Surya Vanka: loovus on hetkel kõige suurem kasutamata ressurss maailmas

Surya on Tallinnas Disainiöö raames, kus ta rääkis septembri lõpus konverentsil tehisaru rollist ja selle võimalustest, kuid ka ohtudest. Kohtume Suryaga päev pärast tema saabumist hotelli fuajees. „Palusin ChatGPT-l oma reisi ajakava minuti täpsusega korraldada ja olen tulemusega väga rahul. Ta pani kokku isegi väikese söögirännaku Tallinna restoranides, võttes arvesse, et olen kalatoiduline,” ütleb ta sissejuhatuseks. Räägin seepeale Suryale, et ta võib Tallinna tänavatel jalutades näha väikseid pakiroboteid. Ta on sellest vaimustuses ning tõmbab oma telefoni kohe Starshipi äpi. Kogu tehisintellekti teema on Surya jaoks küll väga põnev, kuid ta suhtub sellesse ka väga ettevaatlikult ning ärgitab ka teisi seda tegema.

Autentsus on disaini aluseks

Autentsus on Surya jaoks oluline mõiste. Tema 2014. aastal asutatud ettevõte kannab nime Authentic Design. Miks just see sõna? Surya ütleb, et teda on autentsus alati huvitanud: „Olen tööstusdisainerina pideval autentsuse otsingul. Mind ei huvita uute kujude ja värvide loomine. Mulle küll meeldib vorm ja värv ja kõik see, mis nendega seotud, kuid minu jaoks ei ole need disaini keskmeks. Selleks on hoopis autentne disain. Täiuslikkus peitub kontekstis ja vormis ning disaineri ülesanne on kõiki ümbritsevaid jõude mõista, et seal leiduv saaks esile kerkida.“

Mulle küll meeldib vorm ja värv ja kõik see, mis nendega seotud, kuid minu jaoks ei ole need disaini keskmeks. Selleks on hoopis autentne disain.

Autentsusel on aga veel üks kiht, räägib Surya. Iga inimene on erinev ja seda on ka autentsuse tähendus igale indiviidile. „See on midagi, mida me endalt elu jooksul kiht kihi haaval maha koorime, et end avastada. Varem oli minu elu eesmärk päästa valla oma loovus. Nüüd on selleks teiste inimeste loovuse vabastamine. Olgu selleks materjal, vorm, värv või see, mida sa teed või kuidas ühiskonnaga suhestud,“ selgitab ta.

Loovus on peidus meis kõigis

Surya täidab oma missiooni, kasutades selleks oma erilist annet või kingitust, nagu ta ise ütleb. „Ma olen loov inimene, aga planeedil on veel 8,3 miljardit inimest. Ma arvan, et suur osa neist on samuti väga loovad,“ räägib ta. „See kingitus, mille ma elult sain, on tegelikult suur juhus – komistasin disaini otsa ja leidsin disainikooli. Peamine, mille ma avastasin, oli aga see, et disainis on oma meetod, mis on paindlik ja mida saab kasutada paljudes valdkondades. Ma avastasin, et suudan oma tahumatu loovuse väärtuseks muuta. Olen disaininud autosid, mööblit, digitaalset tarkvara, teekannusid ja näitusi ainult ühe meetodi abil, mida kutsutakse disainmõtlemiseks. See meetod on see võluvits, mis eristab 8,3 miljardi inimese tahumatut loovust õppinud disainerite omast, kes on oma loovuse teaduseks muutnud. Tänu sellele suudan ma enamikule probleemidele uuendusliku lahenduse leida. See protsess ei alga vormide loomisest, vaid empaatiast ja selle muutmisest eesmärkideks ning suunisteks. Disaini keskmeks ei ole kunagi sa ise, vaid teised. Disain on teenus.“

Küsin Suryalt ka tema missiooni edenemise kohta. „Meil on üha rohkem väljakutseid. Kuid samas oskavad seda meetodit, n-ö võluvalemit kasutada vaid väga vähesed inimesed – disainerid. See tuleb aga võimalikult paljude inimesteni viia, et sisemine disainimõtleja igaühes meist valla pääseks. Inimeste loovus on hetkel kõige suurem kasutamata ressurss maailmas. Me peame kasutusele võtma uuenduslikud meetodid, et lahendada planeedi ja inimkonna heaoluga seotud probleemid: hääbuv demokraatia, kliimakriis jne. Nii saame lahendada kogukondade, linnade, regioonide ja naabruskondade igapäevaelu halvavaid muresid,“ selgitab ta.

