Olulisi juhtimisotsuseid tee hommikul!

Suhtlusvõrgustikus Twitter on loodud ligi miljard kontot, millest aktiivsed on umbes kolmandik. Iga sekund postitatakse seal 6000 uut sõnumit, kus jagatakse nii infot kui ka oma emotsioone. Muu hulgas pakub selline meeletu andmehulk päris head uurimismaterjali sotsiaalteadlastele, kes saavad sotsiaalmeedia säutsude teksti põhjal teha järeldusi inimeste käitumise kohta laiemalt.

Mõned aastad tagasi uurisid Cornelli ülikooli sotsioloogid Michael Macy ja Scott Golder rohkem kui 500 miljonit säutsu, mida 2,4 miljonit Twitteri kasutajat postitasid kahe aasta jooksul 84 riigis. Loomulikult ei lugenud nad sõnumeid ükshaaval läbi, vaid kasutasid tekstianalüüsi programmi, mis hindas sõnakasutuses peituvaid positiivseid või negatiivseid meeleolusid.

Teadlased tuvastasid, et inimeste ärkvelolekuaja meeleolus valitseb selge muster. Hommikuti on inimesed positiivsed, postitades entusiastlikke, lootusrikkaid ja enesekindlaid sõnumeid. Pärastlõunaks on meeleolu tunduvalt langenud, hakates õhtu edenedes taas tõusma ja jõudes hommikust isegi kõrgemale tasemele kusagil 10–11 paiku õhtul. Seejuures polnud mitte mingit vahet, mis kontinendil või kultuuriruumis säutsud olid tehtud, muster oli kõikjal ühine. Ka nädalapäev ei mänginud siin rolli, sama kordus nii esmaspäeval kui ka neljapäeval. Nädalavahetusel olid inimesed mõnevõrra positiivsemas tujus, aga päeva üldine rütm püsis kentsakalt sarnane ka siis.

Sotsiaalmeedia postituste põhjal tehtud järeldustel on muidugi omad piirangud, ent teadlaste käsutuses on inimkäitumise uurimiseks teisigi võimalusi. Üks neist on päeva taasrekonstrueerimise meetod, mille loomise juures oli ka majandusnobelist Daniel Kahneman. Selle meetodiga meenutavad inimesed tund-tunnilt oma eelmise päeva tegemisi ja hindavad nendega seonduvaid meeleolusid. 2006. aastal Kahnemani ja Barack Obamat nõustanud Alan Krugeri uuring näitas, et inimeste emotsionaalses päevarütmis on kaks kõrgpunkti. Nad jõuavad parimasse meeleollu keskpäeva paiku, seejärel see langeb kiiresti ning püsib madalal tasemel terve pärastlõuna, et hakata õhtu hakul taas tippu tõusma. Kattuvus eelneva uuringuga on küllalt suur.

Nagu näeme, võib ühe või teise asja tegemiseks valitud kellaaeg märkamatult mõjutada meie tegevuse tulemuslikkust. Kuna inimesed on hommikul positiivsemas meeleolus, siis tasub tegevusi, kus on vaja kellelegi muljet avaldada, planeerida pigem ennelõunale. Esitlus investorile – tee seda enne lõunat. Ees on olulised juhtimisotsused või läbirääkimised? Parem planeeri selleks päeva esimene pool. Tööintervjuu? Kui võimalik, siis mine ja vestle samuti hommikul, sest siis on inimesed sinu suhtes paremini meelestatud.

Siit kerkib loogiline küsimus, mida siis päeva teise poolega peale hakata? Kuigi inimeste hinnangud on pärastlõunal negatiivsemad (näiteks on võimalik, et sulle määratud liiklustrahv saab hommikusest hinnangust karmim), pole asi siiski lootusetu. Kui päeva esimeses pooles avalduvad paremini meie analüütilised võimed, siis pärastlõunal, mis on enamikule „mitteoptimaalne” aeg, võiks ette võtta tegevused, kus läheb vaja loovust.

Tasub ka märkida, et kõikumised meie päevarütmis on suuremad, kui võiks eeldada. Näiteks kognitiivne tulemuslikkus võib päeva jooksul kõikuda 20% ulatuses. Oxfordi ülikooli neuroteadlane Russell Foster võrdleb seda erinevust efektiga, mida tekitab meie analüüsivõimele klaasi veini joomine.

Kui näited ja tõestused tegevuste ajastuse tähtsusest kellelegi põhjalikumalt huvi pakuvad, siis tasub läbi lugeda Daniel Pinki värske raamat „When“. Selle lühikokkuvõte olekski, et mõnda asja tasub teha pigem hommikul ja mõnda pärastlõunal. Tahaks siiski loota, et meile ei teki nüüd ühe raamatu läbi lugenud päevanõustajad.