Juss Apivala: „Kas mul on vedanud? Kindlasti, aga pigem olen ma kõige nimel kirglikult vaeva näinud“

Nii ütleb Juss Apivala, The North Face EMEA äri- ja tootearenduse direktor. Tema kirjust teekonnast lumelaudurist ja rulatajast globaalsete brändide juurde kirjutab Karl Multer.

Lumelaudurist ja rulatajast kõigepealt Vansi turundusjuhiks

Juba noores eas paelus Jussi lumelaud ja rula. Talvel läks ta igal võimalusel Otepää küngastele, suvel trikitas sõpradega Tallinna Sadama ümber. See oli umbes 20 aastat tagasi, mil need alad polnud nii populaarsed kui tänapäeval. Peagi aga tekkisid juba esimesed Eesti lumelauaklubid ja rulatajate ehk skeidimeeste pundid. Ja hakati ka varustust hankima-müüma. Kogemust eriti ei olnud, aga Tallinnas tegutses siiski spordikauplus Exit Sport ning Jussil õnnestus kaheksanda klassi poisina seal tööle hakata – küllap mängis kaasa fakt, et noormees oli selle valdkonna trendidega hästi kursis. Nii aitas ta ehitada veebilehe ja tellis kaupa… inglise keeles ja esialgu e-kirjade teel, sest telefonis oleks hääl ta vanuse reetnud.

Varsti tuli hakata ka messidel käima. Kerge see ei olnud, sest näiteks Münchenis ISPO messil ei saanud firmad eriti aru, miks mingi pubekas nende boksi tahab saada. Aga asi hakkas liikuma – üks bränd, mida Juss aitas Exit Spordi kaudu Eestisse tuua, oli Vans. Exit Spordi prioriteet number üks Vans ei olnud. Peeter Keek oli see, kel õnnestus Vansi äri suuremalt püsti panna – üle terve Baltikumi. „Ma ei teagi teist nii ettevõtlikku inimest kui Peeter. Õppisin tema käest väga palju. Suuresti tänu talle olengi saanud rahvusvahelist karjääri teha,“ ütleb Juss.

Nii aitas ta ehitada veebilehe ja tellis kaupa… inglise keeles ja esialgu e-kirjade teel, sest telefonis oleks hääl ta vanuse reetnud.

Esimene kontakt tekkis neil siis, kui Juss oli veel aktiivne lumelaudur ja rulataja. Sõitja n-ö töö ongi oma sponsorit promoda ja aidata brändil kasvada. „Peeter sai minust mingi pildi ette ja eks ma hakkasin mingite ideedega teda väsitama. Kuidagi kasvas asi selleni, et ta kutsus mind tööle Vansi Baltikumi esindusse turundusjuhiks,” meenutab ta. Tegelikult oli Juss nii kujundaja, tiimijuht, müügimees, laomees, kaupade väljapanija kui ka koristaja. Väikese firma värk. Kell kaks öösel oli vaja Simpel Sessionil mingeid kleepekaid kuhugi panna ja järgmisel päeval Sportlandis krossitsikliga vaateakent teha ning vahepeal tuli veel Excelis leedukatega tellimusi täita… Kogemus oli aga võimas – nii sai ta väga hea pildi sellest, kuidas eri funktsioonid firmas toimivad. Suures ettevõttes on ju asjade toimimise loogika sama, lihtsalt mõõtkava on teine. Ja nagu Juss ütleb, pole mingist hetkest enam vahet, kas mängus on 10 või 500 miljonit – summad on nagunii juba ammu hoomamatud.

Vans on California juurtega firma. Juss suhtles muu hulgas veidi ka ettevõtte Euroopa peakontoriga, kes tahtis iga kvartal kõikidelt Euroopa turundusjuhtidelt ülevaadet turu kohta. „Nohistasime seal oma asjadega ja saatsime ära… Siis aga selgus, et olin Euroopas ainuke, kes failid õigesti täitis ja tähtajaks peakontorisse saatis. See torkas silma ja nii tõmbasime endale rohkem tähelepanu.“ Selline taust loodud, oli juba lihtsam minna hooaja toodete tutvustamisüritustele, mis toimusid kaks korda aastas Californias, kus olid muidugi kohal nii Vansi peakontori tegelased kui ka tiimisõitjad. „Ju ma lõõgastusin seal õigete inimestega ja meist on saanud tänaseks päris lähedased sõbrad. Ning need inimesed mängisid hiljem mu karjääris väga suurt rolli,“ ütleb ta.