Surya räägib, et oleme sisenenud VUCA ajastusse, mis on püsimatuse, ebakindluse, muutuste ja ebaselguse aeg. „Probleemid, mis meil olid 25–50 aastat tagasi, püsisid umbes aasta või kaks stabiilsena. Praegu kerkib iga nädal või isegi iga tund uus murekoht esile. Kõik on väga kiires muutumises. Isegi muutus muutub,“ ütleb ta. „Vanad meetodid ei toimi enam. Peame leidma uusi viise, et omavahel koostööd teha.“

Koostöö ja visuaal

Surya töötas peaaegu kümme aastat tagasi välja disainimeetodi Design Swarms, mis põhineb visuaalsel esitlusel, koostööl ja teistelt n-ö kopeerimise kontseptsioonil. Ta on seda meetodit kasutanud üle maailma eri probleemide lahendamisel, hiljuti Sierra Leones levinud soolise vägivalla lahendamisel. Kohalikud noored, kes panid kokku mudeli, kuidas selle probleemiga võidelda, said selle eest hiljem ka prestiižse Frontier’ auhinna. „Design Swarms kui protsess põhineb ideel, et inimesed, kes ei ole disainieksperdid, töötavad koos disaineritega,“ ütleb ta.

Design Swarms kui protsess põhineb ideel, et inimesed, kes ei ole disainieksperdid, töötavad koos disaineritega.

Surya meetodit kasutavad suured ettevõtted, nagu Amazon ja Microsoft, kuid seda saaks rakendada igas valdkonnas ja igas küsimuses. „T-Mobile kasutas seda, et mõista, kuidas oleks kõige parem uuele turule siseneda. Mexico City elanikud otsisid selle abil viise, kuidas maavärina tagajärgedega tegeleda.“

Surya juhtis siiani ise meetodi tutvustamist, aga nüüd on tal ettevõtte arengus plaanis uus etapp. „Tänaseks on rühm uusi juhendajaid oma sertifikaadi kätte saanud ning järgmine samm on meetodi viimine inimesteni. Mõtlen töötubade läbiviimiseks kasutada ka juturoboteid. See toob mind ka siinsel konverentsil peetava tehisaruteemalise ettekande juurde [Surya rääkis Disainiöö konverentsil 21. septembril võimalikust Oppenheimeri momendist – toim], sest tehisintellektil on küll suur potentsiaal maailma purustamiseks, kuid see aitab meil ka mõnda tõsist probleemi lahendada.”

Tehisaru võimalusi tuleb ära kasutada

Räägimegi neist võimalustest nüüd lähemalt. „Tehisintellekti eelis seisneb selles, et meil on uus kaaslane, keda ei piira see, mida ja kui palju ta mäletab, millised tutvused tal on jne. Intellektuaalselt on selle planeedi 8,3 miljardi inimese võimekus nüüd kättesaadav igaühele meist. Tundub, et tehisaru teeb eri valdkondades üsna märkimisväärseid asju, näiteks suudab tuvastada haigusi, kogudes vaid mõne minutiga kokku 1000 arsti teadmised. Kliimat uurides suudab see kokku koguda suuri andmehulkasid ja näha sealseid mustreid. Analüüsid ja järeldused peame ise ära tegema, kuid potentsiaal on olemas ja peame seda ära kasutama,“ selgitab Surya ja jätkab: „Kuid tehisaru võib meie haardest ka minema libiseda. See võib süvendada kõike seda, mis pole planeedil hetkel hästi. Näiteks ebavõrdsuse probleem. Võib-olla loob tehisintellekt võimsate tehnoloogiate tõttu 1000 uut miljardäri. Seega ei pruugi see kõik lõppeda nende inimeste aitamisega, kes seda abi tegelikult vajavad. See on praegu väga suur risk.“

Praegu on tehisaru loogika tehnoloogiline, kuid me peame muutma selle kiiresti inimkonna loogikal põhinevaks.

Surya selgitab, et praegu on tehisaru loogika tehnoloogiline, kuid me peame muutma selle kiiresti inimkonna loogikal põhinevaks. „Siin tuleb mängu inimesekeskne disain. Kutsungi disainikogukonda üles tegudele, sest nemad on ainsad inimesed praegusel unikaalsel hetkel, kellel on selleks vajalikud tööriistad. Disainerid mõistavad, kuidas inimesed toimivad ja kuidas neile midagi luua. Lisaks ei karda disainerid tehnoloogiat. Koostöö disainerite ja teiste valdkondade esindajate vahel on praegu väga oluline,“ rõhutab ta.

Tehisarule päitsed pähe

Ennustatakse, et praeguse tempoga edasi arenedes on tehisaru 2050. aastaks superintelligentne. „Kümme aastat tagasi oli sellel mesilase aju võimekus, tänaseks on see arenenud hiire ajuni. Arvatakse, et mingi hetk ületab see inimmõtlemise võimekuse ning selles osas tundub, et rong on juba jaamast lahkunud,“ märgib Surya.

