Kuidas digitaliseerimisega hakkama saada?

Digitaliseerimine on jõudnud kõikjale tööstusesse, sest selle eeliste loetelu on väga pikk. Plusse jagub kliendi-, meeskonna- ja protsessiga seonduvasse, aga ka mujale. Vähem on teada, kuidas ettevõtted digitaliseerimisega hakkama saavad ja milline on nende digiküpsus muudatuste ettevõtmiseks. Samuti vajab täpsustamist, kui palju mõjutab digitaliseerimine tegelikult ettevõtte tulemusi, milliseid erinevusi ja eeliseid annab ettevõtte suurus ning vanus. Kirjutavad Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor Mait Rungi ja Nele Kaldvee.

Ärikonsultatsioonifirmad on seoses digitaliseerimise esiletõusuga loonud digiküpsuse hindamiseks mitmeid erinevaid mudeleid ja tööriistu, mida ei ole aga piisavalt testitud ning need on loodud spetsiifilistele majandusharudele (nt autotööstus, meedia, pangandus). Lisaks ei ole neis arvesse võetud saadavat tulu ja tehtud investeeringute mõju, mis kokkuvõttes ei sobi Eesti oludesse ja võib viia valede otsuste tegemiseni.

Sobiva tööriista puudumisel ja arvestades, et nähtus mõjutab ettevõtte tegevust laiahaardeliselt, pole seda digiküpsuse hindamiseks mõistlik kitsalt vaadata. Kaasata tuleb erinevaid dimensioone, mida digitaliseerimine mõjutab:

•        Kliendikogemuses soovitavad asjatundjad vaadata, kas ettevõtte kasutab lisaks traditsioonilistele kanalitele ja lahendustele ka digitaalseid võimalusi kliendisuhtluseks ja teeninduseks, toodete ja teenuste reklaamimiseks ja müügiks; kas ettevõte kogub süstemaatiliselt kliendiandmeid oma klientide paremaks mõistmiseks ja personaalsete pakkumiste tegemiseks;

•        Toodete ja teenuste puhul tõstavad erinevad autorid esile järgmisi küsimusi, kas tooteid ja teenuseid on täiendatud digitaalsete võimalustega või pakutakse täiesti uusi digitaalseid tooteid ja teenuseid, muutes seeläbi ettevõtte ärimudelit;

•        Eksperdid toovad protsesside puhul välja küsimusi, kas peamised protsessid on kaardistatud ning kas ettevõte on võtnud kasutusele uusi lahendusi protsesside automatiseerimiseks ja digitaliseerimiseks; kuivõrd osatakse koguda ja ära kasutada vajalikke andmeid;

•        Strateegia ja juhtimise puhul tõstatavad autorid küsimuse tippjuhtkonna töölõikudest: kas ettevõttes on loodud visioon uuest digitaalsest tulevikust ja kas on olemas strateegia selle elluviimiseks; kas juhid toetavad ja juhivad ettevõtte ümberkujundamist ning loovad selleks vajalikud tingimused kogu ettevõttes;

•        Organisatsiooni ja koostöö dimensioonis jõuavad eksperdid meeskonnani: kas töötajad on teadlikud ettevõtte eesmärkidest ning toetavad muudatuste läbiviimist; kas töötajatel on olemas vajalikud teadmised, oskused ja digitaalsed töövahendid; kas ettevõte kasutab digitaalseid kanaleid ja IT-lahendusi oma tarnijate ja partneritega suhtlemiseks.

Uuring viidi läbi Nele Kaldvee magistritöö raames (juhendaja Mait Rungi) ajavahemikus 19. november – 30. november 2018. Kokku saadeti välja tuhat e-kirja, sobivaid vastuseid saadi 132 Eesti ettevõttelt. Suurem osa küsimustele vastanutest olid ettevõtete juhid (75,8%), ülejäänud olid keskastme juhid 15,9%, esmatasandi juhid 5,3% ja spetsialistid 3%. Mikroettevõtteid (1–9 töötajat) oli 17%, väikeettevõtteid (10–49 töötajat) 51%, keskmisi ettevõtteid (50–249 töötajat) 23% ja suurettevõtteid (>250 töötajat) 9%.

Saadud tulemused näitavad, et Eesti ettevõtted on keskmiselt digitaliseeritud. Ettevõtetel ei ole alati selget ülevaadet, millist kasu võib digitaliseerimisest saada. Need, kes on digitaliseerimise tee ette võtnud, teevad seda mitmes dimensioonis korraga, olles läbivalt digimeelsed. Dimensioonide vahel esinevad mõningad erinevused – rohkem ollakse suunatud kliendikogemuse muutmisele ning vähem toodete ja teenuste digitaliseerimisele. Samuti ei ole piisavalt levinud andmete kogumine ja analüüsimine, kuigi just sellele aspektile hinnatakse digitehnoloogia mõju kõige tugevamaks. Protsesside digitaliseerimisega on paljudel ettevõtetel raskusi, samas ei anna majandusliku mõju puhul protsesside digitaliseerimine samaväärset tulemust kui toodete ja teenuste digitaliseerimine. Enam, kui teiste dimensioonide ja organisatsiooni-meeskonna otsused, mõjutavad majandustulemusi juhtide tehtud otsused. Digitaliseerimise peamiseks takistusteks peeti juurutamise keerulisust ja aeganõudvust, selge visiooni puudumist digitaalsest tulevikust, rahaliste vahendite nappust ja töötajate vastuseisu muutustele. Viimati mainitut püütakse parendada töötajaid koolitades. Üleüldiselt ei joonistunud välja trendi, et digitaliseerimisel oleks ettevõtte majandustulemusele märkimisväärne mõju. Digitaliseerimisest on saanud uus status quo hügieenifaktor, mille vajadust mõistetakse, mis lihtsalt peab ettevõttel olema, kuid millest eraldi enam ei piisa, et eristuda.

Ettevõtte suurusest tulenevaid olulisi erinevusi dimensioonides esines ainult kliendikogemuse puhul, kus väikse ja keskmise suurusega ettevõtted näitasid kehvemaid tulemusi kui mikro- ja suurettevõtted. Teistes dimensioonides üllatuslikult erinevusi ei esinenud, kuigi võis oodata suurettevõtte paremaid tulemusi. Eestis on digimeelsus endiselt kõigis ettevõtete suurustes võrdselt levinud.

Paremaks digitaliseerimiseks võib muu hulgas soovitada digitaalse visiooni loomist, kogu ettevõtte kaasamist, andmete kogumise, analüüsimise ja kasutamise oskuse tõstmist ning töötajate digioskuste parendamist.

Ülevaade baseerub Nele Kaldvee 2019. aasta magistritööle „Digiküpsuse ja digitehnoloogia mõju hindamine Eesti ettevõtete näitel“ (juhendaja Mait Rungi) ja Mait Rungi 2019. aasta artiklile „Digitalization: Size doesn’t matter, put focus on product-and-service, not on process“.