Kultuuriguru Fons Trompenaars globaalsest ärisuhtlusest, huumorist ja värvikatest fopaadest

Teate seda nalja, et eestlane, venelane ja sakslane lähevad baari? See pole tegelikult juba ammu pelgalt anekdoot, vaid igapäevane reaalsus isiklikus ja ärilises suhtluses. Kuidas aga kultuuridevahelises suhtlusrägastikus edukalt navigeerida? Ekspertnõu annab KPMG kutsel Eestis käinud organisatsiooniteoreetik ja omanimelise kultuuridevahelise kommunikatsioonimudeli autor Fons Trompenaars. Temaga vestles Kerttu Kongas.

Eestlased on väga otsekohesed inimesed, meile ei meeldi niisama loba. Mis oleks hea nõu kohalikele ettevõtjatele ja ekspordijuhtidele, et kultuurilise mitmekesisuse kontekstis ellu jääda?
Juba teadlikkus sellest, et kultuuril on ärisuhetes kaalu, on pool võitu. Ei saa üksnes loota heale tootele, vaid peab ennast ka kohalike seaduste ning elanike suhtumiste-arusaamadega kurssi viima. Ära kunagi aja kohalikele tavadele sõrgu vastu! Sõida hoopis kultuuri laineharjal. Seda nimetatakse ka leppimise protsessiks (reconciliation). Mida see tähendab? See tähendab, et informeeritud saab olla erineval moel, näiteks külastatava riigi filme vaadates, muusikat kuulates, digitaalsete materjalidega tutvudes jne. Teri Morrisoni raamat „Kiss, bow, or shake hands“ jagab väärtuslikku infot kultuuridevahelise mitmekesisuse kohta.

Esmalt peaks aga siiski tundma enda kultuuri. See kipub tihti ununema. Eestlased on väga otsekohesed ning sellest saab eriti hästi aru siis, kui vestled näiteks jaapanlasega, kes seda ei ole. Hollandlased on ka otsekohesed, sest olime ennevanasti maailmarändurid, kellel polnud väga palju aega niisama lobiseda.

Oluline on see, kuidas teised sind näevad, mitte ainult see, kuidas sina teisi näed. Võtmesõnaks on teiste kultuuride mõistmine, kaasa arvatud enda oma, ning viimase lepitamine teistega. Rikasta olemasolevat kultuuri, selmet otsida sellele asendust.

Ära iialgi end mineta. Suured juhid teavad, mis on nende identiteet. Ja seda, kuidas nende baasväärtused organisatsioonis kajastuvad. Kui lansseerid oma brändi rahvusvahelisel turul, siis ära kunagi unusta, et eestlased on otsekohesed. Ja pea meeles, et alati tuleb olla ettevaatlik ja võtta arvesse seda kultuuri, kus tegutsetakse. Näiteks Aasia kultuuris ei tohi kindlasti olla liiga otsekohene!

Aruta kultuuri üle koos oma äripartneritega. Ära ole kunagi hinnanguline, kui sinu ja äripartneri arusaamad ei ühti. Püüa mõista, kust ta pärit on. Tavaliselt on iga harjumatu käitumise taga mingi konkreetne põhjus. Jälle üks näide Aasiast: kui teed äri hiinlastega, siis ära too kunagi nende n-ö naljakat käitumist esile, sest tihti ei tea inimesed ise, miks nad mingil moel käituvad. Mis meile tundub kummaline, on nende jaoks tavaline.

Jälgi ja küsi õigeid küsimusi. Rahvusvaheliste juhtide jaoks on väga oluline kuulata ja õigeid küsimusi küsida. Juhid mõtlevad tihti, et neil peab olema vastus igale küsimusele. Tegelikult ei pea – selle asemel võiksid nad küsida õigeid küsimusi.

Näen, et huumor on väga suur osa teie olemusest. Eestlased armastavad samuti head nalja. Julgeksin isegi väita, et eestlastel ja hollandlastel on sama huumorisoon. Kui oluline roll on huumoril kultuuridevahelistes suhetes?
Minu üks isiklikke kangelasi on John Cleese Faulty Towersist, keda on õnnistatud erakordse inglise huumoriga. Ükskord oli mul võimalus temaga viis töötuba läbi viia. John ütles: „Huumor on see, kui kaks vastandlikku loogikat muutuvad loogiliseks.“ Ja tal on õigus! See on meie töö olemus. On kaks vastandlikku loogikat, mida me kutsume kultuuridevahelisteks erinevusteks, ning kui te mõlemad (sina ja su partner) muudate need loogiliseks, siis selle mõju nagu pööraks loogika ümber.

Hea huumori ja naljade puhul on väga oluline, et neid ei tehtaks teiste kulul. Vahel küünilisus ei tööta, see ei tule ühes või teises olukorras kasuks. Heal juhil on mõnus huumorisoon. Üks John Cleese’inali: oli kord neli vangi, kes mängisid vangis olles jumalat. Üks tegi sohki, nii et nad viskasid ta välja…. See, mis siin tehti, ongi loogika ümber pööramine. Huumoril võib pingelises olukorras olla relvituks võttev roll ning see töötab sinu kasuks.

Igal kultuuril on huumorisoon. Probleem on selles, millal ja kuidas seda kasutada. Sakslastel on see ka olemas, aga kindlasti mitte töö ajal. Sel ajal on nad surmtõsised. Hollandlastele meeldib üksteist narritada ja see on meie jaoks hoolivuse märk. Teistes kultuurides seda pigem siiski ei tehta.

Arvesse peab võtma ka seda, et on olemas mitut tüüpi huumorit: enda kaasamine (eneseiroonia) ja enda mittekaasamine. Mul pole isiklikult huumoriga kunagi probleeme olnud, sest ma ei tee seda teiste kulul. Ma ei tee nalja ka belglaste üle, nagu teised seda Hollandis sageli teevad.

On sul mõned värvikad fopaad, mida lugejatele jagada?
Kohe tuleb pähe see kurikuulus Lõuna-Korea lennufirma Korean Airi juhtum. Maxwell Gladwell kirjutas sellest ka oma raamatus „Outliers“. Kapten pidi tualettruumi minema ja midagi juhtus sel ajal, kui ta kokpitist eemal oli. Kaaspiloot ei teinud midagi, kuna tal ei olnud selleks volitust. Ta ei tohtinud otsust vastu võtta ilma seda kapteniga arutamata… ning lennuk kukkus alla. Mida me sellest õppida saame, on see, et hierarhia võib põhjustada tohutuid probleeme.

15–20 aastat tagasi viisin Ameerikas läbi multikultuursete ekspertide töötuba. Tutvustasin end esmalt ja ütlesin, et olen 40-aastane. Püüdsin nalja teha ja õhkkonda kergendada ning ütlesin, et kui te arvate, et näen vana välja rohke reisimise tõttu, siis see pole õige. Põhjus on selles, et mul on kolm tütart. Ruumi tagaotsas oli üks Ameerika proua, kes ärritus silmnähtavalt:„Vabandust palun, mida te ütlesite?“ Vastasin, et jah, mul on tõesti kolm last. Proua vastas: „Ei, te ütlesite: tütred!“ Sellele järgnes see, et mind analüüsisid kõik need eksperdid, kes seal kohal olid, ja see võttis aega terve hommiku. Ainus, kellele mu nali meeldis, oli üks jaapani härra. Ärritunud proua jalutas ruumist igal juhul välja. Ma olin enda peale väga pahane. Aga mida ma sellest kõigest õppisin, oli see, et kui kahtled milleski, siis ära parem tee seda.