Peagi algas aga USAs majanduskriis. Turunduseelarve tõmmati kokku ja ka Juss kaotas oma töö. „See oli üsna karm moment, aga väga arusaadav ja aus. Samas õpetlik ka – siiamaani mõtlen selle peale tihti ja katsun endale selgeks teha, et kõik hea võib paugust läbi saada. Tookord tekkis mu pangakontole aga samas uskumatu seis tänu väljamakstud puhkepäevadele ja koondamishüvitisele. Olin veidi aega lumelauaga Prantsusmaal mägedes ja mäletan end arvutamas, et mitu aastat ma saaksin selle rahaga Otepääl sõpradega lapsepõlve pikendada. Juhtus hoopis nii, et ostsin kaks jalgratast, ühe metsas rapsimiseks ja teise maanteel veeremiseks, ning oligi arve tühi. Edasi oli lihtne – mul polnud muud varianti, kui ennast üles töötada.” 

Müügitöö trükifirmas

Juss leidis tööd digitaaltrükiga tegelevas firmas ja asus tegelema Skandinaavia suuna müügiga. See oli täiesti teine maailm. Lisaks kõigele tuli päeva pealt selgeks saada soomekeelne trükitehniline keel. „Mulle anti arvuti ja telefon ning öeldi „hakka pihta“. Hakkasingi: saatsin kirja, siis järgmise, siis helistasin, aga keegi ei vastanud või kui vastas, ei tahtnud minust midagi kuulda. Päevad läbi liigutad hiirt ja klõbistad klahve, aga käivet on täpselt null. Mõtlesin juba, et milleks on vaja müügimeest, kui ta sulle mingit kasu ei too. Istusin seljaga pealiku poole, nii et mu ekraan oli talle näha ja ta ilmselt ikkagi mõistis, et ma tõesti püüan, nii et vuntsid sahisevad. Oli see järjepidevus või mis, mis talle mõjus, aga ta jättis mu pärast katseaega tööle ilma, et oleksin reaalset müüki tekitanud.“ Asi oli kaugel sellest, et teed hommikul endale kohvi, istud laua taha ja hakkad aktiivselt klientide kõnesid ootama. Vastupidi, esmalt oli vaja kliendibaas nullist üles ehitada. Soome, Rootsi ja Taaniga ei ole ikka päris sama, mis Eestis asju ajada. See oli raske, aga muud varianti polnud. Ja ühel hetkel käis plõks ning kliente hakkas tulema. Käive käibeks, aga Jussi arusaam kasumist ja kauplemisest muutus palju. Just sealt sai ta oskused, mida ta kasutab praeguseni.

Uuesti Vansis

Ühel päeval helistas Jussile Alexis Jauzion Euroopa Vansi turundustiimist. Endine skeidisõitja, kellega ta tutvus USAs ja kellel ta aitas Simpel Sessioni ajal Tallinna ööelus ellu jääda. Alexis otsis nimelt Euroopa skeiditiimile juhti ja lisas, et peakontoris räägitakse siiamaani Jussi turundusaruannetest. „Esimest ja vist viimast korda, kui PowerPoint on mu elus midagi head teinud,“ naerab Juss. Muidugi oli ta meelitatud, kandideeris ja pääseski finaali. Skeiditiimi juhi töö on mitmekesine. Ühelt poolt haldad tiimi, nii sõitjaid kui ka nendega seotud projekte, aga nendega koos reisides oled ka tegelikult lapsehoidja. Skeidimehed oskavad päris jõuliselt lõõgastuda, aga hommikul pead nad, maksku mis maksab, ju lennuki peale saama. Siiski kõlas see täielik paradiis võrreldes trükiste müümisega.

