Hea uudis: mõttetuid töid polegi nii palju

Ameerika antropoloog David Graeber avaldas 2013. aastal essee „Bullshit-tööde fenomenist”, mis ilmus aastal 2018 täiendatud kujul ka raamatuna. Graeber kirjeldab bullshit-tööna sellist tööd, mille tegija mõtleb endamisi, et see on täiesti mõttetu ja/või ei lisa mitte mingit väärtust. Veelgi enam, kui selline töö kaoks, oleks maailm veidi parem paik. Probleem peitub selles, et sellise töö tegijal on seda raske tunnistada – lihtsam on teeselda, et see on kuidagi ikkagi tähtis. Graeberi hinnangul saab üle poole kõikidest töökohtadest pidada mõttetuks ja inimestele psühholoogiliselt hävitavaks.

See teooria kogus päris kõvasti populaarsust, sest üsna paljudel on mõne sellise tööga otsene isiklik kogemus ja seetõttu on suhestumine sellega kerge tekkima. Cambridge’i ja Birminghami ülikooli uurijad otsustasid aga kontrollida, kui paikapidavad Graeberi väited tegelikult on. Nimelt toetus ta oma teoorias põhiliselt anekdootlikele juhtumitele ja oletatavatele trendidele.

Kontrollimiseks vaadati aastatel 2005–2015 Euroopas läbi viidud töötingimuste uuringuid, millele 2015. aastal kogunes peaaegu 30 000 vastust. Uuringutes jälgiti, kui palju väitele „Tunnen, et teen kasulikku tööd” vastati kas „harva” või „mitte kunagi”. Selgus, et Graeberi väited on vähemalt Euroopa puhul kõvasti üle pakutud.

Tema väitis, et 20–50% ja võimalik, et isegi kuni 60% töödest on mõttetud. Ei, ainult 4,8% Euroopa Liidu töötajatest arvas, et teevad mõttetut tööd. Paika ei pea ka väide, et sellise töö osakaal on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Tegelikult langes vastav protsent aastal 2005 registreeritud 7,8% pealt 4,8%le aastal 2015. Ja uurijad ei leidnud kinnitust ka Graeberi ideele, et mõttetu töö on eriti levinud sellistes valdkondades nagu finants, juura, turundus ja üldjuhtimine.

Kuigi analüüsiks kasutatud andmed Graeberi teooriat ei kinnita, ei tähenda see, et kõik tema mõtted oleks valed. Näiteks leidis kinnitust argument, et mõttetu töö on vaimse vägivalla vorm, mis viib ärevuse, depressiooni ja meeleheiteni. Andmed kinnitavad, et sellel, kui kasulikuna tehtavat tööd tuntakse, ja psühholoogilisel heaolul on väga selge seos. Need, kes ei tunne tehtavat tööd kasulikuna, saavad Maailma Tervishoiuorganisatsiooni heaoluindeksis palju madalama skoori.

Kui vaadata, mis see on, miks inimesed näevad oma tööd kas kasuliku või mõttetuna, siis see sõltub väga palju juhtimisest. Need, kes tunnevad juhtide respekti ja toetust, nimetavad oma tööd harvemini mõttetuks, ning vastupidi, seda väidetakse sagedamini, kui juhid on hoolimatud, ebapädevad või ei oska anda tagasisidet.

Pole üllatav, et need, kes saavad töö juures oma ideid-oskusi ellu rakendada, näevad oma tööd üldjuhul mõtestatumana. Aga selge seos joonistus välja ka töö kasulikuna tunnetamise ja töötempo vahel. Kui sul on aega teha oma tööd hästi, tundub see kasulikumana. Töö mõtestatuse tunnetamist mõjutavad ka suhted juhtide ja kolleegidega ning võimalus mõjutada organisatsioonis tehtavaid otsuseid.

Kokkuvõttes on hea, et Graeberi ideed mõttetute tööde osakaalust osutusid ekslikuks. Ent samas on tal õigus selles osas, et küündimatul juhil võib olla uskumatu võime muuta igati mõistlik töö mõttetuks ja vaimselt kurnavaks.