Ikka hüpetega edasi …

Suvi on andnud aega matkamiseks, olemiseks ja mõtlemiseks. Viimane kahjustab ülemäärases koguses ehk tervist, aga ega muude asjadega teisiti ei ole – kõik, mida saab liiga palju, mõjutab tasakaalu.

Sügavam mõtteaines jõuab inimesteni mitmeid teid pidi. Pikemates vestlustes, mis avaramad kui päevapoliitika. Raamatutesse sukeldudes. Põõsa all muusika ja jutusaate seltsis nokitsedes, vaikuses ja naabri lobinata. Viimane on vajalik palsam juhuks, kui mõttesügavustes eksistentsialism hakkab liiga jõuliselt küsimusi esitama – siis on hea üle aia pigem juurikatest ja sõstardest rääkida, käega katsutavat on kergem kogeda ja lihtsam mõista ning see annab päevale tegusa tunde.

Inimesi või organisatsioone on ikka edasi viinud vajadused ja kohustused. Pole pääsu, asjad tuleb ära teha. Muidu on saak kidur või ei ole raha elektri maksmiseks; koostööpartner saab pahaseks, et tulemus viibib, või on endal meel mõru, et kasum ei kasva. Küllap on rataski sündinud seetõttu, et kohustusi kergendada ja liikumist edendada. Muidugi ei tea me täpselt, kas mõte rattast tekkis kohustuse täitmise ajal, kui miski läks käest veerema, või tuli ahaaefekt pigem jõudehetkel. Kui oli mahti maha istuda, olukorra üle mõelda, et nutikamalt edasi minna. Oskus teha paus, võime mõelda ja mõtestada võib viia uuele tasandile.

Rahvusvaheline uuringu- ja nõustamisfirma Gartner vaatab ettepoole (nagu paljud teisedki selle valdkonna ettevõtted), et millega peaks töökohtadel järgneva kümnendi jooksul arvestama. (J. Turner, https://www.gartner.com/smarterwithgartner/6-ways-the-workplace-will-change-in-the-next-10-years) Sotsiaalne ja poliitiline ebastabiilsus, töö- ja eraelu ühildumine ning hübriidne töö on tuleviku lahutamatu osa. Keskastmejuhtide vastutuse ulatus on suurem ning eeldab valmisolekut olla suurepärane coach ja treener ning tegutseda suure empaatiaga.

Töötajate täiendkoolitus ja digitaalsed oskused kaaluvad üha enam üles nende ametiaja ja kogemuse. Organisatsioonid peavad edendama pidevat õpikeskkonda. Tehnoloogia toel töötajate kohta andmete kogumine laieneb. Juba praegu kasutab üha enam tööandjaid tehnoloogiat oma töötajate jälgimiseks. Virtuaalne sisse- ja väljaregistreerimine, tööarvuti kasutamise ja e-kirjade või sisekommunikatsiooni/chat`i jälgimine. Mõni ettevõte jälgib tootlikkust, teine aga töötajate kaasatuse ja heaolu märke. Tehnoloogia hindab töökoormust, sh seda, millal inimesed on liiga palju töötanud. Organisatsioonides arenevad tehnoloogia ja teabe koosmõjul hübriidsed töökeskkonnad. Tarkadest masinatest saavad meie kolleegid: tehisintellekt, nutikas tarkvara ja robotid elavdavad tööstrateegiat. Ettevõtted ei muuda end atraktiivsemaks mitte ainult tehnoloogia ja kõrgema palgaga, vaid ka sellega, et üha enam osatakse mõtestada konkreetse töö olulisust ja mõju ühiskonnas. Kaugjuhitud töö ning kaugtöö ja eraelu tasakaalustamine esitab jätkuvalt väljakutseid.

Kaugtöö ja tehnoloogia ületab geograafilise distantsi, kuid varjuküljena süvendab lõhet suhetes ja kultuuris. Paljud inimesed ei loo töökohal rahulolu pakkuvaid sotsiaalseid suhteid, mis süvendab ilmajäetuse ja üksilduse probleeme. Pidev oskuste täiendamise ja uuega kursis olemise vajadus viib selleni, et inimestel on tunne, et nad „töötavad“ ööpäevaringselt. 

Mõtlemisainet jagub. See, millistest tulevikupiltidest juhinduda praeguseid otsuseid tehes, on iga juhi ja tema meeskonna otsus. Vääramatu on tehnoloogia ja inimtegevuse üha suurem põimumine. Samas võib üsna kindel olla selleski, et elul Maal on meile üllatusi. Tsiteerides klassikuid: „Ajalugu ei rooma, vaid hüppab.“ (Nassim Nicholas Taleb „The Black Swan“, 2007) Tarkusekuul tasub sellele eriti mõelda: kuidas sünnib tarkus, mis loob tulevikku või valmistab meid selleks ette, ning mis erinevus on tarkusel ja rumalusel ja kes selle üle otsustab. Head mõtlemist!