TalTech moderniseerib elektroonikaalast kõrgharidust

Eesti elektroonikatööstuse suurim väljakutse on liikuda edasi kõrgema lisandväärtusega toodete ja inseneriteenuste poole. „Sellega kaasneb tootmise moderniseerimise ja kvalifitseeritud tööjõu vajadus,“ kinnitab TalTechi Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi direktor Laur Lemendik.

Tootmise moderniseerimine tähendab automatiseerimist ja digitaliseerimist ehk laiemalt Industry 4.0 põhimõtete ja meetmete rakendamist. „Kõrgema lisandväärtuse annavad nii keerukamad tooted kui ka toote kogu elukaart hõlmavad teenused – disain, masstootmine, tehniline tugi, järelteenindus koos diagnostika ning remondiga ja selleks vajalike komponentide tootmine. Samuti annab kõrgemat lisandväärtust nn redisain ehk toote edasine optimiseerimine tootmise seisukohalt.“

„Eesti elektroonikaalane haridus on hetkel veidi kahetine, suur nõudlus kasvatab kõrgkoolides (sealhulgas TalTechi Tartu ja Virumaa Kolledžis) ning kutseharidusasutustes õppijate arvu, kes on pärast õpinguid kutseala asjatundjatena tänases tööstuses eriti oodatud. Teisalt väheneb seeläbi paratamatult magistri- ja doktoritasemel õpingute jätkajate hulk,” räägib Lemendik. Viimane põhjustab nn doominoefekti, sest väheneb ka õpingute jätkajate hulk, mis omakorda tekitab tööstusele probleeme tootearendust valdavate spetsialistide leidmisel. Kõrgtasemel tööstus, mis toodab rahvusvahelisele turule, vajab magistri- ja doktorikraadiga spetsialiste.

„Meie eesmärk on viia järgmine bakalaureuse õppekava täiendus lõpule hiljemalt 2020. aasta vastuvõtuks, ainete ja moodulite tasemel ka varem.” Muutuste eesmärk on vastata paremini elektroonikatööstuse vajadustele. „Tänase arvutitehnika-elektroonika-telekommunikatsioon bakalaureusekava läbinud noored spetsialistid vajavad tasakaalustatud teadmisi,” kirjeldab Lemendik. Akadeemilisele alusharidusele lisaks eeldatakse tänapäeva tööstuses spetsialistilt teadmisi näiteks kvaliteedijuhtimise, keskkonnajuhtimise, infoturbe juhtimise ja rakendamise ning tootmise kui protsessi planeerimise ja korraldamise vallas.

Lemendik kiidab kutseõppeasutustes antavat elektroonika-alast haridust, mis tema sõnul on maailmatasemel ja võimaldab lõpetanul pärast esmast spetsiifilist täiendõpet lihtsamates tootmisülesannetes kohe tööle hakata. Jätkuva arengu vajadust näeb Lemendik kõrghariduse kõikidel tasanditel.

Lisaks otseselt tööstusele suunatud distsipliinidele on näiteks magistritasemel vaja tugevdada elektroonikadisaini teooria- ja praktikaõpet, ajakohastada testi- ja diagnostika kursuseid ning arendada praktilist kogemust pakkuvaid projektiaineid. „Umbes 20 aastat tagasi oli tudengil õppetöö käigus võimalus kuulata paljusid erinevaid loenguid, sest loengute ja praktikumide kaal oli ainepunktides mõõdetuna väike. Mitmete reformide tulemusena oleme täna olukorras, kus ühe õppeaine kaal on juba 6 ainepunkti. Arvestades, et semestri õppetöö soovituslik nominaalmaht on 30 ainepunkti, ei jää erialaspetsiifilistele kursustele kuigi palju ruumi, sest lisaks on ju tarvis õppida ka matemaatikat, füüsikat, programmeerimist, võõrkeeli ja palju muud,” selgitab ta.

Lemendik on siiski tuleviku suhtes optimistlik, sest vaatamata sellele, et akadeemilises maailmas ei toimu muudatused üleöö, käib juba praegu intensiivne töö asjakohaste muutuste kiireks elluviimiseks.