Juhtus aga nii, et kuidagi sai Juss teada, kellega ta finaalis on. Danny Wainwright oli väga pikalt maailma kõrgeima ollie omanik, mis tähendas, et ta suutis rulaga sileda maa pealt kõige kõrgemale hüpata. Legend. Tundus jabur, et nad võiks Jussi kandidatuuri kaaluda, nii et ta ütles ise ära, ehkki intervjuu Šveitsis läks väga hästi. Valus, ent aus, ütleb Juss. Aga: „Pärast intervjuud oli mul tagasilennuni aega, nii et kasutasin võimalust Lugano kontoris vanade kolleegidega hängida. Ja kõigest paar kuud hiljem helises mu telefon uuesti – helistajaks needsamad sõbrad tooteosakonnast. Nad otsisid inimest, kes juhiks Vansi jalanõude Action Sporti kategooriaid EMEA (Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika) regioonis. Nii algaski Jussi korporatiivne karjäär aastal 2011 ja ta kolis Šveitsi. Paraku ei olnud suurfirmas kõik nii, nagu Jussile oli ülikooli majandusteaduskonnas õpetatud. Segadust oli tunduvalt rohkem, kui kõrvalt vaadates oleks võinud nii suure ja eduka firma kohta arvata. Juss tegi röögatult palju tööd, oli aktiivne, pälvis ülemuste ja kolleegide austuse. Ta lihtsalt oli ja on jätkuvalt suur Vansi fänn.

„Ma mõtlesin, et nii vähe palka mulle ikka ei maksta, et süüa ei saa. Rentisin endale üliväikese ühetoalise korteri, mille üür oli Eesti hindadega võrreldes ikkagi täiesti ebareaalne. Sõbrad naersid, et elan kapis, mis on täis raamatuid, jalgrattaid ja lumelaudu. Voodit mul polnud, oli mingi vastik nurgadiivan. Meil oli Vansis süsteem, mis luges ületunde – mul oli hõbemedal selles arvestuses. Reisisin ka 166 päeva aastas. Tagantjärele vaadates oli see hullumeelne aeg, tegin tööd vast 95% ärkveloleku ajast. Ja naljakas on see, et see ei tundunud mulle üldse kõik tööna… Ma ei suuda siin ka ära tänada oma ema, kes tegi selgeks, et ülikooli lihtsalt peab minema. Aga eks mäel oli ikka kaifim ja õppeainete hulgas oli ka vastik tõenäosusteooria, nii et ülikool jäi mul lõpetamata. Siiski eristasid omandatud teadmised mind mõnestki teisest rula- ja lauainimesest, kelle jaoks majanduse toimimise teoreetiline pool polnud nii selge. Mulle on alati meeldinud planeerida ja strateegiliselt mõelda. Samuti oli mul meeletu kirg selle valdkonna vastu ja tänu oma lihtsale talupoja inglise keelele tegin suhteliselt lühikeste arusaadavate sõnumitega ettekandeid. See kõik ilmselt eristaski mind teistest,“ selgitab Juss.

Mulle on alati meeldinud planeerida ja strateegiliselt mõelda.

Vansi Euroopa tootejuhi ülesandeks oli uurida globaalse organisatsiooni jaoks, mis antud regioonis töötab. Materjalid, värvid, trendid jne – koos peakontoriga tuli luua sobivad tooted ja siis omakorda neid edukalt turustada. Eesmärk oli luua tarbijale olulisi ja ihaldatud tooteid, tehes seda ettevõtte jaoks majanduslikult ratsionaalselt. Viis-kuus korda aastas sai Los Angelese vahet lennatud, peakontoris suhteid aina soojenesid ning Jussi tööeetika ja tulemused Euroopas rääkisid tema kasuks.

Kasuks on tulnud seegi, et Juss ei pelga oma arvamust välja öelda: „Ma toetun faktidele ja sellele, mis turul toimub. Tänu sellele pole mul kunagi mingit probleemi kasvõi näiteks presidendile mingil suurel arupidamisel vastu vaielda – ma eeldangi, et pean oma argumendid spetsialistina välja ütlema. Kui aga keegi juht ütleb selle peale, et tore, aga me teeme nüüd hoopis vastupidi mingil x põhjusel, siis palun väga, ma toetan seda otsust.“ Sellise aususe tõttu usaldati Jussi aina rohkem.

