Kuidas toimetada rohelise kullaga ehk puitmajadest ühe ja teise külje pealt

Eesti puitmajasektor näitab küll stabiilset kasvu, kuid edulugu ei põhine koduturul. Lisaks enda kehtestamisele põhiturgudel peab konkureerima kolmandiku võrra odavamalt töötavate lätlase ja leedukatega. Valdkonna rõõmudest ja probleemidest tegi ülevaate puitmajaklastri tegevjuht Lauri Kivil, märksõnade abil juhtis vestlust Inseneeria peatoimetaja Mari Kamps.

2016 – väiksed majatootjad kasvasid

Eelmine aasta oli pisut imelik. Kui mitmed eelnenud olid ettevõtetele pigem kasvuaastad, siis mulluseid tulemusi vaadates hakkas silma, et nii mõnedki suured ettevõtted olid jäänud üsna samale positsioonile või oli mõningast müügitulu ja käibe kukkumist. Väiksed ettevõtted olid pigem positiivselt kasvanud. Klastri ja puitmajaliidu ettevõtete käive kasvas kokku 14 protsenti, mis iseenesest on hea ja tugev näitaja.

Sektor tervikuna on pidevas, stabiilses kasvus. Sel aastal on see kasv jäänud küll natuke tagasihoidlikumaks. Eks palju sõltub ka meie konkurentidest. Meie peamised eksporditurud on ju Norra, Rootsi, Soome, Saksamaa, Suurbritannia. Asume neist oma põhiliste konkurentide lätlaste ja leedukatega täpselt sama kaugel ja tegelikult on meil nendega täna üsna keeruline võistelda. Põhjus on üsna lihtne – 2016. aastal oli Eesti keskmise palga erinevus Läti ja Leedu keskmise palgaga võrreldes vastavalt 25 ja 32 protsenti ehk et Eestis makstav palk on niipalju kõrgem. See on väga suur erinevus. Kui vaadata tootmise kulusid, siis laias laastus poole moodustab lõpphinnast tööjõukulu ja see on väga suur osa. Ja kui võtta, et meie peamistel konkurentidel sihtturgudel on ligi kolmandiku võrra väiksemad tööjõukulud, siis on üsna selge, et hinnaga me ei suuda konkureerida.

Meie tootjad ei tee iseenesest midagi keerukat. Me ju ei arenda iga kord välja kosmoseraketti, vaid teeme tüüpmaja, mida iga majaga arendatakse pisut paremaks. Ehitustehnoloogilist või insenertehnilist revolutsiooni kui sellist juhtub väga harva. Kasutatakse küll uusi materjale, võibolla uusi kooste- ja paigaldustehnoloogiaid, kuid seda, et keegi hakkaks midagi täiesti teistmoodi tegema nii, et tekib tohutu turueelis, pole. Ainus asi, mida saab konkurentidega võrreldes paremaks teha, on see, et maja oleks veelgi energiatõhusam, kasutaks tänapäevaseid parimaid materjale, vastaks kliendi kasutusmugavusele ja kaasaks head arhitektuuri.

Riik võiks näidata eeskuju

Välisturgudel on käibe suurenemises oma kindel osa, kuid ka Eesti turud on kasvamas. Kasv võiks aga suurem olla, kui riik seaks mingisuguse poliitilise eesmärgi. Näiteks võiks võrrelda kahte ühesugust objekti, millest üks on puitkonstruktsioonil ja teine ükskõik, millisel muul levinud materjalil. Kui palju maksab sama energiaklassiga maja erinevatel konstruktsioonidel? Täna näiteks arendaja/tellija kardab seda ja arvab, et puitkonstruktsioon on igal juhul kallim. Tegelikkuses see nii pole ja kavatseme seda klastriga ka tõestada!

Riik saaks sektorile õla alla panna näiteks uute riigigümnaasiumitega, näidates eeskuju ja tellides need puidust. Meil on ju oma kodumaine materjal ehk roheline kuld, mis on kohe olemas. Hea meel on näha, et keskkonnaministeerium on esimene, kes kaalub tulevast ministeeriumihoonet ehitada päriselt keskkonnasäästlikest materjalidest.

Ka riikliku üürimajade programmi puhul võiks võtta seisukoha ehitada teatud osa neist puidust. Seome selle hoone elukaarega ehk süsinikujalajäljega ehk keskkonnahoiuga. Kui riik võtaks ette mõned niisugused sammud ja ütleks, et oleme roheline riik ja teeme ka neid asju niimoodi, saaksime öelda, et Eesti puitmajasektori edulugu põhineb kohalikul turul. Täna see nii ei ole. Täna toimetab Eesti puitmajasektor väga individuaalselt, iseseisvalt. Edu põhineb ettevõtete enda riskijulgusel, initsiatiivil, tugevatel referentsidel ja kindlasti ka ekspordisobilikul tootel.

