Eesmärk: ületada Soome Iittala. Perekond Jaan, Johannes, Veronika ja Heino Lorup. Vol 2

Johannes Lorupi Klaasivabrikule tõelise tähelennu toonud kristallklaasi valmistamiseks algasid ettevalmistused 1936. aastal, mil Saksamaalt osteti sisse kallis tehnoloogia ja Soome tuntud klaasitööstustest meelitati kõrgete palkadega tööle parimad spetsialistid. Kristalliosakond avati 1937. aasta kevadel ning vaatamata tehnoloogia keerukusele, oli selle areng kiire ja uskumatult edukas. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Vabriku oluliseks tuluallikaks kujunes lisaks kristallesemetele ka kristallitoorikute müük väikestele lihvimistöökodadele, mis seni olid materjali ostnud välismaalt. Kodumaine kristall oli üheks populaarsemaks uudistooteks 1937. aasta augustis aset leidnud 10. Eesti näitus-messil, pälvides kõrge tunnustusena suure kuldauraha.

Siseturu tarbeks ilmusid 1938. aasta jaanuaris vabriku poolkristalli ja lihtklaasi ning aprillis graveeritud kristalli täpsed hinnakirjad. Kokku üle tuhande erineva toote sisaldavad trükised olid ilmselt suunatud suurematele kauplustele, väikese reklaamlausena oli neisse lisatud: „Tellimuse täitmine kiire ja korralik!“ Ilmus ka esimene ülevaatlik fotoalbum vabriku kristallitoodangust, milles sisalduvate väikekodanlike olmeesemete kõrval leidub juba ainult tellimisel valmistatavaid originaalesemeid.

Toodangu paremaks tutvustamiseks ja müügiks Eestis avati 1940. aasta märtsi alguses ettevõtte esinduskauplus Tallinnas, aadressil Vabaduse plats 7, kus müüdi peamiselt eksklusiivsemat poolkristall- ja kristallkaupa. Odavat masstoodangut ja väikeste defektidega esemeid võis aga soodsate hindadega osta ka ettevõtte väravas asunud vabrikupoest. Samal aastal valmis Eesti Kultuurfilmi toodanguna moodsat klaasivabrikut tutvustav tummfilm. Johannes Lorupi unistus, jõuda järele ja minna ette maailma klaasitööstuse tipus olevatest Soome vabrikutest oli realiseerumas. 

Ametiühing ja toetused

Ettevõtte majandusedule vaatamata oli Johannes Lorupile väga oluline lähedane kontakt ja head suhted oma töölistega. Mõnega neist oli ta koos alustanud Meleski klaasivabrikus, paljude väljakoolitamist igati toetanud. Erinevalt paljudest suurettevõtjatest pooldas ta ametiühinguliikumist ja osales selles ka ise aktiivselt. Juba 1935. aastal moodustati vabrikus klaasitööliste kutseühing, mille ettepanekul loodi üldine laenu-hoiu ja abiandmise kassa, kuhu kohustuslikus korras kanti 5 protsenti iga töötaja kuupalgast, kogunenud raha maksti välja erakorraliste sündmuste puhul või töölt lahkudes. Kassasse tegi regulaarseid sissemakseid ka ettevõtte juhatus, raha kasutati peamiselt surmajuhtumite või muude õnnetuste puhul töötajatele või nende pereliikmetele makstava tagastamata abina. Rahaliste raskuste leevendamiseks andis Lorup oma töötajatele ka laenu, mida maksti avansina töö eest ette ja hiljem arvati osade kaupa palgast maha. Jõulude ja muude tähtpäevade puhul kingiti parematele töötajatele tihti oma vabriku toodangut – pühendusega kristallesemeid. 

Helisev kodu 

Edukas äritegevus võimaldas klaasitöösturil osta kaks ruumikat maja Raua tänaval. Ühes neist elas ta ise koos oma perega, teine aga oli jagatud üürikorteriteks. Tal oli ka uhke sõiduvahend – oma aja luksusauto Auburn. 

Johannes Lorup oli abielus baltisaksa päritolu apteekri Friedrich Woldemar Scheffeli kauni tütre Veronika Ellaga ja peres kasvas poeg Heino. Veronika oli õppinud Artur Lemba juures klaverimängu ja armastas väga musitseerida, särava seltskonnahingena muutis ta Lorupite „heliseva“ kodu Tallinna majanduseliidi hulgas populaarseks kooskäimiskohaks. Suviti puhkas perekond mõnes Eesti kuurordis, eelistatult Haapsalus või Pärnus. Pingelise töö tõttu vabrikus sai Johannes Lorup perega ühineda üsna lühiajaliselt, põhiliselt nautis puhuseparadiiside võlusid siiski Veronika koos poja ning sõpradega. 

