Peep Talving: juhina ei ole tark nii kiireid otsuseid teha nagu traumakirurgina

Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarsti Peep Talvingu juhitud projekti tulemusel on meil peaaegu kaks korda vähenenud suremus raskete traumade korral. Talving pöörab kõige suuremat tähelepanu kommunikatsioonile. Küsis Erik Samel.

Millised teemad teil praegu käsil on?

Neid on palju. Nii suure organisatsiooni juhtimine (Regionaalhaigla Grupis on ligi 5000 inimest) sisustab 24/7 kergesti ära. Tegeleme intensiivselt oma kümne aasta arengukavaga. Enne tegime kolmeaastaseid arengukavasid, nüüd aga on taristu investeeringud pikaajalised ja me vajame laiemat tulevikuvaadet.

Vaatan ka üle, mis eelmisel aastal tehtud, samuti selle aasta eelarvet ja tegevusplaane. Ühendame hiljuti omandatud Põhja-Eesti Taastusravikeskust oma süsteemiga jne.

Hetkel jälgime väga täpselt koroonaviiruse kulgu maailmas, www. ecdc.europa.eu infot ja Terviseameti juhtnööre. Regionaalhaigla infektsioonikontrolli arstid on teinud haiglale tegevusjuhendid ja me oleme täiendanud ladu nakkustõrjetarvikutega. Vahepeal märkasime juba, et tarneajad hakkavad pikenema, mis võiks tähendada, et neid tellitakse palju. Oleme loonud Regionaalhaiglas infektsioonikontrolli töörühma ja suhtlusportaali info kiireks jagamiseks.

Aprillis toimub Oslos Euroopa Erakorralise Kirurgia ja Traumakirurgia Liidu (ESTES) aastakongress. Olen selle hariduskomitee juht ja panen kokku kongressi sessioone ning praegu koostame ka 2021. aasta kongressi teese.

Rajame Regionaalhaigla kirurgidega Eesti Erakorralise Kirurgia Seltsi (EEKS), mille põhikirjaga töötamegi praegu ja mille asutamiskoosolekuks teeme ettevalmistusi. Selts oleks ESTESi liige ning Eesti traumakirurgia arstid oleksid esindatud.

Võtan ka osa Eesti Arstide Liidu aprillis toimuva konverentsi ettevalmistamisest, kus teemaks on second victim ehk teisene ohver. Kuidas arst ennast tunneb, kui ravis läheb midagi kehvasti? Lisaks perele kannatab siis ju ka arst, kes ei saa peast mõtet, et „kas ma tõesti tegin vea; kas ma tõesti olen selles süüdi“.

Kuidas aasta 2019 regionaalhaiglal läks?

See oli edukas aasta. Tegime päris korralikult ületööd, mis tähendab, et mõnevõrra on tervishoiuteenuse defitsiit: haiged pöörduvad abi saamiseks natuke enam, kui selleks on planeeritud rahastust.

Võtsime kasutusele uued kvaliteedistandardid, lõime haigla ravikvaliteedikomitee, traumaravi arendus- ja kvaliteedikomitee ning patsiendinõukoja.

Väga oluline oli insuldikeskuste ja haige teekonna projekti taotlusvoor, mille Regionaalhaigla võitis. Eesti Haigekassa ja neli haiglat (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, TÜ Kliinikum ja Ida-Viru Keskhaigla) koos siduserialadega osalesid väärtuspõhise rahastusmudeli väljatöötamisel ning see projekt läheb siis pilooti ja loodetavasti paneme selle pärast analüüsi käima. Regionaalhaigla insulditeekonna töögruppi võib vaid tänada ja kiita selle visiooni eest!

Kui palju Eesti haiglad omavahel koostööd üldse teevad?