Sektori edulugu ja eelmise aasta kasv tuleb siiski paratamatult välisturgudelt. Samas ei saa jätta mainimata ka Eesti klienti. Maht on veel väike, aga meie oma klient on muutunud järjest teadlikumaks – mõistlik on tellida tehasest valmis maja. See on ka tulevik!

Meie majatootjatele, kes täna tehases maju toodavad, peab Euroopa standardite järgi kehtima Euroopa Tehniline Heakskiit (ETA) ja selle vastav kvaliteedimärgis CE. Ja kui tootjal on ETA-sertifikaat olemas, siis järelikult teeb ta oma asju väga-väga hästi. Kui potentsiaalne klient vaatab majatootja koduleheküljelt, et sel on ETA, siis ei peaks ta tootmisesse kohale minema ja saab vaid öelda, et näete, mul on siin projekt ja palun tehke maja valmis. Jõuamegi tagasi puitmajaklastri juurde – Euroopas on ligi 50 majatootjal ETA-sertifikaat. Eestis on see täna olemas kaheksal tootjal, mis on väga hea number.

Puitmajaklastri ajalooline projekt

Praegu ajame päris keerulist projekti, mis puudutab 13 majatootjat, kes soovivad ühiselt ETA-sertifikaati taotleda. Kui ettevõte peaks üksinda sinna protsessi sisenema ja ütlema, et näete, teen seda toodet ja selliseid sõlmlahendusi, siis oleks see päris keeruline ning äärmiselt kulukas. Täna proovime teha seda klastri alt nii, et oleme leppinud kokku neli erinevat tootegruppi (käsitööpalkmajad, masintoodetud palkmajad, hübriid- ehk stavlaft majad ja elementmajad). Kolmeteistkümne hulgas on kõiki neid tooteid esindavad ettevõtted. Nad panevad piltlikult öeldes oma sõlmed lauale ja lepivad kokku, et kasutavad edaspidi ühiseid sõlmlahendusi. See annab võimaluse teha väga suur lõik sellest taotlusprotsessist ära. Kogu dokumentatsiooni, mis tuleb enne valmistada, kui ettevõte astub EOTA (Euroopa Tehnilise Tunnustuse Organisatsioon, on see organsatsioon, kes annab selle templi ETA taotlusele) uksest sisse, saab ühiselt ära teha, saab kulusid jagada. Rääkimata sellest, et kulude kokkuhoid juba teenuse ühishanke tulemusel ühele ettevõttele on oluliselt soodsam.

Arvan, et see on ajalooline projekt ehitusettevõtete hulgas, kes jagavad sellisel kujul informatsiooni ja ka kulusid. Ma ise näen seda, et ettevõtete vahel tekib edasine väga hea koostöö, kuna ettevõtted on ühiselt läbi lahendanud sertifikaatide taotlemiseks vajaliku materjali.

Tehnoloogia ja puitmajatootjate käekiri

Eesti puitmajatootja ei konkureeri täna suurte Kesk-Euroopa automaatsete tehaseliinidega, meil pole ettevõtted seda teadlikult teinud või on puudunud võimekus. Ning kui tellija soovib saada 20–30 ühesugust maja, polegi mõistlik investeerida sajameetrisesse automaatliini. Eesti puitmajatootjad pole kasvanud suurteks automatiseeritud tehasteks – põhjusi on palju ja erinevaid – strateegilised valikud, finantsvõimalused, kuid eelkõige teadlik spetsialiseerumine rätsepalahenduste tegemisse.

Usun, et tulevik on kahe vahel. Kui ühel pool on tootmine ilma automaatliinideta (inimesed, materjal ja projekt ning tavapärased käsitööriistad) ja teisel pool liin, kus robotid tõstavad, lõikavad, naelutavad jne, siis meie tootjad jäävad sinna vahele – on teatavad asjad, mida on võimalik standardiseerida (tüüpseinad ja -sõlmed, põrandalahendused) ja võib-olla neile tekitatakse mingi liiniosa tootmises. Aga inimene ei kao kuhugi.