Karjäär Vansis edeneb

Suurfirmades on sageli kombeks teadlikult planeerida inimeste karjääri. Aegamööda lisatakse vastutust ja arendatakse oskusi. Juss aktiivselt oma karjääri planeerimisega ei tegelenud, aga 2014. aastal tekkis olukord, kus Vansi globaalsesse peakontorisse oli vaja uut lumelauasaabaste toote- ja ärijuhti. Tahtjaid oli üle maailma palju ja Jussi tõstis ka käe üles. Ning jah-sõna tuli: „See päev on hästi meeles, kui tuli jah Californiast… kuid paar nädalat hiljem vajus mu maailm jälle täiesti kokku. Meil oli Hiinas saapatehasega väike pahandus ning esimest korda 20 aasta jooksul jättis Vans terveks hooajaks lumelauasaapad tarnimata. Tulevik oli üpriski ebaselge. Kunagi ei tea, firmad on ju ennegi pika ajalooga osakondi päeva pealt kinni pannud. Kui võtta nimekiri Vansi ärilistest prioriteetidest, siis lumelaud on pigem teisel leheküljel seal allpool. Minu silmis oli aga asi suhteliselt lihtne: kui ma USAsse ei lähe, siis on tõenäosus saada mingi muu kategooria globaalse juhi kohale täpselt null. Ja mis mul kaotada oli? Juba mu kolimiskulud on neile ikka päris suur investeering, nii et puhtalt majanduslikus mõttes on neil juba mõttetu mind sekundi pealt lahti lasta. Tegutsesin edasi… Kui lumi ära sulas ja tööl hoog veidi maha rahunes, siis oli mul seal üsna kõvasti aega. Lumelauasaabaste hooaeg on ju korra aastas, samas kui ketsidel on see kolm. Hakkasin tegema asju põhjalikumalt kui kunagi varem, lugesin palju raamatuid ning pakkusin ideid välja, ka oma vastutusalast väljaspool. Tulemus oli see, et suutsin lumelauaäri kasvule keerata ja lõin rea uusi protsesse, mis leidsid kasutust ka teistes tooteliinides.”

Järgnes pakkumine asuda kogu Vansi rulavaldkonda juhtima. Päris ulme, mõtles Juss, ühele eesti poisile: „Californias oli selle ala spetsialiste rohkem kui Eestis omal ajal Sierrasid, aga kaks inimest, Trevor Hill ja Justin Regan, uskusid minusse. Nad ehitasid enne Vansi tööle tulemist üles skeidimaailma absoluutse tipptiimi ja brändid, kui nad Sole Techis töötasid. Neil kahel on korralik kogemus selles väga kitsas ja kokkuhoidvas valdkonnas, kus niisama sind keegi omaks ei võta. Sa võid näiteks olla maailma parim automehaanik Vormsi saarelt, aga Ferrari palkab ikka Modena lähedalt kellegi Luigi endale tööle. Rulasõit on Vansis prioriteet number üks!“ Juss ei kõhelnud hetkegi. Nii sai alguse koostöö rulamaailma legendidega, kellest ta oli noorena vaid ajakirjast lugenud: Geoff Rowley, Anthony Van Engeleni, Kyle Walkeri, Elijah Berle, Chima Fergusoni, Rowan Zorillaga… See oli tema sõnutsi lihtsalt maailma kõige ägedam töö. Lendad mööda maailma ringi ja näed igal pool rulandusega seonduvat, ja just sina oled olnud oluline osaline selles kõiges. „Hästi on meeles, et lendasin LAst Sydneysse, vaatasin rannas päikese käes rulavõistlust ja nägin päris maailmas asju, mis olid kunagi olnud minu mõtted paberil või koosolekuruumis. Edasi lendasime Hong Kongi, kus kohtasime siin-seal linnapildis kampaaniat või toodet ning tead jälle, et sul oli seal oma osa mängida. Tokyos samamoodi… See on ikka hoomamatult äge tunne!“

Hästi on meeles, et lendasin LAst Sydneysse, vaatasin rannas päikese käes rulavõistlust ja nägin päris maailmas asju, mis olid kunagi olnud minu mõtted paberil või koosolekuruumis.

