiim, kes arendab generaatorite tehnoloogiat ja tööstusautomaatika üksuses on inseneritöö seotud ka sellega, et mõne konkreetse projekti juures peab leidma uue lahenduse. Kui hea lahendus on leitud, saab selle põhjal teha ka uue toote. Ka komplektalajaamade erinevaid tooteid arendatakse osaliselt Eestis.

Eestis on päikese- ja tuuleenergia-ajamid, pumbajaamade kontrollerid, mida veel siin tehakse ja mille järgi vajadus kasvab?

Tegelikult muutub tootmine meil vastavalt klientide vajadustele üsna tihti. Päikeseenergia turg kasvab, tuuleenergia valdkond on stabiilne. Indias näiteks tahetakse 30–40 protsenti energiatootmisest viia päikese- ja tuuleenergia tootmisele ja see mõjutab ka turgu. Päikese- ja tuuleenergiaseadmete komponentide tootmine on läinud odavamaks ja läheb kindlasti veelgi. Nii eramajad, tehase- kui kontorihooned hakkavad päikesepaneele katusele panema. Seega nende kontrollerite järgi vajadus aina kasvab.

Siin ühes tehases olid ka päikesepaneelid katusel, kas neist on palju abi?

Sagedusmuundurite tehases on katusel mõnekümne kilovati jagu päikesepaneele, aga et see kogu tehase jaoks energiat toodaks – teoorias oleks see võimalik, aga seni veel liiga kallis. Praegu on see rohkem meie väike hobi, et proovida, kuidas kogu päikeseenergiasüsteem meie seadmetega ja meie kliimas töötab.

Kui kiiresti ABB toodang muutub?

Eks see sõltub tootest. Päikeseenergia valdkond muutub praegu väga kiiresti. Digiteerimisega seotud uuendused on samuti väga kiired. Kui aga vaatame üht trafot – see ei ole viimase 50 aasta jooksul palju muutunud, ikka samasugune. Pisiparandusi tehakse, et efektiivsust tõsta ja kadusid vähendada, aga suurus on ikka sama, sest siin kehtivad endiselt füüsikaseadused. Kui keegi leiaks veel parema ja odavama tooraine kui vask, siis ehk toimuks murrang, aga muidu on see valdkond endine.

Ükskõik, mis tooted – päikeseenergiaajamid, tuuleenergiaajamid – muutuvad aga info kasutamise poolest. Neilt seadmetelt saab info kätte ja võitja on see, kes oskab kontrolleritest saadavaid andmeid kõige paremini ära kasutada.

Nii et ABB hakkab rohkem tarkvarafirmaks?

Absoluutselt. Meil on üle 180 tarkvaralahenduse, nende hulk aina kasvab. Tarkvara osa muutub üha olulisemaks.

Kas ei või siis ükskord nii juhtuda, et riistvaratootmine kolib kuhugi Aasiasse ja siia jääb vaid sellele tarkvara tegemine?

Ei, seda ma ei usu. Siin tulevad füüsika- ja majandusseadused ette. Näiteks logistikakulud määravad, kus toota. Toorainehinnad on samad igal pool, toodetakse aga seal, kus on kõige efektiivsem. Odav tööjõud pole enam põhiline, sest korralikud tööprotsessid ja automatiseerimine on olulisem. Automaatika maksab aga Eestis ja Hiinas sama palju. Kohalik tootmine saab väiksemate logistikakuludega odavamalt hakkama, seega kohalik tootmine jääb alati. Euroopas tuleb praegu juba elektroonikatööstust juurde, kuna masinad panevad riistvara kokku ja tarkvara selle juures muutub aina olulisemaks. Eestil on siin võimalus, Eesti peab ka tõusma väärtusahelas kõrgemale ja siin ei pea kõige lihtsamaid asju tegema.

Seda ju räägitakse ka, et Eesti tööstuses on praegu vähe automatiseerimist, kuigi muidu oleme tuntud e-riik ja meie tarkvarafirmad teevad välismaal suuri asju.

Eks me ole siin nagu kingsepad ilma kingadeta, Eestis tehakse küll head tarkvara, aga mitte oma tööstusele.

Kuidas tundub, kas tarkvaraga tihedalt seotud Tööstus 4.0 päästaks siinse tootmise?

Kui Eesti IT-tööstus aitaks ja propageeriks muudele valdkondadele rohkem oma lahendusi ja ülikoolid aitaksid kiiremini üle minna uutele lahendustele, siis oleks see võimalik.

Paar aastat tagasi käisin ma ühel Tööstus 4.0 suurel konverentsil Tallinnas, aga mulle tundus, et oleme sellest kõigest juba 20 aastat rääkinud, see pole midagi uut.

Mis on uus ja mis on muutunud, on info kättesaamine – see on nüüd palju parem ja kiirem kui varem. Tööstus 4.0 on seega evolutsioon, mitte revolutsioon. Mida rohkem on infot tootmises, seda paremini oskame kõiki protsesse juhtida.

