Makseterminal taskus ja virtuaalprillid ninal

See, kuhu on tehnika viimase paarikümne aastaga jõudnud, on ikka täiesti uskumatu. Ma ei mõtle kosmosevaldkonda ega meditsiini, vaid pigem neid asjakesi, mis kuuluvad tavainimeste argipäeva. Päris naljakas on mõelda aastale 1993, kui uudisteagentuuris Baltic News Service oli ajakirjaniku peaaegu et kõige olulisemaks töövahendiks lauatelefon. Pressiteated jõudsid toimetusse faksiaparaadi vahendusel ja ikka juhtus, et tekst oli osaliselt loetamatu ning siis tuli otsida paberilehe servast telefoninumbrit ja helistada ning paluda teade uuesti faksida. Kui millalgi tekkis võimalus maailmaga e-posti vahendusel suhelda, suhtusin sellesse esmalt vägagi umbusklikult. Palka maksti sularahas ja mobiiltelefonidest ei teadnud me tollal midagi. Noorematele võib selline elu tunduda lausa eelajaloolise ja võimatuna, kuid päris nii see siiski ei olnud.

Kuigi kaardimaksetega oleme ammugi sina peal, tekib vahel ikkagi olukordi, kus ost jääb sularaha või makseterminali puudusel tegemata. Swedbank tuleb peagi välja taskusse mahtuva nutika terminaliga, mida Inseneeria saab tutvustada meediaväljaannetest esimesena (lk 6). Innovatsioon seob makseterminali nutitelefoni või tahvelarvutiga ning nii ei jää näiteks laadamelus ostud tegemata.

Ka tehnikamaailmas jätkub põnevust küllaga, kuna tehisreaalsus tungib täiega peale ja annab võimaluse pärismaailmast eemalduda. Tehnikaajakirjanik Kaido Einama kirjutab, kuidas tehisreaalsuse pildistamine ja virtuaalreaalsusesse sukeldumine muutuvad üha lihtsamaks. Pole võimatu, et kunstmaailm muutub reaalsusest ahvatlevamakski. Praegu vaatame huviga enda ümber, kuid kas kunagi hakkame ka enda sisse piiluma? Tahaks väga teada.