Kuidas jääda veemajanduses ellu ilma toetusteta? EVEL küsib, konsultant vastab

Euroopa Liidu struktuurifondide rahad meie veemajanduse toetamiseks lõpevad aastaks 2021, mistõttu peavad vee-ettevõtted hakkama end ise ära majandama. Kuidas saada tulevikus hakkama ilma toetusteta nii, et rahva tervis oleks hoitud? Selle üliolulise küsimuse lahendamiseks tellis Eesti Vee-ettevõtete Liit (EVEL) uuringu „Jätkusuutliku vee-ettevõtluse strateegia väljatöötamine“*, mida rahastas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).

„EVEL andis ca poolteist aastat tagasi ülesande uurida, mis toimub naaberriikides ja mida saaks teha, et Eesti veemajandus oleks isemajandav,“ selgitas liidu tegevjuht Vahur Tarkmeees.

„EVEL-i ülesanne on hoida diskussiooni, aidata otsustajatel ehk veevärkide omanikel selgusele jõuda, milliste kompromissidega tagada veeteenuse jätkusuutlikkus.”

„Konsultandile ei antud ülesannet olla diplomaat, teha poliitikat, pidada läbirääkimisi ja saavutada oma uuringu käigus kõikide huvirühmade heakskiit. Mina soovitan võtta kõne all olevat uuringut kui nullpunkti, millest hakkame kuhugi poole edasi liikuma. Peaasi, et liigume, et otsime lahendusi ja mõistame et praegune olukord eurotoetustega ei jää kestma, aga veeteenus peab kestma,“ rääkis ta.

„Konsultant on erapooletu ja see on vaid üks arvamus, mitte dogma,“ kinnitas ka EVEL-i juhatuse esimees Hans Liibek.

Keskkonnalahendused OÜ projektijuhi Indrek Tamberg märkis, et konsultandi nägemus ei kohusta EVEL-i mitte millekski.

Millest alustati? „Olemasoleva olukorra kaardistamine oli väga töömahukas,“ rääkis Tamberg. „Lisaks taheti välisriikide kogemust tundma õppida.“ Välisriikide analüüs hõlmas 8 Euroopa riigi veeteenust. Ilma poliitilise soovi või tahteta ei vii konsultandi ettepanekud kuhugi, lisas ta. „Meie näeme, et vedav roll protsessis peab olema riiklikul tasemel.“

Lähteülesanne oli jätkusuutliku ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga (ÜVVK) teenuse korraldamine ja strateegia koostamine. „Teenus on jätkusuutlik, kui on täidetud neli aspekti: ökoloogiline, majanduslik, finantsiline ja sotsiaalne.“

Helen Barndõk (Keskkonnalahendused OÜ konsultant) tõdes, et veesektori olulisim probleem on killustatus ja piirkondlik ebavõrdsus. Põhiküsimus on, kuidas tagada kvaliteetne teenus ja vajalikud taristuinvesteeringud taskukohase veehinnaga kõikides piirkondades, kui toetused lakkavad?

Eestis on ca 200 veeteenuse pakkujat. Viis suuremat ehk AS Tallinna Vesi, AS Tartu Veevärk, AS Pärnu Vesi, Järve Biopuhastuse OÜ ja AS Narva Vesi teenindavad ca 70% müügimahtudest, 47 keskmise suurusega ettevõtet teenindavad 25% ja ülejäänud ca 150 teenusepakkujat kõigest 5% müügimahtudest.

Veeteenuse osakaal leibkonnaliikme sissetulekust on madalaim tõmbekeskustes ja neid ümbritsevates maakondades. Eesti keskmine veehind (2,37 EUR/m³) moodustab keskmisest leibkonnaliikme sissetulekust ca 1,2%, aga vaeseima elanikkonnagrupi sissetulekust ca 3,5%. OECD soovituslik ülempiir on 4% leibkonnaliikme sissetulekust.