Uuesti Euroopas, mugavustsoonist väljas

Jussi jaoks oli Ameerika periood nagu unenägu, mis jääb nii talle kui ka firmale teatud saavutuste mõttes alatiseks meelde. 2019. aastal sai Juss Instagramis lühikese sõnumi – „Kas sa tahad Luganosse tagasi tulla?“. Ta vastas: „Millal ma alustan?“ Ettevõte oli analüüsinud Jussi oskusi-teadmisi ja teinud sellise plaani, et ta võiks hakata juhtima veel suuremat tiimi, lisaks jalanõudele ka riiete valdkonda; seega astuda välja rula ja lumelaua maailmast. Need viimased kaks on küll strateegiliselt tähtsamad, aga rahaliselt on elustiiliäri ikka kordi suurem. Neljas prioriteet oli saada kogemus ka väljaspool Vansi töötamises. See oli aga pigem boonus. Kutsujaks oli Michael Horsch, The North Face’i EMEA toodete ja turunduse asepresident. „Tutvusin Michaeliga juba Luganos elades. Mina tegin seda ketsivärki Vansis, tema oli siis The North Face’is jalanõude peal. Läksin kord tema juurde ja palusin tal näidata, kuidas ta oma asju ajab. VFC on korporatsioon, millel on palju brände, aga omavaheline suhtlus nendega tegelevate inimeste vahel polnud väga sage. Igatahes jäime suhtlema, õppisime üksteiselt ning siis avastasime, et meile mõlemale meeldib ka rattaga sõita. Kui Californiasse kolisin, siis suhtlesime edasi ja ta nägi Stravas mu rattatrenne. Kui nüüd see tööasi üles kerkis, siis ma tegelikult ikka kõhklesin, aga ta ütles mulle, et kui ma teen tööd sama hästi kui trenni, siis saan kindlasti hakkama.”

2019. aasta augustis hakkas Juss juhtima Euroopas The North Face’i tooteosakonda (jalanõud, riided, aksessuaarid, varustus). See oli suur samm mugavustsoonist välja, sest riietega tegelemine oli tema jaoks täiesti uus maailm. Ei ole saladus, et Vans on pigem jalanõudefirma, TNF aga riiete, ehk täpselt vastupidi. „Vansis ma ei mõelnud oma tööst nagu tööst, see oli lihtsalt kaif. Nüüd on mul n-ö päris töö, kus kogemust ei olnud nii palju, näiteks mis puudutab alpinismimaailma. Kõik on uus ja keeruline.”

Tiimitöö õppetunnid

Jussi meeskonnas on ligi 30 inimest. Ta tunnetab nende juhtimisel tugevat paralleeli treeneritööga, kus tiimiliikmeid aidatakse ja nõustatakse nii, et nad saavad särada. Juhina on ta nõudlik, aga õiglane. Esimesed pool aastat oli maailm lahti ja Jussil õnnestus palju reisida ning inimestega kohtuda. Siis sadas sisse COVID-19 ja kodukontor. Meeskond on üle maailma laiali, kuid tegemist on ju äriga, kus on vaja tooteid tunda ja näppida. Eks samad mured on paljudel, näiteks palkas Juss märtsis inimese, kellega ta kohtus silmast silma alles sügisel.

Õppetundide kohta ütleb ta nii: „Tuletan endale iga päev meelde, et mitte ainult minul ei ole raske, kogu maailmal on. Annan endast parima ja katsun olla meeskonna jaoks olemas. Mu tiimis on üks noor naine, kes juhib meie tehniliste spordialade riiete tiimi – väga andekas, korraliku kogemusega, räägib viit keelt, super tegelane üldiselt. Palusin tal strateegiaplaani kokku panna, aitasin ise ka nipet-näpet ja siis ütlesin, et nüüd on tema töö Denveri peakontori bossidele ette kanda. See oli talle väga suureks üllatus, sest tavaliselt teeb töötaja ju oma osa, aga tulemust esitleb ikka ülemus. Mulle see skeem aga ei sobi – ma tahan, et kõik saaksid aru, kelle projekt üks või teine on; ma ei arva, et ainult samal korporatiivsel positsioonil inimesed võivad üksteisele ettekandeid teha. Istusime siis kõrvuti arvuti taga ja ta kandis oma plaani suurepäraselt ässadele ette. Kui kõne sai läbi, lõi ta arvutikaane kinni ja vajus peaga vastu lauda. Oli näha, et see pingutus on ta täiesti tühjaks pigistanud. Vot see oli väga õpetlik moment – niisugust emotsiooni ma poleks kodukontoris oma arvutis olles näinud ja tõenäoliselt oleksin sekund pärast kõnet talle kohe rea uusi ülesandeid andnud. Digitaalselt suheldes jääb nii palju tunnetamata – seda tuleb kogu aeg endale teadvustada.”