Surya sõnul kasutab Hiina tehisaru oma kodanike jälgimiseks. Ja sellest, mis Venemaal toimub, pole meil aimugi. „Me elame killustunud maailmas. Me vajame regulatsioone, kuid neid ei tundu tulevat tavapärastest allikatest (kui riigid sellistes suurorganisatsioonides nagu ÜRO pead kokku panevad). Samal ajal on oht, et suured tehnoloogiaettevõtted saavutavad sama mõjuvõimu, kui on riikidel. Need ettevõtted on tegelikult ainsad, kes suudavad tehisaru reguleerida. Hetkel näib, et jätame reguleerimise justkui nende kanda, kellel on kõrge motivatsioon kasumit teenida. Kui me tehisintelligentsi üle kontrolli kaotame, ei saa me seda enam tagasi haarata. See džinn on pudelist siis välja saanud. Tehisaru ei tööta traditsioonilisel koodil, mida saab vea korral lihtsalt parandada. Seal polegi koodi, tegemist on süvaõppimisega – masin saab üha targemaks ja õpetab ennast ise. Keegi ei tea, miks ta selliseid otsuseid teeb. Tegemist on omaette olevusega, kes liigub oma trajektooril.“

Surya toob välja vastutuse olulisuse. „Peame pikemalt tulevikku vaatama ja vastutustundlikud olema. Esimene samm on end teemaga süvitsi kurssi viia, et oleksime ootamatus olukorras ette valmistatud. On oht, et maailm jaguneb tehisaru jaatajateks ja eitajateks. Kui kuulud viimaste sekka, siis ei suuda sa protsessi ise juhtida ning võid hoopis hammasrataste vahele jääda. Oleme alles teekonna alguses ning keegi ei tea veel täpselt, kuidas läheb. Praegu on hea aeg teemasse süüvida ja tehisaru kohta võimalikult palju teada saada, et ennast sel teemal võimalikult kindlalt tunda.“

Tänu pandeemiale paremaks ja tugevamaks

Mind huvitab, kuidas viimaste aastate raputavad sündmused on lisaks tehisintellekti tulemisele mõjutanud tööstusdisaini suundumusi ja arengut. „Koroonapandeemia ajal sai mulle selgeks, et me läbime tunnelit ja teisele poole jõudes peame olema kasvanud inimestena, kogukondadena ja valdkonniti, selmet see aeg lihtsalt ära taluda. Mõned asjad juba nihkunud ja nihkuvad veel, kuna see kõik võtab aega. Kaugtöö võimalused muutuvad üha huvitavamaks ja mitte ainult sellepärast, et nii on mugav, vaid ka seetõttu, et nõnda on võimalik haaret laiendada. Kui vaadata Põhja-Ameerikat ja Euroopat, siis neis piirkondades on disainimaailm ressursirohke ja küps. Samas on disainmõtlemist vaja just vähemate ressurssidega kogukondades, näiteks Lõuna-Indoneesia põllumeestele ja Malawi Vabariigis. Need on piirkonnad, mis on disaini kasulikkusest ilma jäänud. Nüüd on meil tänu pandeemiale mitmeid mudeleid ja tööriistu, nagu Zoom ja MURALi digitaalsed tahvlid. Tehnoloogiad, mis olid algselt loodud rikastele globaalsetele ettevõtetele ärilisteks eesmärkideks, on nüüd taskukohasemad ja kättesaadavamad ka piiratud ressurssidega organisatsioonidele ja kogukondadele, kes saavad nende abil sotsiaalseid probleeme lahendada.”

Disainiväravad on avatud

Pandeemia ajal muutus ka see, kuidas disain üldsusele paistab. „Varem oli domineeriv n-ö ateljeesüsteem, kus vähesed inimesed said minna eksklusiivsetesse kohtadesse, mida kutsutakse kunstikoolideks. Nad said endale lubada riski pidada ametit, mis pakub küll rahuldust, aga mille puhul pole siiski kindel, kuidas karjäär kujuneb. Pandeemia ajal olid kõik disainikonverentsid tasuta, mis tähendab, et disainiteadmised olid kättesaadavad ning tänu sellele tuli disainimaailma juurde palju uusi inimesi. Kuigi nüüd saab konverentsile taas vaid tasu eest minna, teavad inimesed, et disain on olemas, ja paljud neist on oma disainiteekonda ka alustanud,“ räägib Surya.  

Kuidas disainimaailm edasi liigub? „Inimesed räägivad nüüd tõeliselt olulistest asjadest. See juhtus kas juhuslikult või sellepärast, et tundsime koroona tõttu surma hingust oma kuklal, kuid nüüd räägitakse disainikonverentsidel eetikast, mõtestatusest ja kaasamisest. Need on hetkel kõige kuumemad teemad. Tähtsad vestlused, mitte edevate toodetega portfooliod. Võtan seda kui suureks kasvamist. Ja taoline areng ei piirdu ainult disainiga, vaid toimub kogu ühiskonnas,” vastab Surya. „Disainiteemalised vestlused on vahel sotsiaalsete muutuste katalüsaatoriks. Olen täheldanud, et need vestlused kipuvad esmalt toimuma disainimaailmas ja siis, võib-olla kuus kuud või aasta hiljem, räägib neil teemadel juba kogu ülejäänud ühiskond.”