Frida Laigu: kui unistada, siis ikka suurelt

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) projekti „100 sammu inseneerias“ patroon Frida Laigu (19), valmistub Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetama ja peab lähinädalatel otsustama, kas jätkata haridusteed Šotimaal või Eestis. Eakaaslasi ärgitab ta suurelt unistama. Reaalained fännava neiuga vestles Inseneeria peatoimetaja Mari Kamps.

Kuidas sattusid TTK projekti patrooniks?

Mind kutsus projektiga liituma selle väga energiline eestvedaja Anneli Ramjalg. Idee, innustada noori inimesi reaalainete ja inseneeria eriala poole vaatama, meeldis mulle kohe. Vahel võib olla, et noored ei ole sellest erialast teadlikud ja pealegi on see väga tore projekt, mis kutsub noori TTK-sse. Eelmisel sügisel oli TTK projekti raames Rube Goldbergi masina ehitamise võistlus, milles osales kaheksa võistkonda. Võistlus toimub ka sel sügisel ja see on tõesti väga lahe, sest paneb noori inseneriprobleemi omamoodi lahendama.

Võistluse võitjaid premeeriti sõiduga Koenigseggi autotehasesse. Sina kui projekti patroon ja võistluse žürii liige said võimaluse kaasa minna. Mis tundeid ja mõtteid külastus tekitas?

Mul tekkis suur motivatsioon minna just inseneeriat õppima. Tehases olid mitmed Eestis õppinud inimesed, kes olid sinna tööle läinud ja mulle tundus, et neile väga meeldib see töö. Väga põnev fakt oli, et tehas kui selline on ühe väikese poisi unistus. See innustas mind isiklikult unistama ja veel edasi vaatama ning uurima, et saaks panustada reaalselt millegi tegemisse. Kui unistada, siis ikka suurelt! Koenigseggi autode tootmisprotsessis on palju käsitööd. Mulle meeldis, et igaühel oli oma ülesanne. Seal on hästi palju detaile, mida peab jälgima. Kogu protsess võtab ju suhteliselt kaua aega. Põnev oli tervik, mis tekkis ehk auto valmimine ning lisaks meeldiv, hubane ja mõnus rahvusvaheline töökeskkond.

Võitsid eelmisel aastal teadussaate „Rakett 69“ kuuenda hooaja, olles esimene võiduni jõudnud neiu. Ka kõnealusel Goldbergi masina võistlusel nägi vaid 3–4 tüdrukut. Mis võib selle põhjuseks olla?

Mina pole kunagi reaalaineid peljanud. Ma ei teagi, kas tüdrukutel on kartus nende ees või nad lihtsalt ei tunne nii palju huvi. Ka „Raketis“ on tavaliselt noormehed võitnud – on tugevamad, teavad rohkem. Minu jaoks näiteks olid saates elektriülesanded natuke keerulised, kuna mul polnud nendega nii palju kogemusi. Võib-olla on nii, et tüdrukutel pole piisavalt julgust uurida ja avastada reaalainete poolt. Samas tean päris paljusid neide/naisi, kellele reaalained meeldivad ja kes tegelevadki selles valdkonnas.

Kuidas Sul üldse tekkis huvi reaalainete vastu? Kas siin on mängus vanemate n-ö käsi?

