Kokkulepe iseendaga

„See koht siin ei vasta juba ammu minu ootustele,“ lõi Kaarel käega ning jäi ainiti kaugusse vaatama. Ta oli juba ligi viis aastat ühes telekomiettevõttes tiimijuhina töötanud ning teda hinnati seal spetsialisti ning juhina kõrgelt. Kuid ta ise polnud rahul, sest „algsed kokkulepped ei pea“, nagu ta mulle kurtis.

Kunagi otse ülikoolipingist tiimijuhina alustanud noor ja vihane tegija oli seetõttu loetud aastatega muutunud kortsus kulmuga pettunud tegelaseks, kes vaatas maailma paraja koguse sarkasmiga. „Kui nad mulle nii hästi ei maksaks, oleksin juba ammu läinud,“ vastas ta esimese hooga, kui uurisin, mis teda motiveeriks.

Meie motivatsioon on selline huvitav nähtus, mis Newtonit parafraseerides ei teki ega kao, vaid muutub ühest olekust teise – ehk on seega alati meie sees olemas. Paraku tihti me ei rakenda seda, liigutades ennast just täpselt nii palju kui minimaalselt eluks vajalik, või leiame midagi, mis motivatsiooni käivitab ning innustab meid mägesid liigutama. Seda viimast – väljakutset – ma Kaarli maailmast nüüd leida üritasingi, proovides esmalt mõista, mis teda inimesena üldse käivitab. Käivitaja ei pruugi olla ainult raha. Raha on väline võimaluste looja ning nagu iga teise meid ümbritseva välise mõjuriga juhtub (positsiooni, ametinimetuse, ametiauto, kabineti sisekujunduse jm), hakkab selle mõju motivatsiooni hoidmisel vähenema, kui oleme saavutanud elementaarseid vajadusi rahuldava taseme.

Seepärast huvitas mind siiralt, mis need kokkulepped olid, mis Kaarli sellesse ettevõttesse tõid ning millega ta nüüd rahul pole. „Need on mul mingis kunagises e-kirjas olemas,“ oli ta nüüd sunnitud tõdema, sest ta tõepoolest ei mäletanud asja sisu. Noh, eks nende sõlmimisest oli ka aega mööda läinud. „Kuidas sa siis saad mitte rahul olla, kui sa isegi ei mäleta, mis su rahulolematuse põhjuseks on,“ küsisin siiralt. Kaarel oli kimbatuses, aga üsna pea mõistsin, et tema pettumuse taga polnud mitte see, et kokkulepetest kinni ei peetud, vaid ebaselged kokkulepped. Kõige olulisemana Kaarli kokkulepe iseendaga: kuhu ja miks ta üldse edasi liikuda tahab. Tõenäoliselt oli ta kunagi aastaid tagasi, kui kaalus sinna ettevõttesse tööle asumist, üsna selgelt ette kujutanud plaani, mille järgi ta kavatses kõik järgnevad aastad oma professionaalse elu joondada. Kuid nüüd, viis aastat hiljem, ei suutnud ta seda plaani isegi meelde tuletada.

„Olgu, kui sa praegu mõtled kolmele asjale, mille järgi sa hindad, kas su tööelu vastab sinu ootustele või mitte, siis mis need oleks?“ püüdsin Kaarlit suunata, et ta kuskil oma peas ringi hõljuva plaani sõnadesse paneks. Tema enda ja muidugi ka minu imestuseks ei läinudki selleks kaua aega, kõigest mõnikümmend minutit arutelu. Neid sai isegi neli, puudutades nii tema oskusi-teadmisi, akadeemilist väljakutset, uut suunda töises elus kui ka natukene rahalist vabadust. Kõik üsna ühemõttelised ja piiritletavad rajamärgid – kirjutasin need oma nutitelefoni sõnumirakendusse ja saatsin talle. „Kas see võiks olla midagi selle diili sarnast, millest sa enne mulle rääkisid?“ uurisin ja osutasin peaga tema telefonile, kui ta selle sõnumi avas. Ta tõstis pilgu, naeratas mulle ning tõdes noogutades: „Ma usun küll, et see on põhimõtteliselt sama asi.“

Suure tõenäosusega polnud see, mis seal kirjas oli, lõplik tõde, mille Kaarel lõpuks kasutusse võttis. Kindlasti oli tema plaanis veel nüansse, mida me tol õhtul ei arutanud, kuid oluline oli, et kirja panduna sai ta oma kunagise plaani paikapidavusele revisjoni teha. Tähtsa märgina jäi ta sinna ettevõttesse tiimijuhiks edasi ja ma ei tea, et ta oleks ka töötingimustes suuri uusi kokkuleppeid sõlminud. Aga uuesti sõlmitud kokkulepe iseendaga selle kohta, kuhu ta tahab areneda, tõi tema elurõõmu tagasi ning meie kohtumistel rääkis ta jälle pigem anekdoote kui sarkastilisi tõdemusi sellest, mis kõik meie ümber valesti on. Huvitaval kombel on tihti just kirja pandud sõnal meie maailma üle selline võim.