Kõige põhjalikum teejuht, kuidas loovust arendada

1968. aastal viis George Land koos Beth Jarmaniga läbi uuringu, et testida 1600 kolme- kuni viieaastase lapse loovust. Selleks kasutati sama loovuse testi, mis oli välja töötatud NASA jaoks, et valida välja innovaatilise mõttelaadiga teadlasi ja insenere. Kuna selles vallas töötas hindamine hästi, otsustati seda katsetada veelgi raskema sihtgrupi, laste peal.

Test oli üles ehitatud nii, et see annaks aimu, kui loovalt keegi mõnele probleemile läheneb ja kui suur võiks olla võime välja töötada uuenduslikke viise selle lahendamiseks. Lastel paluti välja pakkuda erinevaid võimalusi näiteks tavalise kirjaklambri kasutamiseks. Testi tulemusena leiti, et loovuse skoor viieaastaste seas oli 98% ehk 98% laste loovus oli (kujutletava) geeniuse tasemel.

Üllatunud sellisest tulemusest, otsustati samu lapsi jälle testida, kui nad olid saanud 10-aastaseks ja seejärel 15. Tulemused olid järgmised:

• 10-aastaste laste loovuse skoor oli 30%,

• 15-aastaste loovuse skoor oli 12%.

Ja kuidas võiks lood loovusega olla täiskasvanute puhul? Rohkem kui miljonit täiskasvanut testides oli loovuse skoor kahanenud 2% peale.

Nagu näha, väheneb loovus vanuse lisandudes. Tulemusi vaadates järeldas Land, et täiskasvanute mitteloov käitumine on õpitud. Küsimus pole niisiis selles, et meie loovus oleks kuhugi kadunud, vaid piltlikult öeldes oleme haridustee käigus õppinud oma ajus samaaegselt vajutama gaasi (vau, äge idee! katsetame seda!) ja pidurit (see pole võimalik, see on liiga kallis, keegi pole seda varem teinud jne) ning mida vanemaks me saame, seda rohkem hakkab domineerima pidur.

Kuna koolisüsteem soosib konformismi, kandub see tahes-tahtmatult üle ka töökohtadesse. Värskelt tööle asunud noored saavad kiirelt aru, et edu saavutamiseks on kindlam mängida reeglite kohaselt. Kõik huvitavad ideed on teretulnud niikaua, kuni need pole liiga erinevad ega hakka vaidlustama juhtide arusaamu.

Ka värbamisprotsessid on üles ehitatud selle peale, et kontrollida „vastavust”. Isegi juhul, kui töökuulutuses rõhutatakse loovust, vaadatakse loovuse ja originaalse arutlemisvõime asemel, kas formaalsed kriteeriumid on täidetud. Ettearvatavus ja näiline kindlustunne on olulisemad.

Seda, et inimeste loovus on organisatsiooni arengu ja tuleviku seisukohalt oluline, mõistetakse siiski õnneks päris sageli. Aga enamasti valitakse sel puhul kõige madalamal rippuv õun ja saadetakse inimesed loovust arendama mõnele loovuskoolitusele. See võib osutuda päris ägedaks elamuseks, kuid lõbu momenti välja jättes on need üsna mõttetud üritused olukorras, kus töökeskkond on üles ehitatud konformismile.

Asi on muidugi ka selles, et loovaks ei saa õppida koolituste kaudu. Loovaks inimeseks tuleb muutuda, aga see ei toimu koolitustel või loovusest kirjutatud raamatute lugemise abil. See protsess tähendab pigem seniste teadmiste teadlikku kõrvalejätmist ja unustamist (unlearning), et liikuda võime poole näha tavalisi asju täiesti uue ja ebatavalise nurga alt. Koolitustel kasutatavast lineaarsest lähenemisest on siin vähe kasu.

Kui sa töötad sellises „päris tavalises töökohas” ja soovid siiski endas rohkem loovust arendada, siis kõige tõhusam viis selleks on otsida inimeste seltsi, kellel on loovus rohkem esil. Vähem või rohkem, aga tavaliselt on nad olemas. Paljudes töökohtades kujunevad välja seltskonnad, kus arvamusi tagasi ei hoita, nii mõnigi nali läheb üle piiri ja püha pole miski peale selle, et kild peab lendama. Sageli tekivadki kõige ägedamad ideed just üksteise naljakate mõtete lõõpiva edasiarendamise käigus. Lihtsalt arvesta, et konformistlikke püüdlikke lollpäid selles seltskonnas reeglina ei sallita.

George Landi ettekannet TEDx-il saab vaadata siin.