Võtame näiteks metallitööstuse – olid olemas masinad, kõik paika pandud, oli mälupulk, millele programmeeritud mingid tööülesanded ja see söödeti masinasse. Nüüd aga juhtub see, et kõik need masinad lähevad võrku. Programmeerimine ja seadistamine võib toimuda ükskõik kus ja ükskõik mis ajal. Masinate tarkvara on seotud tellimustega ning ostudega, ei ole vaja kolme-nelja inimest vahele, kes kirjutavad midagi kusagil arvutisse ja viivad siis masinasse, kõik on automatiseeritud.

Kas see tähendab, et ka tehasetöölised võivad hakata tulevikus kodust tööd tegema?

See on täiesti võimalik. Kõik sõltub sellest, kui kaugele selline lahendus viiakse. Operaatorid, kes juhivad arvutist, ei pea olema ju kontoris või tehasehoones. Seda intervjuud siin saaksime samuti teha telekonverentsiga kahel pool ekraani. Ei peakski siin koos istuma. Kuid paljudes olukordades on inimestel vaja seda otsekontakti, kohapeal suhtlemist. Kui aga töö on masinatega, siis pole see otsekontakt oluline.

Kas tehast võiks juhtida ka eemalt ja automatiseeritult?

Põhimõtteliselt küll, jah. Pankades on palju otsuseid matemaatiliselt tehtavad, arvutid otsustavad, kellele laenu anda. Kui lähteandmed paigas, siis saab ka tehast juhtida tarkvara abil.

Ise ka kasutate selliseid robotiseeritud abilisi?

Suhteliselt vähe, kuigi tootmises on palju selliseid arvutusi, palju miski maksab ja kuidas on parem toota. Aga robotiseeritud otsustamist ei kasuta eriti. Arvutid küll annavad teada turuolukorrast ja kuidas nõudlus on muutunud, aga otsustatakse ise.

Kuidas turg on viimasel ajal muutunud? Kas kliendid lepivad tootmisliinilt tulnud ühesuguse tootega või tahab igaüks oma?

Eks selles mõttes on tootmine koos turuga muutunud, et on palju paindlikum, kõik muutub tänapäeval kiiremini kui varem, väga oluline on on time delivery ehk õigel ajal tarnitud ja vajaliku kvaliteediga toode. See on kõigile väga tähtis. Meile on samuti väga oluline, et kõik komponendid ja materjalid saabuksid õigel ajal, et saaksime kohe toota.

Keegi laovarusid enam ei hoia?

Suuri laovarusid pole. Kui aga kaugemalt tulevad näiteks plekirullid, siis neid ei saa me päevapealt kätte, nende jaoks on väike puhver laos olemas, et ei jääks hätta. Muidu on laos ikka minimaalselt varusid.

Kas Eesti on hea koht logistikaks ja varustamiseks vajalike materjalidega?

Muidugi on Eesti hea koha peal. Võiks aga olla paremad suhted Venemaaga, see on logistikas väikeseks takistuseks.

Teeme aastas 3000 alajaama, need veetakse kliendini 800–1000 veoautoga. Põhiliselt lähevad Soome suunas ja Rootsi, generaatorite kliendid on aga igal pool maailmas laiali. Siis läheb kaup tihti laevaga siit edasi. Kui oleks paremad raudteeühendused, siis ka raudteed pidi.

Praegu meelitatakse Eestisse Teslat oma gigatehasega. Kuidas tundub, kas Tesla tuleks siia?

Seda on minult ka varem küsitud. Oleks suur pauk, kui Tesla tuleks siia. Väga positiivne muidugi. Millega aga siia meelitada – ma ei oskagi seda kohe öelda. Kui siin hakatakse akusid tootma, siis hea on see, et üks tooraineallikas on lähedal. Kunagi otsis Google serverifarmile kohta, aga seda siia ei tulnud. Kõige tähtsam on energia hind ja et saaks jääksoojust hiljem müüa, Eestil pole kummagi osas mingit eelist.

Millised on plaanid pärast pensionile jäämist?

Võtan aja maha ja teen n-ö restardi. Siis vaatan, mida ma järgmise 25 aasta jooksul hakkan tegema. Aga kõige esimene projekt on 20 kilo alla võtta. Ja ma loodan, et see ei võta kokku 25 aastat. Mu hobi on golf ja töö ajal ei saanud ma seda eriti palju mängida. Kui ise reisisin palju ja nädalavahetusel oleksin veel golfi mängima läinud, oleks pere pahandanud.

Mul on ikkagi väga hea meel, et saan tegevused just praegusel hetkel üle anda. Perele saan ka nüüd rohkem aega pühendada. Kuid ABB jääb ka ikka nagu oma lapseks ja jälgin ettevõtte käekäiku Eestis ikka niikaua kui saan.