Ka käsitööpalkmajade tootjad näiteks tõhustavad tootmist, töötades välja palke valivat LogPicker programmi. Nad otsivad täna lahendusi, et muuta end efektiivsemaks, et jääda turul ellu. Püüame ka klastrina suunata ühistegevusi, mis aitavad lahendada baasprobleeme. Viimase projektina leppisid kaheksa käsitööpalkmajatootjat kokku, et on vaja uurida nurgatappe ja sõlmlahendusi. Kogu see uuring viidi läbi koostöös TTÜ-ga. Kulu, mida enne oleks pidanud maksma üks ettevõte, jagati nüüd kaheksa vahel ära. Ilma klastri osata sellist ettevõtmist poleks olnud. Rõõmu teebki see, kui mingi keeruline projekt või uuring realiseerub hulga ettevõtetega. Kasvõi klastri korraldatav Aasta Tehasemaja konkurss. Tellime fotod (koordineerime pildistamist Norras, Rootsis, Eestis) ja artiklid, jagame kulusid.

Uued turud ja referentsobjektid

Meil kodus tuleb näiteks käsitööpalkmajade tootjatele töö lauale väga sageli nii et, et keegi nägi naabrimehe ilusat maja ja tahab omale ka. Välismaal see nii ei käi – sinna pead ehitama referentsobjektide võrgustiku. Põhiküsimus igale tootjale on ju see, kuidas saada hea objekti kätte. Kui üks asi on olemas, siis pall hakkab veerema.

Meie majatootjad saavad paljude asjadega ise hakkama, sest kui teed häid asju, siis tekib sul ka referents. Võtame kasvõi Kodumaja näite, millest tegelikult võidab terve sektor ja mis on teataval määral kommunikatsioonisõnum – eestlased ehitasid maailma kõrgeima puitmaja Norrasse. Kuigi jah, täna pole see enam maailma kõrgeim puitmaja, kuid ta on maailma kõrgeim puitkarkassmaja.

Ettevõtte jaoks on välisturule minek ja uute turgude leidmine kohutavalt keeruline. Klastri projekti alt oleme koostöös EAS-iga käinud messidel meie põhiturgudel, mis on olnud strateegiline valik. Ka oleme teinud reaalseid partneriotsinguid ehk et otsinud ettevõtteid, arendajaid, edasimüüjaid, keda oleme kutsunud siia ja näidanud maju ning küsinud, äkki nad on huvitatud võtma tootjaid oma kliendiportfellidesse.

Kui Eesti toodab 300 miljoni euro eest puitmaju aastas, siis Euroopa kogu tootmismaht on 8 miljardit eurot ning seal on turgu, mida ära võtta.

Traditsioonilised puitmajamaad, lisaks Skandinaavia riikidele, on Saksamaa, Šveits, Austria, puitmaju ehitatakse ka Prantsusmaale. Kui aga võtame tehasemajade importööride globaalse esikolmiku, siis seal on Hiina, Kanada ja Norra. Kui mõelda, et esikolmiku riik Norra on meie jaoks n-ö üle õue, siis kas meil tasub tegeleda ka Hiina ja Kanadaga?

Kolm aastat tagasi kirjutatud klastri strateegia järgi on uued turud olulised. Risk jääda ühtede turgude külge kinni on väga suur. Kaugematele turgudele vaatamine on oluline, minek aga jällegi väga kallis ja ärikultuuriliselt suur väljakutse. Meil on ettevõtteid, kes toimetavad Aasias Jaapani suunal ning kompavad Hiina turgu. Hiina, mis on ülisuur turg, on atraktiivne riikliku keskkonnapoliitika tõttu, mis näeb tulevikus ette puitmajade osakaalu kasvu. Hiinas odavusega ei löö, pigem materjali ja hea tootega.

Meil pole mõtet minna turgu looma kuhugi, kus kunagi varem pole puitmaju ehitatud. Reeglina pead ikkagi panustama sinna, kus on klassikalises mõttes puitmaja ostev klient ja traditsioonid.

Puitmajasektor on regionaalses mõistes väga oluline tööandja. Seda, et riik hakkaks toetama eksportivaid ettevõtteid mingi maksusoodustusega kaudu, loota ei tasu. Küll aga saaksid õla alla panna Eesti riigi esindajad, kui nad suudaksid ja oskaksid rääkida edulugusid, mis on Eestis päriselt edulood, mitte sisseostetud edulood. Kui Eesti riigi esindaja läheb välismaale, siis peaks tal kaasas olema sõnumipakett, et näete, meil on sellised oma asjad, mida müüme. Üks nende hulgast on puitmajasektor ehk et üks, mida oskame teha ja suudame eksportida.

