Kriimtiim

Natali surus käed rinnale risti ja jäi ainiti aknast välja vaatama.

„Mina temaga ei räägi!” oli viimane, mida me tema huulilt sellel kohtumisel kuulsime. Vaid napid veerand tundi kestnud koosolekut juhatanud Kadi vaatas seejärel imestusest suurte silmadega esimesena Marguse poole, kelle pihta Natali repliik oli suunatud, ja seejärel küsivalt üle prilliraamide minu poole, kes ma olin nende juures oma koolitust pakkumas. Kuna olukord oli kõigi jaoks piinlik, leppisime Kadiga kokku, et jätame oma kohtumise selleks korraks pooleli.

Kui olin oma märkmiku kotti peitnud ja hakkasin koosolekuruumist väljuma, palus Kadi veel minuti mu aega. Tema siirast ebamugavustundest kantud palve „Anna mulle nõu, mis ma nendega teen – nad on mõlemad super töötegijad, kuid ühte ruumi ei mahu…” avas mulle järgmise pooleteise tunni jooksul terve suhete segapuntra, millele väliselt täiesti hästi toimiv ettevõte oli üles ehitatud. Kadi mure oli seda siiram, et tema oli seda ettevõtet juhtima asunud alles hiljuti, tundmata kõiki majasiseseid allhoovusi.

Seepärast oli ka meie hommikusel kohtumisel toimunud intsident tema jaoks kergelt öeldes hämmeldust tekitav. Mitte et Natali selline käitumine oleks talle üllatav olnud. Slaavilikult veidi keevalisema natuuriga, oli ta ka varem koosolekutel üllatusi pakkunud. Samas, kliendid hindasid tema kirglikku töösse suhtumist ja avatud ning siirast suhtlemisstiili. Ta oli klientide jaoks alati olemas ja võitles nende eest.

Margus oli loomult Natali vastandpoolus, eestlaslikult kaalutlev. Vaga vesi, sügav põhi, nagu Kadi teda iseloomustas, oli ta vähemalt sama hea kliendibaasiga ning väga hinnatud töötaja. Kuid mingi keemia, mida Kadi täna veel ei mõistnud, neil Nataliga ei klappinud. Ei klapi, siis ei klapi – vahet ju pole, mis värvi kass on, peaasi et ta hiiri püüab, mõtiskles Kadi ühe lahendusena. Ent hommikune olukord võis üsna pea uuesti korduda ja siis juba palju keerulisemate tagajärgedega. Nii et midagi pidi muutuma.

Kadi oli nõus, et kirg töösuhetes on hea. Kui inimesel kaob säde, siis kaob tal ka motivatsioon head tööd teha. Seega tuli Marguse kirge, rääkimata Natali omast, iga hinna eest hoida. Seda enam, et halvim, mida „saavutada“ võisime, oli see, et nad elavad tulevikus oma töökire välja mõne konkurendi juures.

Püstitasime enese jaoks kaks küsimust. Esiteks tuli aru saada, milline võiks olla nende enda arvates hea lahendus, ning teiseks, kuidas seda kirge suunata nii, et sellest tõuseks veelgi enam kasu.

On selge, et lahendada saad vaid seda, mida on teadvustatud. Meie plaani esimene samm oli mõlema osapoolega rääkida ning aru saada, kas nad mõistavad konflikti olemasolu ja mida nad lahenduseks välja pakuvad. Õnneks läksid vestlused üsna edukalt ja juba nädala pärast saime Kadiga astuda teise sammu, asudes lahendust disainima. Töökaaslased olid nõus, et nende rivaalitsemine on nõme ja lapsik, kui Natali sõnu kasutada. Ja kuna konfliktil on alati kaks poolt, siis peab lahendus tulema koostöös. Just koostöö oli see, mida meie Kadiga samuti lahendusena nägime. Aga kuidas panna koos töötama inimesed, kes omavahel isegi ei räägi?

Juba ammustest aegadest on kasvavaid sisepingeid aidanud maandada ühine väline vaenlane. Huvitaval kombel oli just Margus see, kellega vesteldes tuli välja nüanss, millele saime üles ehitada koostöö Natali ja tema vahel. Nimelt selgus, et arendustiimi puuduliku töö tulemusena oli ettevõttel kasvamas konflikt ühe mõjuka kliendiga, kelle kaotamisest oleks halvatud nii Natali kui ka Marguse töö. Seni oli selliseid arusaamatusi silunud Kadi ise – igati mõistlik, kui juht võtab ise vastutuse ja veab oma ettevõtte konfliktide lahendamist. Kuid seekord otsustasime teisiti. Kuna Margus ja Natali olid vahetult huvitatud kliendiga tekkinud arusaamatuse lahendamisest ja pimeda juhuse kaudu tundsid mõlemad ka kliendi omanikeringi, sai Kadi neist moodustada kriisilahendamise meeskonna – kriimtiimi, nagu me seda naljatades ise kutsusime, ikka osaliste algse soovi järgi teineteist katki kriimustada.

Kuigi Kadi algselt kahtles, kas see, et konflikti lahendamise ülesanne antakse kellelegi teisele, on ikka parim viis kliendiga suhteid siluda, meie plaan siiski töötas. Klient võideti tagasi!

Ühel varahommikul mõned päevad hiljem avastasin oma postkastist Kadi edasi saadetud Natali e-kirja, mille ta oli saatnud kogu müügitiimile. Postitus algas nii: „Et siis teile ka teadmiseks – meie parim müügimees on Margus!” Jää oli sulanud.