Kodu ja töö tasakaal

Jussi abikaasa Aira on samuti Luganos – ilma tema toetuseta ei oleks selline karjäär ilmselt võimalik olnud. Juss ei hoia ennast siin tagasi: „Teisiti ma ei kujutaks asja ettegi. On tõestatud, et naistel on meestest tugevam valulävi. Aira valulävi on aga naiste seas kindlasti skaala väga kõrges otsas. Ma ei ole ju kõige lihtsam abikaasa. Tal on juura magistrikraad, ta on õppinud kolme riigi ülikoolis ja tal oli Eestis väga hea töö. Meil oli selline… mitte just kõige lihtsam kaugsuhe ja siis ma ükspäev helistasin, et „kuule, jäta oma karjäär sinnapaika ja tule minuga nüüd Californiasse“. Ja ta tuligi. Pakkisime oma pambud kokku ja läksime Tallinnas lennuki peale. Saime viis-kuus päeva koos olla, kui ma läksin juba tööreisile. Siis tulin tema sünnipäevaks koju, olin kümme tundi kodus ning läksin jälle lennujaama. Kord juhtus, et helistasin talle: „Kuule, paki mulle seljakott mingite asjadega kokku ja sõida nüüd tund aega autoga Newport Beachilt LAXi lennujaama ja tule võta mu lumelauakott.” Ta tõi mulle seljakoti, sai mu juustused lumelauariided vastu, ja ma sõitsin kolmeks nädalaks Aasiasse. Ja kui ta siis leidis hiljem ägeda erialase töö USAs, siis oli mul jälle vaja ta elu kokku kuivatada ning Luganosse kolida. See oli jälle raske hetk, aga tänaseks on ta õnneks leidnud oma unelmate töö ühe maailma suurema farmaatsiaettevõtte peakontoris brändikaitse juristina. Nüüd on minu kord hoog maha võtta ja toetada Aira karjääri. Õnneks meile mõlemale meeldib Šveitsis.”

Vormi aitab hoida jalgrattasõit

Jalgrattasõiduga tegeleb Juss sama kirglikult kui nooruses rulatamise ja lumelauasõiduga. Näiteks 2019. aasta L’Etape du Touril saavutas ta üldarvestuses 16 000 osaleja seas krampidega võideldes 158. koha, 2020. aasta suvel Lepape Marmotte’i võidusõidul sõitis ta kuulsal Alpe D’Huez’i tõusul päeva 20. aja, mis on ikka väga kõva sõna. Juss ise kommenteerib asja nii: „Kontorijopski kohta saan rattaga ehk hakkama küll, aga üle kõige meeldib mulle kogu selle asja juures see treenimise protsess ja just kesvtusalade puhul. Seal ei ole nii, et võtad julguse kokku ja hüppad kuskilt kõrgelt rulaga alla. Seda võib tegelikult igaüks ju teha, jalgrattaspordis on aga vaja tulemuste saavutamiseks ikkagi reaalselt vaeva näha. Niisama ei kuku sülle midagi, eriti minusugusele, kellel pole küll looduse poolt väga vinge mootor antud, aga selle eest on mul töökus ja distsipliin. Mu rattaelus on väga tähtsal kohal treener Marko Albert, kes on mind ikka ebareaalselt palju aidanud. Kusjuures mitte ainult spordi mõttes, paljud asjad, millest räägime, aitavad mind kuidagi ka tööalaselt. Lihtne on asju üle kanda spordielust tööellu. Rattasõidul on veel paar head külge: ma elan täielikus paradiisis, mäed koduukse ees, ja saan loodust nautida, aga jalgrattasõit on mingist tasemest ka füüsiliselt päris valus. See pingutus hoiab pea selgena ning aitab argipäeva jamad ära unustada. Mitu lumelaua- või rattafirmat kasutab mind ka oma toodete testijana, teades, et jagan nooti ja oskan pakkuda laiemat tagasisidet kui toote funktsionaalsus. Nii ma puhkangi, tegeledes siis millegi muuga kui töömõtetega, aga samas jällegi vaikselt õpin ja avardan silmaringi.“