Kommunikatsiooni ja välise nähtavuse loomiseks oleme klastriprojektis praktiliselt kolmandiku eelarvest suunanud kolmele sihtturule: Norra, Rootsi ja Saksamaa. Oleme seal küll kanda kinnitanud, kuid peaksime olema nähtavamad, et mitte turu- ja liidripositsiooni ära anda. Nüüd olemegi sisenemas sihtturu meediasse (erialaajakirjad, peavoolumeedia), kus räägime klastrist ja selle partneritest, toodetest. Piltlikult öeldes on need sisuturunduslikud artiklid, mis kujundavad Eesti puitmajasektori ja -klastri mainet. Loodame, et sellega kinnistub kaudselt maine, et meie majatootjad ongi neil turgudel kaua tegutsenud ja ongi väga heal tasemel. Loodame, et taolise väliskommunikatsiooni abil jõuame lõppkliendini, jõuame arendajani, kes on põhiline inimene, keda otsitakse.

Inseneri elukutse toob leiva lauale

Majatootja tööjõud jaguneb ju kahte ossa. Esiteks tootmine (spetsialistid ning lihtsate oskustega töölised, kusjuures paljud käsitööpalkmajade ja elementmajade tootjad õpetavad inimesi ise kohapeal välja).

Teine valdkond on office’i ehk kontori pool, kust peab tootmisesse jõudma joonis koos materjalidega, millest midagi hakatakse tegema. Vahepeal seisab inimene, kes ütleb töömeestele, et seda teeme nii ja toda naa ehk siis tootmisjuhid. Aga office’i poolel, mis jaguneb administratsiooni, ostu-müügi ning projekteerijate vahel, on täna tööjõus tõsine probleem. Häid müügiinimesi on alati vähe, inseneridest on aga tõsine puudus.

Tehasemaja puhul me täna väga ei räägi, et meil on puudu väga headest arhitektidest. Kui klient tahab väga head arhitektuuri saada, laseb ta arhitektuuribüroos vastava projekti teha ning tehas teeb selle järgi maja valmis. Üldiselt astub tehase uksest sisse eraklient, kes otsib pigem energiatõhusamat ja kuluefektiivset lahendust, mille eelarve juures pole väga ruumi koostööks maineka arhitektiga.

Tehastes on meil põhifookuses insenertehniline projekteerimine. Napib inimesi ehk konstruktoreid, kes teevad arhitektuurse lahenduse staatika arvutused ja insenertehnilise projekti. Inseneriõpe on keeruline, see pole tänapäeva noorele mugav, kuid hea inseneri palk on täna korralik ja stabiilne. Samas kui kõrvutada head inseneri ja arhitekti, siis viimasel on kindlasti väljakutseid rohkem, sest loovat ja ägedat tööd on turul vähe, väga häid tegijaid aga jagub.

Insenertehnilised erialad on tulevikuerialad. Juba praegu teenib kogemustega insener 1,5 Eesti keskmist palka. Kuidas võidelda insener-konstruktorite nappusega? Mullu osalesime OSKA tööjõu kaardistamise uuringus ja esitasime oma ettepaneku, kus kutsesüsteemist võiks tulla lõpetaja, kellel on olemas arvutis joonestamise oskus ehk konstruktor-joonestaja. Kui peaprojekteerija teeb majale oma staatikaarvutused ära, paneb projekti kokku, siis tekib tehnilise joonestamise küsimus. Inimene, kes võtaks lähteülesande ja tegeleks arvutigraafikaga, vähendades oluliselt projekteerijate ja konstruktorite koormust ning tervikuna nende puudust.

Aru Grupp AS-i juhatuse esimees Juhani Viise, kes veab projekteerimistarkvara kasutamise võistlust CADrina Kadrina Gümnaasiumis, on öelnud, et insenerigraafika peab olema iga gümnasisti baasoskus. Võistlus, kus pead aja peale joonestama erinevaid tehnilisi objekte, teeb joonestamise ja insenerihariduse põnevaks (www.cadrina.ee). Ka võistlus ise on väga hästi korraldatud, ülilahedalt – just selliselt, mida noor vajab ja mis näitab inseneriharidust põnevast küljest. See toimub alates 2005. aastast ja selle taga on ettevõtted, kes on aru saanud, et probleemiga tuleb ise tegeleda, meil ei tule neid inimesi muidu mitte kuskilt peale.

Puitmajaklaster on Eesti puitmaju eksportivate ettevõtete klaster. Klastri juhtpartner on Eesti Puitmajaliit, kes kirjutas projekti, et saada rahastus sektori arendustegevustele ja ühistegevustele, mille nimi on Eesti puitmaja klaster. Klastri tegevust rahastab Euroopa Regulaararengu Fond läbi EAS-i klastrite arendamise programmi.