Koostööd reguleerib Eesti haiglavõrgu arengukava oma tugevate külgede ja mõningate puudustega. Haigete teekond Eesti haiglavõrgu haiglates võiks olla mõnevõrra sujuvam, et igaüks sattuks ravile tema seisundi mõttes sobivasse haiglasse. Haigete liikumine üldistest keskhaiglatesse ja piirkondlikesse vajab optimeerimist. Riigikontrolli 2018. aasta erakorralise meditsiini auditi tulemused näitasid, et Eesti erakorralise meditsiini osakondi külastas 2017. aastal 58% sellise seisundiga haigeid, kes ei peaks piirkondlikku haiglasse tulema. Lahendusi otsitakse, üks võimalus on näiteks luua Stockholmi eeskujul tervisekeskused, kus erakorraline valvetegevus tagaks, et tipphaiglate EMOd ei oleks täidetud haigetega, kes saaksid vajaliku teenuse esmatasandil.

Tipphaiglate koostööd saaks tõhustada, kui õnnestuks ellu viia üks takerdunud idee – luua Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna Lastehaigla ühine juhtimine ehk akadeemilise haigla kontseptsioon. Kirjutasime kuuekesi – TÜ rektor professor Toomas Asser, Regionaalhaigla juhataja Agris Peedu, TÜ Kliinikumi tollane juhatuse esimees dr Urmas Siigur, mina, Lastehaigla juhatuse esimees dr Katrin Luts ja TÜ Kliinilise Meditsiini Instituudi juhataja professor Joel Starkopf – Eesti Arstis, et ühe organisatsiooni alla kuulumine aitaks suurendada Eesti piirkondlike haiglate võimekust pakkuda parimat ravi, kasutada optimaalselt ressursse, taotleda grante ning koordineerida diplomieelset ja -järgset õpet. Kahjuks ei liigu see idee edasi, sest kliinikum sai 2018. aastal uue juhatuse, kelle huvi me pole tunnetanud. Käisime aga sellest ideest rääkimas paljudes tööperedes ja kõik avaldasid arvamust, et „väga uhke, see oleks kardinaalne muutus Eesti tervishoius“. Haiglate vahel ei ole kuigi suured vahemaad, mõlema linnaku lähedale oli mõeldud rajada patsiendihotellid, mida on väga vaja, et pakkuda parimat ravi väljaspool suurlinnu elavatele inimestele.

Ülemarstina on teil palju kohustusi. Kas erialase töö jaoks jääb ka aega?

Väga vähe. Kui ma nädalas jõuan midagi teha, siis see on maksimum. Töökoorem, mis on ülemarstil, välistab laias laastus tõesti erialase töö. Ainuke võimalus on pikendada oma tööaega, aga tööpäevad on niigi 12–14 tundi pikad. Töötan lisaks kodukontoris ühe täispäeva igal nädalavahetusel.

Teooriaga hoian ma ennast endiselt kursis, olen Tartu Ülikooli korraline professor ja käin iga kuu loenguid andmas.

Mis teid ülemarsti töö juures esmalt üllatas?

Üllataski see, et erialaliste asjadega pole võimalik tegeleda, nagu üsna pea selgeks sai.

Samuti olin imestunud, et nii suure struktuuri juhtimisel tuleb sedavõrd palju tegeleda inimeste igapäevaste suhtlusprobleemidega. Inimeste juhtimine on keeruline. Nad vajavad kohtumisi ning neil on oma rõõmud ja mured – sa pead juhina olema nagu vahendaja.

Mind üllatas, et nii suure struktuuri juhtimisel tuleb tegeleda sedavõrd palju igapäevaste suhtlusprobleemidega.

Mis teile selles ametis meeldib?

Võimalus areneda. See, et mul on otsustusõigus ja ka vabadus otsustada ise oma päeva üle. Mul on küll väga palju raame – nõukogu, juhatus, arengukavad, seadus ja kvaliteet –, aga ma saan ise prioriteete seada.

Mis teie fookuses praegu on?

Ma olen olnud ülemarst poolteist aastat ja kogu see aeg üritanud tuua fookusesse kommunikatsiooni. Nii haigete ja arstide, arstide endi kui ka arstide-õdede vahel. Me oleme mitmest juhusest õppinud, et on asju, mis vajavad edendamist.

