Õppimise õppetund

Tarkusekuu, mis just seljataha jäänud, seostub ikka õppimisega. Mulle on õppimine alati meeldinud. Olen seda enamasti teinud muu tegevuse kõrvalt, erandiks ehk põhikooliaeg, kuid sealgi kulus õppimisest rohkem aega sõpradele ja hobidele. Muidugi, õppida saabki väga mitmel viisil sõltumata ajast ja kohast. Samas võime süveneda, lugeda ja analüüsida pikemaid tekste kipub olema kaduv nähtus. Digimõtlemine, kus ühe kliki kaugusel on „ma tean“, lihtsustab maailmapilti. Kuivõrd üksikute faktide virvarr on teadmine, jääb igaühe enda otsustada.

Informaalsete ja elu ettemängitud õppimisvõimaluste kõrval olen pidanud vajalikuks aeg-ajalt läbida akadeemilise diskursuse. Süsteemne ajugümnastika. Põhjalikum käsitlus, argumendid-vastuargumendid ja edasiarendused. Nii tekib ajahorisondi ja paradigmade avaram kontekst, mille taustal põnevad lugemised ja eri vaatenurgad. Kas see on nagu narkootikum, ilma milleta ei oska olla ja elu tundub pisut tühine? Võib-olla, kuid õnneks ei ole ma koolipingis kogu elu istunud, vaid teinud seda tsüklitena. Mis mulle akadeemilise õppimise juures meeldib: vähem tundeid ja arvamusi, rohkem tõenditele ja allikatele tuginevat argumenteeritud diskussiooni. Kindlasti on oluline ka meeskond, kellega koos õpitakse. Grupi- ja rühmatööd inimestega, kellel on huvi ja kogemusi, on puhas lust: teooria ja praktika seostamine, kahtlemine ja kaalumine ning ehttudenglikult hilisöised chat’id, kui tähtaeg kukkumas.

Ajapikku on minust saanud targem õppija. Peamiseks on soov avardada oma teadmiste- ja mõttemaailma, panustada sellesse, mida veel ei oska või kus tunne on nõrgem. Teisalt on kogemuse ja elutarkusega koos kasvanud nõudlikkus. Nõudlikkus enda suhtes, aga kõrged on nõudmised ka õpetajale, lektorile, dotsendile ja professorile. Aeg on väärtus. Seega igal akadeemilisel tunnil, igal kohal oldud minutil peab olema väärtus – sisuline väärtus teoreetiliselt või praktiliselt. Õppejõud teab, kellele ta loengut või praktikumi teeb, ja peab arvestama auditooriumiga – mitu aastat järjest üks lint kiiresti muutuvas majandus- ja inforuumis enam ei sobi.

Õppetöö mõtestatus on õppimise seisukohalt ülitähtis, ka ülikoolis ja kraadiõppes. Isegi kui eeldame, et magistrandi motivatsioon on tugev, siis see, kui õppejõud räägib lihtsalt aja täis või hüpleb seosetult ühelt meenutuselt teisele, ei toeta uue omandamist ega motivatsiooni püsimist. Muidugi tegin korraliku tudengina kõik vajaliku ära ja sain kraadi kätte, kuid mõnes osas oleks oodanud natuke rohkemat. Probleemi olemust mahendab tõik, et saab ise palju lugeda ja kaastudengitega koostöös teadmist luua, ent ilmselt maksab ülikool õppejõule palka!

Tõsisem teema on see, kuidas antakse tudengitele tagasisidet nende tööde kohta. Tagasiside on õppeprotsessi üks olulisemaid osi. Õppejõu tagasiside tudengi tööle peaks olema põhistatud ja personaalne (või suunatud grupile, kui tegemist grupitööga). Ainult siis on sellest tagasisidest tudengile kasu ja ainult siis on sellel tagasisidel mõtet. Ei ole paslik anda hinnatavat kodutööd, kui tegelikult ei ole õppejõul aega ega tahtmist tulemusse süveneda. Hinnang kuulub õppimise protsessi juurde ja õppida saab sellest vaid siis, kui tagasiside annab võimaluse mõista ja kaasa mõelda ning selle kaudu kasvada. Eriti kui lähtuda sellest (peaksime vähemalt), et õppija eesmärk ei ole paber, vaid teadmised, teema mõistmine, oskuste arendamine. Kahjuks kogesin kohati üsna väheütlevat tagasisidet, arusaamatut hindamist jms. Minu soovitus ülikoolidele: ärge nõudke hindamiseks töid, mida te tagasisidestada ei suuda (ressursi puudusel või muul põhjusel), ja ärge andke tagasisidet sisutul viisil!

Õnneks on õppimine õppija privileeg. Sain endasse võtta nende õppejõudude tarkuse, kes olid pühendunud. Midagi on aga õppida igast olukorrast. Uute teadmiste-oskuste kõrval teadvustasin taas eredalt elementaarset tõde, mille suhtes eksitakse sageli nii hariduses kui ka juhtimises. Iga ülesande andmise eel tuleb mõelda, mida selle kaudu soovitakse saavutada, ja sõnastada see selgelt. Sooritusele tuleb anda motiveerivat tagasisidet: mil määral väljund või eesmärk on saavutatud; mis on hästi ja mis vajab veel tähelepanu; kus on avardumisruum. Edasiviivast tagasisidest on kasu nii selle andjale endale ja saajale kui perspektiivis ka ettevõtmisele.