Minu huvi reaalainete vastu sai alguse matemaatikast, kui käisin olümpiaadidel esmalt koolis ja hiljem piirkondlikes voorudes. Need on alati olnud ained, mis on lihtsad ja huvitavad. Sealt ongi tulnud tahtmine õppida rohkem ja uurida neid edasi. Kodus pole mind nendeni suunatud, kuna vanemad on pigem kunstiinimesed – isa on arhitekt ja ema töötab rahvusooperis Estonia kunstnik-dekoraatorina. Jah, minu reaalainetehuvi peamiseks väljundiks olidki just need olümpiaadid. Mul ei ole lemmikainet, pigem meeldivad kõik ja eks see on ka olnud probleemiks. Kardan, et teen liiga palju asju korraga ja lõpuks ei tule ükski asi piisavalt hästi välja. Matemaatika meeldib, keemia meeldib, ka füüsika ja bioloogia meeldivad. Tegelikult meeldivad ka humanitaarained… Reaalainete huvi väljundiks oli ka eelmisel suvel Teadusmalevas osalemine, mis on noortele suunatud suvemalev, mis pakub võimalust Eesti tudengisatelliidi teadustöös osaleda. Põhikooli ajal käisin kunstikoolis ja õppisin klaverit. Esimesed seitse aastat õppisin Jakob Westholmi Gümnaasiumis ja seejärel läksin Gustav Adolfi Gümnaasiumi. GAG-is toetatakse väga reaalainete õppimist. See on tore.

Mida olümpiaadidel osalemine Sulle tähendab?

Minu jaoks on olümpiaadide üks suur boonus see, et õpid lisaks juurde hästi palju – individuaalne töö on väga mahukas. Teine pool olümpiaadi juures on enese proovile panek, et tekib võrdlusmoment teistega ja tegelikult ka iseendaga võistlemine. Mulle on olümpiaadid alati väga meeldinud.

Kas „Rakett 69“ võit tõi Sinu ellu muudatusi?

Võit väga palju muutusi ei toonud. Sel aastal olen aidanud teha uut „Rakett 69“ saadet ja see ongi olnud kõige suurem muutus, et saan nüüd olla kaadri taga – on olnud väga põnev. Lisaks projekt „100 sammu inseneerias“, mille patrooniks mind kutsuti. Aga üldplaanis on enam-vähem endine. Vahel harva tuleb ka mõni intervjuu anda. Ma loodan väga, et suutsin natukenegi innustada neid, kes seda saadet vaatasid.

Kuidas Sulle selle hooaja ülesanded tunduvad? Kas tekib tahtmine ka ise midagi teha?

Kui eelmisel aastal oli minu arvates hästi palju elektriteemat, siis nüüd on seda vähem. Tänavused ülesanded pole ei raskemad ega kergemad, vaid lihtsalt veidi teistsugused. Mõne ülesandega on küll tunne, et „oh, seda tahaks lahendada!“ Kui nägin, kuidas võistkonnad lahendasid, siis mõtlesin küll, et nad oleks seda üht- või teistmoodi võinud teha. Tänavu on lahe seltskond kokku tulnud. Nad saavad päris hästi hakkama.

Mis saab edasi? Kuhu edasi?

Tahaksin minna ikka edasi õppima. Kandideerisin mitmesse kohta ja nüüd on vastused käes. Peangi otsustama, kuhu lähen. Kaks ülikooli tegid tingimustega pakkumise – pean eksamid mingile kindlale tulemusele sooritama. Ühes koolis olen sees. Praegu aga tundub, et tahan minna Šotimaale Edinburghi Ülikooli masinaehitust (mechanical engineering) õppima. Teine variant on minna Tartusse füüsikat, materjaliteadust või keemiat õppima. Otsuse pean langetama lähiajal. Natuke saan veel mõelda, kaaluda. Õppimisvõimalus välismaal tundub päris ahvatlev. Tegelikult tahaksin uut keskkonda, lisaks iseseisvat elu ning kontakte edasiseks eluks ja sotsiaalvõrgustikuks. Aga esmalt tuleb lõpetada gümnaasium, kus lõpueksamiteks on eesti keel, võõrkeel (inglise keel) ja matemaatika ning lisaks kooli eksamina füüsika.

Kuidas üldse viimane aasta tundub?

12. klass on juba rohkem kordamine. Raske oli gümnaasiumis pigem 11. klass, kuna seal on uurimistööd ja tunde on ka kõige rohkem.

Edu sulle, Frida lõpueksamite sooritamisel ja tuult tiibadesse! Inseneeria loodab väga, et tulevikus saab Eesti omale ühe ägeda naisteadlase, kes uurib ja katsetab ning ei karda eksida!