Ka staarid kustuvad

Kui ma hämaral varahommikul ühe Virumaa kauni mõisahotelli võlvlaega koosolekusaali jõudsin, ootas Kairi mind juba uksel ja oli sama õhevil nagu eelmisel õhtul, kui me tema meeskonna koolitamise viimaseid üksikasju arutasime. Ees seisis tema juhtimistiimi esimene ühine koolitus pärast hiljutist suurt reorganiseerimist, kus sai muudetud terve rida tööprotsesse, mille tulemusena toimusid muudatused ka juhtimistiimis. Olime Kairiga kokku leppinud, et kahepäevase koolituse lõpuks valmib uue juhtimisolukorraga kohandatud motivatsioonisüsteemi kokkulepe. Tundus nagu klassikaline kaasamisülesanne. Kuni hetkeni, mil Kairi mulle esimese koolituspäeva õhtul helistas ja mind mõisahotelli kohvikusse kutsus.

Esimene koolituspäev oli väga põnev. Juhtimismeeskonnas oli sisemine sünergia täiesti olemas ning esimesed praktilised meeskonnatööd lahendati aktiivses arutelus, paludes alati veel ka lisaaega. Oli näha, et juhid tunnevad oma valdkonda ja tahavad kaasa rääkida. Välja arvatud üks. Välimuse järgi keskeas härrasmees oli juba saabumise hetkest alates kuidagi hajevil ja koolituse ajal sõrmitses ta suurema osa ajast tuima ükskõiksusega nutitelefoni, pööramata saalis toimuvale erilist tähelepanu. Kui ma lõunapausi ajal seda Kairile ütlesin, rahustas ta mind, sosistades, et nende finantsjuht Aleks ongi vahel selline äraolev. „Tead, finantsistide värk. Nad pole meil väga seltsivad,” muigas Kairi. Sama päeva õhtul tõi Aleks Kairile lahkumisavalduse.

Ta ei põhjendanud oma lahkumist – ütles vaid, et on lihtsalt väsinud ja läheb oma maakoju väikest põllumajandusettevõtet vedama. Kairi pakkumise peale võtta lihtsalt pikem puhkus ja sõita tööväsimusest eemale kuskile kaugele maale, oli ta pead raputanud ja kostnud, et sellel ei ole mõtet: „Ma olen tänaseks 15 aastat siin rahandust vedanud ja tunnen, et pean nüüd tegema midagi muud.”

Aleks oli Kairi jaoks olnud pika reformi ajal üks suurimaid liitlasi ja toetajaid, kelle elutarkus hoidis teda ikka õigel rajal, kui emotsioonid üle pea kasvasid. Seda enam oli Kairi üksjagu pettunud, et Aleks nii ootamatult lahkuda soovib. „Ta ei kurtnud ju kunagi millegi üle. Ka selle üle, et oleks väsinud olnud. Ma ei saa sellest aru,” ahastas ta õhtul. Arvestades, et Aleks oli Kairi juures rahandust vedanud ligi 15 aastat, kandis temasuguse raudvara lahkumine ülejäänud töötajate jaoks kindlasti palju rikkalikumat sõnumit kui lihtsalt inimlik väsimus. Seepärast mõistsin Kairi ärevust. Kuid ta ei saanud Aleksit enam kinni hoida. Aleks oli oma otsuse langetanud. Selliseid otsuseid ei langetata aga kindlasti üleöö, seda enam olukorras, kus pole justkui midagi halvasti: pole konflikti ega rahulolematust töötingimustega. On lihtsalt väsimus, mis sunnib kiirust koguvalt rongilt maha astuma.

Seal mõisakohvikus sai meile selgeks, et Aleks ei lahkunud sel põhjusel, et Kairi oleks olnud halb juht. Või et meeskonnas oleks midagi põhimõtteliselt valesti läinud. Mõistsime hoopis, et pingeliste muutuste ajal kaotas Aleks kontakti maailmaga, mis hoidis emotsioone sissepoole elavat meest püsti ja pakkus õigel hetkel kosutust. Selleks oli nende perefarm, mille juhtimisele ta nüüd pühendus. Aleks oli farmis korduvalt võõrustanud ka oma meeskonda ja oli selge, et sealsest toimetamisest sai ta kogu oma töise energia. Ent mitu kuud kestnud reorganiseerimine ei andnud talle võimalust põllule minna. Ei, ta ei kurtnud selle pärast ning kontoris oli ta jätkuvalt toetav ja väärikas. Kuid sisemine sära temas kustus ja soov oma kire juurde maale pääseda kulmineerus ettevõttest lahkumisega.

Kuna asi oli hommikuks teada ka Kairi tiimi teistele liikmetele, alustasin meie teist koolituspäeva igale osalejale esitatud lihtsa küsimusega „Millega sa tööst vabal ajal tegeled?”. Õhtul toimunu näitas, et meie inimeste motivatsioon ei ole seotud ainult töise nelja seinaga, ükskõik kui väga me juhina seda ka ei sooviks, vaid millegagi, mida me kontoris ei näe ja seetõttu sageli ka ei märka. Seepärast peame töömotivatsiooni tarbeks vaatama oma inimesi kui tervikut ning pakkuma neile sobilikku balanssi selle vahel, mida peab tegema ja mida hing ihkab teha. See on kindlasti keerukam kui standardsed lahendused, kuid paraku on motivatsioon individuaalne ning meie organisatsioonide staarid kustuvad ja vahel isegi hästi kiiresti, kui me ei mõista, mis nende sära toidab.