Martin Haug: Tallinn ei ole Ülemiste vanakese meelevallas

Kõik teavad, et Tallinn saab oma vee Ülemiste järvest. Paljud teavad ka seda, et Ülemistega on ühendatud mitu veehoidlat, neist peamised on Paunküla ja Soodla. Hoopis vähem on neid, ka inseneride seas, kel aimu, kuidas täpsemalt hiiglaslikud veehulgad, keskmiselt 68 000 m³ ööpäevas (ehk 24 820 000 m³ ehk 24 820 000 000 liitrit aastas) kokku kogutakse ning linna veevärki jõuavad. See süsteem katab 90 protsenti pealinna veevajadusest, ülejäänud 10 protsenti saab vee puurkaevudest. „Need kaks süsteemi igapäevaselt teineteisega seotud pole,“ ütleb Haug.

Karge, kuid päikseline hommik enam kui 10-kilomeetrise Pirita jõe ja Ülemiste järve vahelise kanali ääres. AS Tallinna Vesi opereerimisjuht Martin Haug tutvustab otse maastikul, kuidas tallinlase joogivesi jõuab hiiglaslikul, 1800-ruutkilomeetrise pindalaga veehaardel Ülemiste veepuhastusjaamani. Eemal, piki metsatukkade vahelist kanalit, sädeleb veel haihtuv hommikuudu päikese käes, mis teeb enamikul meist meele rõõmsaks. „Mina vaatan sel sügisel taevast küll iga päev murega. Kõik rõõmustavad, et on pikk, soe ja kuiv sügis. Mina aga ootan hoopis vihma, seda ei ole juba tükk aega olnud,“ räägib Martin Haug, kes oma meeskonnaga pidevalt nii keerulise hüdrosõlmi juhtiva automaatjuhtimissüsteemi abil, aga ka ise kohal käies ning oma silmaga üle vaadates, peab silma peal suure linna veevarudel. „Ei, ma ei muretse sugugi tänase või homse, isegi mitte selle aasta veevarude pärast. Meil on alati suure varuga olemas vähemalt aastane tagavara. Ja kui vaatate tähelepanelikult, näete, et kanalis, kus ääres oleme ning mille kaudu jookseb Ülemistesse kogu meie veehaarde vesi, ei ole eriti voolamist näha, sest hetkel ei ole midagi lihtsalt Ülemiste poole juhtida. See näitab, et hetkel tarvitame vaid Ülemiste järve vett. Muide, Ülemiste kasulikust veemahust piisab linna veega varustamiseks 9 kuuks, seega häda korral on meil päris tõsine varu kohe veepuhastusjaama kõrval võtta kõikvõimalikeks juhtudeks, kui veehaardes mingi tõsisem probleem peaks tekkima.“ Opereerimisjuhi sõnul ei kipu erandlikult kuiva suve ja sellele järgnenud erandlikult kuiva sügisega reserviks olevad veehoidlad piisava kiirusega oma normikohast tagavara kätte saama.

Ühe salve põhi paistab

Eks avalikkuse tähelepanu olegi veeküsimusele suunatud just sel sügisel, kui Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse teadurid avastasid (ja tõid ka avalikkuse ette) Tallinna veehaarde veekogusid mõõdistades, et ühe põhimahuti, Soodla veehoidla põhi paistab üsna suures ulatuses. Linnainimestele on tundunud välismaiste põuateadete foonil meil Eestis kõik veega normis olevat. Nii tekkis loomulikult mõte, et ehk on Tallinna tekkinud juurde hulk veetarbijaid. Kui pärisime Tallinna Veest, et ehk on linna veetarve viimasel ajal mingil põhjusel hüppeliselt suurenenud, kinnitas kommunikatsioonijuht Maria Tiidus kohe, et mingeid ebaregulaarsusi ei ole veetarbes pikka aega täheldatud. „Küll aga on olnud nii juulis kui augustis sademeid vaid pool tavapärasest. See annabki tunda. Samas ei ole aga kellelgi vaja Soodla pärast muretseda. Meil on veehoidlatest vee võtmisel ees väga jäigad normid ja me järgime neid rangelt. Soodla puhul ei ole piir sugugi käes.“ Tõesti, kui uurida veesüsteemi andmeid, siis Soodlas tõsteti veehoidla rajamisel veepinda 12 meetri võrra, kasutamisel on lubatud seda langetada vaid viie meetri jagu. Aga seegi piir ei ole kaugeltki veel käes. „Muidugi, kõik me saame aidata kaasa, et ka sellistel kuivematel perioodidel ei pandaks loodust ja veestikku surve alla. Selleks on mõistlik vähendada tarbimist, eriti näiteks selles osas, et ei kastaks aedu ja parke kraaniveega, täidaks põua ajal tihti basseine ja suuri kümblustünne,“ lisas Maria Tiidus teemale praktilise, igaühte puudutava aspekti. „Säästlikust tarbimisest võiks saada uus norm,“ ütles ta. Pöördusimegi sademete asjus ökoloogiakeskuse poole, kust kuiva põhjaga Soodla pildid pärit. Keskuse juhataja, hüdroökoloogia professor Jaanus Terasmaa tõigi esile, et tänavune aasta on üsna erandlikult põuane mitte ainult Lääne-, eriti aga Lõuna-Euroopas, kus jõed suisa kuivavad, aga, varjatumal moel, ka meil siin, veerohkuse poolest tuntud Eestis. „Väike-Maarja vaatluspunkti mõõteandmed näitavad, et kaheksa kuuga tuli sademeid 300 millimeetrit tavapärase 500 millimeetri asemel ehk siis puudujääk on 40 protsenti. Pikemaajalised vaatlused küll kinnitavad, et enamasti saab Eesti aasta lõikes oma sademetejao kätte. Ja seda on veel seni – meie rõõmuks – pidevalt olnud tunduvalt rohkem, kui meie maastikelt auruda jõuab. Probleem on pigem selles, et sademete ajad on nihkunud. Pikki põuaseid perioode on rohkem. Kliima muutub, see on fakt. Tuleb valmis olla, et edaspidi on raskem.“