Tegeleme koos meeskonnaga kvaliteedimõõdikute rakendamisega, samuti organite siirdamise temaatikaga. Siirdamishaiglaid on Eesti seadusandluse järgi üks – Tartu Ülikooli Kliinikum. Regionaalhaigla on suur organdoonorhaigla ja meil tehakse kudede siirdamisi. Üks asi, mida eelmisel aastal siirdamisnõukogus põhjalikult arutati, oli südamesiirdamine Eesti haigetele. Otsustasime, et ei hakka seda Eestis tegema, sest vajadus on väike (võib-olla 1–2 aastas). Teeme seda hoopis koos Helsingi ülikooli haiglaga, kellel on 35-40 südamesiirdamist.

Eestlaste ja soomlaste arv ei ole ju nii erinev – millest selline suur vahe siirdamiste arvus?

Natuke tuleneb see ühiskonna jõukusest ja kogemusest, peale selle siirduvad Helsingi ülikooli haiglasse ka Eesti haiged. See lisandub Soome enda vajadustele. Südamesiirdamise otsus on väga tõsine ja ka kulukas: millist haiget valida; mis veregrupiga ta on, koesobivuse testimine doonororganiga; kaasnevad haigused; kuidas haige pärast hakkama saab; kuidas süsteem saab pärast siirdamist haiget toetada, diagnoosida ja ravida äratõukereaktsiooni.

Kommunikatsiooni tugevdamine on ilmselt üks teie juhtimispõhimõtteid. Milliseid veel võiks esile tõsta?

Arvan, et kaasan juhina inimesi, kellega koos töötan – ma vajan meeskonna peegeldust ja konsensust, et kas me oleme õigel teel. Ma ei ole selline juht, kes teeb üksi otsuseid. Selleks peab muidugi ka olema võimekust ja julgust, sest on olukordi, kus tuleb kiire otsus teha. Seda sümboliseerib ülemarsti kapi otsas olev puuvasar, teine ese seal on kulp, millega enda kokku segatud suppi tuleb lürpida.

Soovin aga juhtida nii, et meeskond tunneks end väärtustatuna. Ise proovin olla rahulik  ja tasakaalukas – olen seda õppinud coaching-sessioonidel suure kogemusega juhtide juures.

Kas teie juhtimispõhimõtted on aja jooksul muutunud?

Olles traumakirurg, mõtlesin alguses tippjuhina läbi selle prisma. Olen tegelenud tuhandete raskete traumadega, näinud palju avatud rindkeresid, surma jne. Traumajuht juhib pragmaatiliselt: raja kirurgiline hingamistee; ava rindkere; tee avatud südamemassaaži; pane aordiklemm – needon kiired otsused ja tegevused. Siin pole aega vaidlusteks, ammugi mitte konsiiliumi jaoks. Juhitee alguses leidsin ennast võib-olla natukene sedalaadi juhina, aga kogemuse kasvades olen muutunud konsensuslikumaks juhiks – juhina ei ole tark nii kiireid otsuseid teha nagu traumakirurgias.

Samas peab juht olema oma erialal väga pädev, muidu ei vaadata teda kui juhti ja inimesed ei tule temaga kaasa.

Kirjeldage mõnda oma edulugu?

Räägin veidi tausta ka. Olen Eestis elanud kuus aastat ja olen mitmes funktsioonis: haigla ülemarst, Tartu ülikooli professor ja koolitaja. Ameerikas töötasin meditsiiniala maailmakeskuses ja olin seal üks tippkirurgidest. Sellise oskuspagasiga Eestisse tulles oli mul arusaam, et me peame tegema palju teadusuuringuid ja vaatama, kuidas traumahaigete ravitulemid on: mis on puudused ja mis on üldine elulemus raske trauma puhul. Vajasin selle väljaselgitamiseks teadusgruppi ning minu ümber kogunes palju uudishimulikke, väga entusiastlikke ning andekaid üliõpilasi ja residente.

Meie uuringutest selgus, et 2013. aasta andmetel oli Eestis raske trauma puhul suremus 21%. Võrdluseks: USAs oli 10 aastat tagasi sama näitaja 14,9%. Nii et traumasüsteemis oli vaja midagi parandada. Mu esimene doktorant Eestis, dr Sten Saar lõpetab sel sügisel just raske trauma epidemioloogia teemal oma PhD-õppe. Lisaks on meie teadusgrupist kasvanud veel palju doktorante, mis on tõeline rõõm ja loob suurepärast kuvandit ka väljaspool.