Suured vee-ettevõtted usuvad, et regionaalne ettevõtlus oleks lahendus sektorile tervikuna, kuid hirmuks on liidetavate piirkondade varade kehv seisund ja suur investeeringuvajaduse kasv. Väikesed vee-ettevõtted loodavad liitumisega taristut arendada ja veehinda kontrolli all hoida, kuid kardavad äärealaks jääda ning muretsetakse kohalike teenuste ja töökohtade säilimise üle. Üldiselt on ettevõtted pigem huvitatud liitumisest sarnase struktuuriga ettevõtetega, kellel on juba olemas kaasaegne tehnika, kelle süsteemidel on hea tehniline kvaliteet ja täpne tehniline dokumentatsioon ning kellel on sarnased teenuse regulatsioonid.

Konsultant uuris ja analüüsis nelja alternatiivi:

0 – KOV ehk valla- või linnapõhine vee-ettevõtlus pärast mullust haldusreformi, mis on 50–70 väga erineva suurusega KOV vee-ettevõtet;

1 – Maakonnapõhine vee-ettevõtlus, mis on 15 erineva suurusega maakonnapõhist vee-ettevõtet;

2 – Regionaalne vee-ettevõtlus, mis on 2…4 regionaalset vee-ettevõtet;

3 – Üleriigiline vee-ettevõtlus, sh Tallinnaga ja Tallinnata, mis on 1 üleriigiline vee-ettevõte.

Lisaks analüüsiti alternatiividena erinevaid omandireforme.

Analüüsitud vee-ettevõtlusmudelite pingerida:

1. Üks üleriigiline vee-ettevõte koos Tallinnaga tagab jätkusuutlikkuse ja madalaima tariifi terves Eestis
2. Regionaalsed vee-ettevõtted (2–3 tk) vs üks üleriigiline (ilma Tallinnata) tagavad mõlemad jätkusuutlikkuse ja taskukohase veehinna;
3. Maakonnapõhine vee-ettevõtlus ei ole jätkusuutlik, kuid nõuab oluliselt vähem riigiabi kui 0-alternatiiv (riigiabi vajadus 40 a jooksul ca 300 miljonit eurot);
4. 0-alternatiiv, st KOV-i põhine ei ole jätkusuutlik (riigiabi vajadus 40 a jooksul ca 1,36 miljardit eurot).

Mida konsultant välja pakub? Terviklahenduse võimalikult kiire ja täieliku saavutamise huvides on vajalik riigipoolne koordineerimine, mille eelduseks on poliitiline toetus. Kaasata tuleb pädevad eksperdid/koordinaatorid, hirmusid tuleb maandada õiglaste lepingute ja professionaalse kommunikatsiooniga.

Esmased põhitegevused on: Ekspertkomisjoni kokkukutsumine ja strateegia täpsustamine; Avalikkuse, KOV-ide ja vee-ettevõtete teavitamine; läbirääkimised Tallinna Veega ja võtmepositsioonil olevate KOV-ide vee-ettevõtetega; aktsionäride lepingu tüüptingimuste täpsustamine; keskkonnaprogrammi rahastamise põhimõtete muutmine.

EVEL-i tegevjuht Vahur Tarkmees kinnitas, et uuring pole lõplikult valmis. „Avalikud seminarid on töö osa, mille tulemusel võib konsultant veel töös muudatusi teha. Seetõttu ei ole veel kogu uuring avalik. Kompromisside otsimise töö ootab alles ees, nii EVEL-is kui kogu riigis.”

„Uuringusse kaasatud välisriigid ootavad juba kannatamatult töö valmimist ja tahavad sellega tutvuda, kuna probleemid on teatud määral sarnased. Loodetavasti saab materjal märtsis tõlgitud. Seega on meil neilt võimalik tagasisidet saada ja see on juba lisaväärtus,“ rääkis Tarkmees.

*Uuringu viisid konsultandina läbi Civitta Eesti AS ja Keskkonnalahendused OÜ.