Meie vesi tuleb otse taevast

„Meie veehaare on ehitatud nii, et tegelikult toidavad Tallinna igapäevaseid vajadusi peamiselt Pirita, Jägala ja Soodla jõgedele rajatud veehaardesüsteemid. Võimalusel juhime jõgedest vett Ülemiste poole, aga väheste sademetega perioodidel tuleb kasutusele võtta ka veehoidlad. 2018. aastal oli ka suur kuiv, siis võtsime vett Paunküla veehoidlast. Seekord otsustasime esialgu Soodla varusid kasutada, kuid hiljem oleme ka Paunkülast kaasa aidanud. Tava-aastal vilumatu silm ei märkagi veetaseme olulist muutust, selliseid suvesid, kui veehoidla põhi paistma hakkab, nagu toona Paunkülas ja nüüd siis Soodlas, pole õnneks sageli,“ selgitab Martin Haug. „Aga kui on sademeterohkeid perioode, siis oleme olnud ka olukorras, kus Ülemistesse sajab nii palju, et tase hakkab jõudma kriitilise piirini. Selleks puhuks eraldame järve ajutiselt muust süsteemist niiöelda sõlmjaamas Vaskjala veehoidlas. Ja liigse vee kõrvaldamiseks järvest on meil veepuhastusjaama juures meetrise läbimõõduga liigveelasu toru, millega suuname vee otse merre. Ka seda on aastate jooksul aasta lõikes aeg-ajalt ette tulnud,“ meenutab Haug. Tagavarasid on tõesti palju, aga ka veetarvidus ei ole suurel linnal just eriti väike. „Kõikide rahustuseks pean ütlema, et juba hulk aastaid püsib linna veetarvitus üsna muutumatul tasemel. Nii piisab hetkel täiesti Tallinna Vee varudest ja veepuhastusvõimsustest. „Ülemiste järve, Soodla ja Paunküla veehoidla kasutatav veetagavara on kokku 34 miljonit kuupmeetrit ehk 500 päeva jagu, ka siis kui neisse ei peaks tilkagi vett lisanduma,“ räägib tehnikaülikooli vilistlane, tehnikateaduse magister Haug. „Tavalistel aastatel on reservi rohkem vaja kasutada suvel, kui sademeid napib ning temperatuur on kõrge, mistõttu toimub Ülemiste pealt ka aurustumine. Sel ajal tuleb ikka vett juurde juhtida, et niigi madal järv, millel keskeltläbi sügavust suuremas osas kolm meetrit, liialt kuivaks ei jääks. Talvised mured on olnud seni pigem harvad, aga vajadusel saame ka siis vett juurde juhtida,“ räägib Haug. Kokku on veehaarde süsteem väga suur: 1800 km² ehk ligi kaks kolmandikku meie suurimast saarest, Saaremaast. Süsteemi toidavad Pirita, Jägala ja Soodla jõed ja nende harujõed, jõgedele rajatud paisveehoidlad – Pirita jõel Vaskjala ja Paunküla, Jägala jõel Kaunissaare, Aavoja, Raudoja ja Soodla samanimelistel veejuhtmetel. Jõed on kanalitega, mida kokku on 60 kilomeetri jagu, ühendatud ühtsesse süsteemi. „Kõige pikem on Kaunissaare veehoidla ja Pirita jõge ühendav Jägala-Pirita kanal ehk 25,5 km, Vaskjalast Ülemiste järve poole liigub vesi aga mööda 11,1 km pikkust Pirita-Ülemiste kanalit. Viimase läbilaskevõime on nii suur, et ööpäevaga jookseks siit vajadusel läbi lausa kuue päeva tarbe jagu vett,“ annab Martin Haug aimu. „Vee Ülemiste järve transportimise teedeks on seega jõgede ja kanalite kombinatsioon. Paunkülast tuleb vesi mööda Pirita jõe looduslikku voolusängi, samal ajal Soodla vesi jõuab Pirita jõkke puhtalt mööda kanaleid. Peamiseks reguleerimissõlmeks on meil Vaskjala veehoidla, kuhu koondatakse kogu lisavesi ning suunatakse see eelpoolkiidetud suure läbilaskevõimega Pirita-Ülemiste kanalisse,“ selgitab Haug. „Kogu see süsteem töötab isevoolu ehk raskusjõu toimel. Ainult Paunküla veehoidla täitmise esimeses osas kasutame ülepumpamisjaama, mis toimetab vee Jägalast survetoru kaudu avatud Sae-Paunküla kanali kaudu Paunküla veehoidlasse. Eks selliste asjadega peame Paunküla puhul üha kallineva elektrihinna juures muidugi arvestama senisest rohkem. Kõigi rahustuseks võin ka kinnitada, et kõigi veehaardesse kuuluvate jõgede ja ojade ning muude vooluveekogude veetaset meie tegevused, näiteks hoidlate täitmisel, ei mõjuta tuntaval määral. Selleks on need protsessid liiga aeglase kuluga.“