Kui proua Lorup nautis kohvikuid ja seltsielu, siis suhteliselt nõrga tervisega klaasivabrikant mängis meelsamini golfi ja tennist. Johannes Lorupi suurimaks kireks oli aga hoopis malesport. Erinevates 1930. aastate maleturniiride tabelites figureeris tuntud töösturi nimi sageli. Ta osales korduvalt ka Eesti meistrivõistlustel ning toetas lahke metseenina erinevate maleürituste korraldamist.

Võlgnikuna oma vabrikus

Pärast kommunistlikku riigipööret Johannes Lorupi vabrik natsionaliseeriti ja liideti Meleski ning Tartu klaasitööstustega, järgmise aasta kevadel sai see aga uueks nimeks Tarbeklaas. Klaasitootmise keerukus ja suur populaarsus tööliskonna seas päästsid omaniku algselt arreteerimisest ja tal lubati jätkata tööd klaasivabriku tehnilise juhina. Kuigi endise töösturi vara – klaasivabrik, osalused erinevates firmades ja majad Raua tänaval – konfiskeeriti täies ulatuses, nõudsid punavõimud temalt lisaks tagasi ka klaasitööstuse 1939. ja 1940. aasta tulumaksu. Võlgniku seletusi, et kuna kogu teenitud kasum investeeriti vabriku põhikapitali, tuleb see summa võtta vabriku arvelt, ei võetud kuulda. Oma viimases teadaolevas kirjas 15. aprillil 1941. aastal palub Johannes Lorup end jätkuvalt vabastada tulumaksust ja lubada tasuda see klaasivabrikul, kuna: „Minul ei ole enam mingisugust võimalust isiklikult selle maksmiseks, sest kõik minu varandused on natsionaliseeritud… Teenin praegu klaasivabrikus eriteadlasena, kuhu olen oma täie energia ja teadmised tööle rakendanud… Ainuke sissetulek on palk 1000 rubla kuus”. 

Legendaarne klaasitööstur küüditati 14. juunil 1941. aastal Sverdlovski oblastisse Sevurallagi laagrisse. Tema karistus oli võrreldes teiste väljasaadetutega suhteliselt kerge: viis aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega. Seda aega ei jõudnud nõrga tervisega Johannes Lorup ära oodata, ta suri vangistuses 6. mail 1943. aastal.

Tema rajatud klaasivabrik aga tegutses erinevate nimede all kuni 2007. aastani.

Päritolu päästis 

Veronika Lorupil õnnestus tänu oma baltisaksa päritolule lahkuda koos pojaga 1941. aasta varakevadel Eestist. Pärast lühiajalist viibimist Saksamaal Mecklenburgis, kolisid nad edasi Austriasse. Ajutine korter muretseti Viini, kus jäädi ootama sõja lõppu ja kodumaale naasmise võimalust. Võrreldes teiste emigrantidega oli nende majanduslik olukord küllalt hea. Johannes Lorup oli igaks juhuks juba 1939. aastate lõpul paigutanud suuri summasid ka mitmete välismaal resideeruvate pankade arvetele. Tema välispartnerid aitasid perekonnal need arved avada, lisaks oli Veronikal õnnestunud kodust kaasa võtta märkimisväärne hulk hinnalisi väärisesemeid. 

Ajutisest peatuspaigast sai sõja lõppedes aga Lorupite uus kodu, sest tagasi pöörduda ei olnud enam kuhugi. Traagiline elumuutus jättis ema ja poja edaspidisesse ellu sügava jälje. Veronika abiellus küll uuesti, kuid lahutas peagi, saades kooselust kaasa ainult pikema perekonnanime Lorup-Bartak. Äraelamiseks hakkas ta oma Viini kesklinnas asuvas avaras, tiibklaveriga korteris pidama pansionit, mis kujunes eesti pagulaste seas armastatud ööbimis- ja kohtumispaigaks.

Heino Lorup õppis isa eeskujul Grazi ülikoolis inseneriks, kuid õiget kutsumust elus ei leidnud. Ta töötas paljudel erinevatel ametikohtadel, tegeles maalimisega ja oli mitu korda abielus. Oma sünnimaale mees pärast taasiseseisvumist sõita ei soovinud, sest ei suutnud oma perekonna tragöödiat elu lõpuni unustada. Legendaarse klaasitöösturi Šveitsis elav pojapoeg Eric Johannes Lorup külastas Eestit 2007. aastal ja oli väga üllatunud, kui kuulis, et tema perekonnanime kasutatakse kohalikus kultuurikontekstis ka vanade klaas- ja kristallesemete sünonüümina.