Analüüsi käigus tuli vaadata, mis meil siis puudu oli, et suremus oli nii kõrge. Oli olemas haiglate infrastruktuur, moodsad C-klassi kiirabiautod… Kiirabi arengukava kohaselt jõuab kiirabi mandril peaaegu iga haigeni 30 minuti jooksul. Küll aga polnud siin tehtud suuri traumakoolitusi, seega otsustasime rajada meeskonna, kes hakkas seda pakkuma (Advanced Trauma Life Support, ATLS) 2015. aastal. Instruktorid on kõik regionaalhaiglatest ning erialalt on esindatud neurokirurgia, üldkirurgia, ortopeedia, anestesioloogia, intensiivravi, radioloogia jne. 2019. aasta oktoobriks oli meil raske trauma suremus tunduvalt langenud – see on nüüd 12–13%. Samas ei saa muidugi tulemustega kunagi rahul olla, muidu saab alguse paigalseis.

Edu taga ei ole ainult traumakoolitused, vaid ka selle eriala arstide kõrgem teadlikkus, kiire transport haiglatesse mööda maad või helikopteriga, samuti oskused, korralik infektsioonikontroll, hea intensiivravi, teadustöö ja pidev tüsistuste jälgimine. Lõime piirkondlike haiglate foonil traumade andmekogu ja ehkki see vajab veel palju tööd, saame nüüd võrrelda oma traumasüsteemi tulemeid teiste Euroopa ja Ameerika keskustega.

Nii et seda raskete traumade suremuse vähenemist pean kindlasti tugevaks edulooks. Kui ma vaatan regionaalhaiglate erakorralise meditsiini osakondades, kuidas seal kriitilisi traumasid käsitletakse, siis olen väga rahul sealsete oskuste ja tegevustega.

Mis puudutab juhtimist, siis on mul õnnestunud parandada kommunikatsiooni ja läbipaistvust Regionaalhaiglas. Lisake oleme loonud taastus- ja palliatiivravikliiniku Põhja-Eesti Regionaalhaigla Grupis. Alguses oli väga raske saavutada konsensust keskuste vahel, et teha üks suur kliinik, aga see õnnestus ja minu meelest töötab see praegu väga ilusasti. Eesmärgiks on parima teekonna rajamine taastus-, järel-, palliatiivravi ja õendusabi haigetele.

See oli kuidagi ilma sõnadeta seatud respekt, mida Demetrios Demetriades tekitas oma oskuste, kompetentsuse ja iseloomuomadustega.

Ja veel: pean enda kui juhi edulooks sedagi, et meil on nüüd ravitöö direktorina ametis dr Helis Pokker, kes toetab ja nõustab oma pika kogemuse ja heade juhiomadustega mind kui ülemarsti. Nii suure haigla kliinilisi protsesse ei ole võimalik üksi juhtida.

On teil eeskujusid?

Pädevuse ja iseloomuomaduste poolest on minu eeskujuks juht, kes mul oli Los Angelese keskhaiglas – professor Demetrios Demetriades. Ta oli mõnes mõttes meile nagu isakuju, aga me ei lähenenud talle kunagi sellelt positsioonilt. Me ei söandanud raisata tema aega mingite selliste banaalsustega nagu „kus sina residentuuri tegid; kuidas nädalavahetus läks“ – niisugustele familiaarsustele ei olnud kohta. See oli ilma sõnadeta respekt, mida ta tekitas oma oskuste, kompetentsuse ja iseloomuga. Seda on raske järele teha ja võib-olla polegi see võimalik, aga kindlasti on ta üks minu eeskuju juhina. Ta polnud sündinud juhiks, aga sai erialaste oskuste ja isiksusliku poole arenedes globaalseks eriala juhiks, kes rajas Los Angelese maakonnas suurepäraselt toimiva traumasüsteemi.

Aga kas teie arvates juhiks pigem sünnitakse?

