Juhid, lõpetage mõtlemine lühema töönädala üle!

Ülemaailmne arutelu neljapäevase töönädala võimalikkuse ja vajalikkuse üle kogub vaikselt, aga järjekindlalt hoogu. Vaatamata sellele, et lühema töönädala puhul tunnevad töötajad ennast paremini ja töötulemused ei kannata (töö saab tehtud), on sellega katsetajad ikka veel harvad erandid. Erandiks on vast Island, kus eduka katseperioodi tulemusena saavutasid ametiühingud kokkuleppe, kus 86% töötajatest töötab nüüd sama tasu eest vähem tunde või läheb lähiajal üle lühemale töönädalale.

Islandi ja mitmete teiste riikide firmade kogemus näitab, et lühem töönädal on täiesti võimalik, teisalt viitab see sellele, et traditsiooniline arusaamine tööst ja tootlikkusest kipub olema põhjalikult vildakas. Siit edasi oleks loogiline samm kutsuda üles kõiki sellega katsetama. Kuid enne, kui juhid hakkavad aruteluks koosolekuid ja töögruppe kokku kutsuma, soovitaks neil asja hoopis rahulikumalt võtta ja teha midagi palju lihtsamat.

Juhid võiks öelda töötajatele vaid seda, et kui neil on välja pakkuda arukana tunduvad viisid, kuidas päeva jooksul saaks rohkem vajalikku tehtud, siis oleks neil võimalus töötada nädalas üks päev vähem. Pealegi on töönädala lühendamisel üks riskivaba moment, mida kutsutakse Parkinsoni seaduseks. Selle kohaselt kasvab töö tegemise aeg seni, kuni täidab kogu selle jaoks ettenähtud aja. Tähtaegade täitmist jälgivad inimesed teavad seda ilmselt liigagi hästi. Andmiseks läheb alati kõige viimasel minutil.

Siit koorub välja, et pikemate tööpäevade puhul kulub hulk aega mittetöiseks tegevuseks.

USA firma Workfronti uuring näitas, et 2016. aastal kulutas keskmine töötaja tööülesannete täitmise peale vaid 39% tööajast. Ülejäänu kulus uudiste lugemiseks, sotsiaalmeedia jälgimiseks, töökaaslastega lobisemiseks, telefonikõnedeks pere ja sõpradega jne.

Tegelikkuses ongi meie töönädal juba lühem, sest paratamatult on vaja ajada isiklikke ja perekondlikke asju. Miks siis mitte teha igapäevane reaalsus igati ametlikuks? Kui üks vaba päev nädalas oleks lisaks, saakski omi asju ajada isiklikust ajast.

Kui inimestel on rohkem isiklikku aega, siis on ka vähem ahvatlusi tegeleda tööväliste asjadega. Näiteks ühes Uus-Meremaa firmas leiti, et kuigi nädala töötunde vähendati 20% võrra, kahanes tööga mitteseotud veebilehtedel veedetud aeg 35%.

Lühem töönädal lisab kvaliteeti ka nädalavahetustele. Nagu näitavad uuringud, kasutavad mõned inimesed lisapäeva lihtsalt puhkamiseks, mõned teevad ette ära poeskäigud, pesupesemise ja muud sellised tavalised nädalavahetuse toimingud. Nii on laupäev ja pühapäev rahulikumad. Ning pole vist vaja lisada, et ka töö ja pere tasakaal kujuneb paremaks. Pealegi on lühem töönädal paljudele heaks ravimiks pühapäeval tekkivale masendusele algava töönädala tõttu.

Kui meil on võimalus muuta oma elu stressivabamaks, parandada inimeste vaimset ja füüsilist tervist ehk kokkuvõttes tunda ennast „rohkem inimesena”, siis ehk tasub see kõik katsetamist? Kuid kas seda peab tegema „ülevalt alla” programmidega, on iseasi. Mis oleks, kui töötajad saaks ka siin otsustusõigust juurde? Juhtidele oleks nii mugavam ja töötajatele kaasavam. Võiks nagu olla win-win?