Suurim küberoht: töötajad, kes ei julge libastumist tunnistada

Usalduslik suhe töötaja ja tööandja vahel on tähtis alati, aga eriti siis, kui jutt on küberturvalisusest. Töötaja, kes ei julge karistuse või pahameele hirmus küberprobleemi üles tunnistada, on iga organisatsiooni jaoks tunduvalt suurem riskifaktor kui ukselinki kolistav häkker.

Me oleme inimesed ja vigu juhtub. Midagi jäetakse natuke pilla-palla, õppetunnid ununevad, mõnikord klikitakse ekslikult vale asja peale, saadetakse kogemata partnerile vale ligipääs, avatakse veider fail jne. 99% juhtudest on need väiksed asjad, mille saab kiire reageerimisega ära lahendada. Ent kui need maha vaikida, kasvab probleem kiiresti päris suureks.

Küberturvalisuse tagamise üks eeldus on see, et ettevõttes on reaalne arusaam sellest, mis toimub ning kus on eksitud. Kuigi nutikad süsteemid katavad sellest osa, on niisama oluline see, et töötajad julgeks ja sooviks probleeme esile tuua, eriti kui asjale saadi kiirelt jälile. See eeldab aga usalduslikku suhet ning seda, et ausale ülestunnistusele ei järgneks karistust või pahameelt.

Näidispoomine ei aita

Ausust ja usaldust ei saa tekitada ähvarduste või näidispoomistega. Kui asi on üles ehitatud selle peale, et vigadele järgneb karistus või on hiljuti mõni kolleeg väikese apsaka pärast minema saadetud, võib täitsa kindel olla, et inimesed muutuvad eksimuste peitmises väga osavaks.

Iga küberturbest hooliva ettevõtte südameasjaks peaks olema avatud suhtluse juurutamine ning selgete arusaamade tekitamine. See hõlmab juba esimesest tööpäevast õigete eelduste seadmist, varasemate näidete ja nende tagajärgede tutvustamist, mõistlikku lähenemist probleemolukordadele ning solidaarsustunnet.

Niisamuti tuleb meeles pidada, et inimesed on eri taustaga. Kui uus kolleeg tuleb ettevõttest, kus igale eksimusele järgnes juhi sõim, on ebatõenäoline, et ta julgeb juba esimesest hetkest avatud ja otsekohene olla. Seetõttu on usaldusliku suhte ehitamine-hoidmine midagi, millega peab pidevalt tegelema. On ka igati kasulik, kui inimestel on võimalik üksteise eksimustest õppida ning näha, et väikesele veale ei järgne karistus, vaid abi.

Vigadest õppimine aitab

Küberturbejuhtumeid tuleks võimalusel tiimis lahata ning kui varem on midagi eriti paha juhtunud, siis on hea see uutele inimestele koos reaalsete tagajärgedega näiteks tuua. Kindlasti ei tohi panna kedagi avalikku häbiposti, vaid looge õhkkond, kus inimesed mõistavad, kui oluline on enda ja teiste vigadest õppida.

Samuti peaksid töötajad aru saama pahatahtlikkuse ja eksimuste vahest ning mõlemaga seotud tagajärgedest. Kui on selge, et meelega andmete lekitamine toob kaasa tõsise tagajärje ja samas juhusliku vea peale tõstetud lipukesele järgneb tugi eksimuse lahendamisel, siis on inimesed ka rohkem valmis muredest rääkima.

Inimesed on ausad ja avatud, kui keskkond seda soodustab. Küll aga muutuvad nad väga osavaks, mis puudutab probleemide vaiba alla lükkamist, kui parim viis õnnelikult tööpäeva lõpuni vastu pidada on suu kinni hoida.