Ma arvan, et juhiks ei sünnita, vaid juhiks saadakse. Juhtimiseks peab olema ikka mitu eeldust. Juht peab teadma, kas tal on selleks pädevust ja vastupidavust; kas ta suudab luua meeskonna ja seda motiveerida; ka tema perekond on nõus, et enamik aega kulub tööle. Lisaks on vaja läbi mõelda, kas see on see, millega ta tahab 20 tundi ööpäevas tegeleda. Mõned asjad on ehk sünniga kaasa antud, aga see kõik peab kokku kõlama kogemuse ja taustafooniga.

Kuidas te taastute?

Mu vaba aeg on tegelikult ainult õhtul kella üheksast kuni poole üheteistkümneni ja siis vastan ka vahel töistele e-kirjadele. See on eriline saavutus, kui saan terve nädalavahetuse vabaks.

Sõidan näiteks tihtilugu Põhja-Eesti rannikule. LAs sõitsin vähestel vabadel päevadel Manhattan Beachile ja jalutasin rannas, kuulates lihtsalt ookeani häält. Kunagi, kui ma Aafrikas elasin ja töötasin, siis meeldis mulle sõita klassikalise Land Rover Defenderiga safaril ja loomi vaadata.

Eestis ostsin ka kümne aasta vanuse sama marki auto, millega sõidan – loomulikult loodustundlikult – mööda metsateid. Võtan oma koera Elli kaasa, pargin Defenderi kaugesse metsa või mere äärde ja kuulan vaikust. Käisin hiljuti vaatamas Fred Jüssi „Olemise ilu“ ja sain aru, et olengi seda kogu aeg teinud. Looduse vaikus annab rahu.

Käisin hiljuti vaatamas Fred Jüssi „Olemise ilu“ ja sain aru, et olengi seda kogu aeg teinud – vaikust kuulanud.

Kunagi tegelesin spordiga – olin kolm aastat järjest Rootsi meister vehklemises. Veteranide vehklemiseni ma Eestis veel jõudnud ei ole, kuigi mõte idaneb. Käisin varem palju jooksmas, nüüd aga oleme elukaaslasega vahetanud selle koeraga jalutamise vastu metsas. Käime iga õhtu kolmekilomeetrise ringi ja arutame läbi need mõtted, mis on päeva jooksul tekkinud. Tihti korjame ka prügi kokku, mida inimesed on metsa visanud.

—————————————–

Peep Talving

Sündinud 14. detsembril 1965

2018– SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, juhatuse liige, ülemarst

2016– Tartu ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, kirurgiliste haiguste professor

2014–2018 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, erakorralise kirurgia keskus, ülemarst ja keskuse juht

2008–2013 Lõuna-California ülikool, Los Angelese keskhaigla, erakorralise kirurgia keskus, külalisprofessor ja abiprofessor

2005–2008 Karolinska ülikooli haigla üldkirurgia, ülemarst

Haridustee

2003–2005 Karolinska ülikooli haigla, üldkirurgia, residentuur

Enne: traumakirurgia teadur, Groote Schuur Hospital, Kaplinna ülikool, Lõuna-Aafrika Vabariik

Pennsylvania ülikooli haigla, Philadelphia, PA, diplomijärgne õpe

St. Görani Haigla Göteborgis, üldkirurgia, residentuur

Rootsi Katrienholmi Kullbergi haigla, üldinternatuur

Tartu ülikool, arstiteaduskond, ravi eriala

Teaduspreemiad ja tunnustused

2015 – meditsiinimõjutaja

2015 – aasta arst

2014 – aasta õppejõud (TÜ, meditsiini valdkond)

————————————–

Põhja-Eesti Regionaalhaigla

7 kliinikut ja 32 erialakeskust.

Aastas ravitakse ligi 144 000 patsienti (neist 84 000 erakorralise abi ravijuhud ning 25 000 haiglaravil).

1150 voodikohta.

2020. aastaks on planeeritud tuludeks kokku 229,5 miljonit ja kuludeks 229,46 miljonit eurot.

Regionaalhaigla Grupi haiglavõrgus on ka Raplamaa, Läänemaa ja Hiiumaa haigla ning kokku üle 4800 töötaja.