Mida Juss Apivalalt õppida?

Esiteks seda, et tööd tuleb teha kirega. Juss keskendub alati positiivsele, mis on võimaldanud ka ebameeldivad tööülesanded ilma negatiivse emotsioonita lahendada. Tagasi vaadates ütleb ta, et kui ta saaks uuesti alustada, teeks ta kõike ikka samamoodi, kirega ja armastusega. Ta pole kunagi teadlikult oma karjääri planeerinud, aga on hingega panustanud brändi arendamisse.

Juss on EBSi külalislektor ja käib seega aeg-ajalt ka Eestis. Loengute teema on just turunduse praktilisem pool. Tema arvates on digimaailmas kohati kõike isegi liialt palju ja raske on ennustada, kuhu inimkond nii tormiliselt arenedes välja jõuab. Juss ise väga palju sotsiaalmeedias aega ei veeda, pigem suhtleb ta grupisõnumite abil. Ka reisides ja komandeeringus olles proovib ta telefoni vähe käes hoida. Kui juba kuskile minna, siis tuleb kohalikku õhkkonda ikka vahetult kogeda, mitte ekraani taga aega veeta. „Miks ma peaksin lendama teisele poole maakera, et siis telefonis istuda? USAs töötades oli mu ühe aasta reisimise eelarve vist Eesti kahe aasta keskmise brutopalga suurune – see on ju suur raha ning seda oli mõistlik ära kasutada. Mul oli võimalus elada vingetes hotellides, aga pigem läksin alati maailma eri paigus elavate eestlaste või sõprade juurde. Nii sain sõpru näha ja sealsest elust paremini osa.“

Kui juba kuskile minna, siis tuleb kohalikku õhkkonda ikka vahetult kogeda, mitte ekraani taga aega veeta.

EBSi tudengid küsisid kord Jussi käest, kuidas tal on elus nii palju vedanud. „Ma ei julge öelda, et see kõik on vedamine olnud. Kuulasin ühe Tokyo olümpial kulla võitnud Norra triatleedi podcast’i. Kas tal vedas? Ei, ta töötas selle ühe päeva nimel üle kümne aasta. Jah, meil kõigil on võimalused – iseasi on see, mida sa nendega peale hakkad. Lugano esimesel perioodil töötasin tõesti üle 70 tunni nädalas päris mitu nädalat jutti, eraelu polnud, õhtusöök oli koduteel McDrive’ist jne. Aga vedanud on mul elus ikka ka, näiteks sellega, et ma pärast krossitsikliga kukkumist veel üldse kõnnin. Ja mul on õnn olla koos väga ägeda naisega, kes mind uskumatult palju toetab. Vedanud on ka sõpradega, kellega on alati tore koos olla.”

—————————

Juss Apivala

• Sündinud 16. juulil 1984

• Tartu Ülikooli majandusteaduskond, turundus ja juhtimine 2003–2007 (lõpetamata)

• EBS MA juhtimine ja turundus 2007–2011 (vabakuulaja)

• Alates 2019. aastast The North Face EMEA äri- ja tootearenduse direktor
• 2016–2019 Vansi globaalne rulavaldkonna juht
• 2015–2016 Vansi globaalne lumelauavaldkonna juht
• 2011–2015 Vansi EMEA jalanõude ja varustuse tootejuht
• Varasemad ametid: Digit Reklaami Skandinaavia müügijuht, Vans Baltikumi turundus- ja müügijuht, Exit Sporti turundus- ja müügijuht ning samas rula- ja lumelauatoodete juht