Vesi tuleb ka maa alt

Nagu eespool öeldud, on 10 protsenti tallinlastest varustatud hoopiski puurkaevuveega. „Merivälja, Nõmme, Laagri, kui suuremaid piirkondi nimetada. Vesi pumbatakse üle saja meetri sügavuselt, kambrium-vendi horisondist, kui täpsemalt määratleda. Sealsamas pumbajaamas rikastatakse vesi hapnikuga, et saaks veest kätte seal lahustunud raua ja mangaani. Rikastamise tulemusel tekkivad raud- ja mangaanhüdroksiidid kõrvaldatakse liivafiltritega. Edasi läheb vesi juba läbi reservuaari otse tarbimisse. Sellist puhastamise eesmärgil toimuvat osoneerimist ja ka selitamist, nagu Ülemistel veepuhastusjaamas, ei ole põhjavee puhul vaja,“ selgitab ta.

Sanitaarküsimusi ka

Pealinna kõige tähtsam veevaru on Ülemiste järves, see on muust maailmast eraldatud vähemalt 90 meetri laiuse sanitaaralaga, mida ümbritseb aed. „Sinna minek on kõigil kõrvalistel isikutel keelatud, meil käib seal ka pidev kontroll. Näiteks ei ole ka Soodla ja Paunküla veehoidlate peal lubatud sõita sisepõlemismootoritega veesõidukitega, rääkimata mingil muul kujul vee kvaliteedi ohustamisest sinna reostuse tekitamisega,“ märgib Haug. „Meil on pidev seire. Kogu süsteem on ehitatud nii, et ebavajalikud sademeveed teedel ja mujalt ei satuks süsteemi, näiteks Ülemiste piirkonnas on aiatagused kergliiklusteedki projekteeritud väljapoolse kerge kaldega, et sadeveed järve poole ei liiguks. Sama käib kogu süsteemi kohta – et saaste ei satuks vette. Ei põldudelt põllumajanduskemikaalid, teedelt näiteks õlireostus, asulate ja ka üksikelamute heitveed – kõikjal on tehtud vajalikud tööd vee puhtuse tagamiseks. Ja eelkõige – võtame kõigist olulisematest punktidest regulaarselt veeproove. Reostuse ilmnemisel suletakse selles piirkonnas veevool kuni probleemi lahendamiseni. Varu on, näiteks Paunkülast jõuab vesi minu ligikaudsel hinnangul Ülemistele umbes nädalaga.“ kinnitab Haug.

Lõpetuseks: hakkas sadama

Järgmisel päeval pärast veehaardega tutvumise ja ilupiltide tegemise tuuri hakkas lõpuks sadama. Pikalt oodata lasknud päris sügis, Eesti tavaline ilm, tõrjus kõrvale oma külaskäiguga siia liiga kauaks jäänud kuldse, justkui Lõuna-Läti suvisügise. Loe lisaks ka : https://director.ee/2022/09/23/soodla-veehoidla-pohi-paistab-kas-eestit-ootab-veepuudus/