Tehisintellektist saab peagi Eesti juristide abimees

Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli õigusrobootika konkursi võitnud nutikas otsimootor aitab seadustest ja teistest õigusallikatest otsida vajaminevat infomaterjali. Kui esialgu on tegu prototüübiga, siis pärast täislahenduse valmimist saab sellest õigusvaldkonnale tähtis abimees, kirjutab Inseneeria kaasautor Riina Kallas.

Erinevalt algelistest otsingutest töötab võidutöö semantilise otsingu põhimõttel, mis tähendab, et dokumentides leiduv sõnavara ei pea ilmtingimata kattuma otsingus kasutatud sõnadega, piisab vaid ühisest teemast. Otsingu algoritm leiab sõnadele vasteid läbi erinevate semantiliste seoste, sest „oskab“ arvesse võtta sõna erinevaid tähendusi.

Võiduprojekti ühe autori, tehisintellekti arendusega tegeleva ettevõtja Roland Pihlakase sõnul viib algoritm esmalt läbi seaduste ning muude õigustekstide semantilise analüüsi, leides igale sõnale esinemisprofiili, mis kirjeldab, milliste teiste sõnadega ta koos esineb. Taolisi esinemisprofiile kasutab algoritm otsingu täpsustamiseks.

Lisaks suudab algoritm õppida iga kasutaja eelistuste mudelilt, mis põhineb varem sooritatud päringute profiilidel. „Kui kasutaja teeb päringu, millele tuleb liiga palju vastuseid, siis tõstab algoritm esikohale vasted, mis vastavad kasutaja senistele eelistustele,“ selgitas Pihlakas. „Kasutajad saavad ära märkida ka negatiivsed otsingusõnad, mille tulemusena välditakse seoseid teatud sõnade ja otsitava teema vahel.“

Eelistusi mäletab algoritm kahes ulatuses – pikaajalised eelistused ning lühiajalised eelistused, mis lähtuvad viimati käsil olnud teemadest. Kasutaja, kes tegeleb vaheldumisi mitme teemaga, saab luua mitu erinevat profiili selleks, et eelistusi teineteisest paremini eraldada.

Võime esitada küsimusi

Õppimisest võib-olla olulisemgi külg on Pihlakase sõnul võime esitada kasutajale täpsustavaid küsimusi. „Mõnikord võib üks ja sama sõna esineda rakenduses väga erinevas tähenduses. Näiteks inglisekeelne sõna border võib seostuda nii geograafilise piiriga, tolliga kui ka hoopis liiklusega, mis on samuti täidetud piirjoontest,“ sõnab ta.

Algoritm suudab otsingu potentsiaalsete vastete hulgast tuvastada mingi tähenduse suure varieerumise ning küsib seejärel täpsustava märksõna vormis küsimuse, mis aitab välja selgitada, millise teemaga on tegemist. Kasutaja saab küsimusele vastata nii jaatavalt, eitavalt kui ka „ei tea”. Umbes samamoodi nagu seltskondlikus mängus, kus üks inimene peab täpsustavate küsimuste abil ära arvama, millise sõna teine välja mõtles.

Tänu taolisele n-ö vestlusele arvuti ainult ei soovita tulemusi, mida algoritm arvab kasutajat huvitavat, vaid inimene saab ennekõike ise suunata parasjagu vajaminevaid teemaeelistusi ja loobuda vajadusel algoritmi poolt seniste tähelepanekute põhjal loodud niinimetatud silmaklappidest.

„Nii kasutajatelt õppimine kui ka küsimuste küsimine on funktsioonid, mille üldine toimimispõhimõte on paigas, samas on need nüansirohked ning veel jätkuvalt arenduses,“ nentis Pihlakas.

Arendus ja testid

Projektiga on plaanis kindlasti edasi minna, et arendustöö ja testimisega jõuda soovitud tulemuseni. „Testkasutajatelt saadud üliväärtusliku tagasiside põhjal teame kõige paremini, millised erinevad vajadused inimestel on ning millised on võimalikud suunad edasi arenemiseks,“ lausus Pihlakas.

Seejärel tuleb ideele leida sobivaim väljund ja klientuur, kes on valmis pakutavat teenust mõistliku tasu eest kasutama. Suure tõenäosusega areneb projekt Pihlakase sõnul edasi erinevate harudena ja leiab kasutust koguni mitme kasutajaskonna seas.

Õigusvaldkond on projektile esialgu üks loogilisemaid rakendusi, kuna sõnade tähendused on võrreldes teiste valdkondadega selgemini piiritletud. Põhimõtteliselt on sama algoritmi võimalik tulevikus kohandada ka teiste valdkondade tekstidele.

Mullu suvel väljakuulutatud õigusrobootika konkursi eesmärk oli leida tehnilisi lahendusi õigusnormide kiiremaks leidmiseks. Konkursile laekus viis tööd, mille seast valiti välja kolm projekti, mis said rahalise preemia. Peaauhinna pälvinud meeskonda kuulus peale Roland Pihlakase veel Tartu Ülikooli juuratudeng Margot Maksing, Tallinna Tehnikaülikooli IT-tudeng Mirell Krain ja Lundi Ülikooli äriõiguse tudeng Vahur Onton.

Konkursi korraldusmeeskonna liikme, Eesti Advokatuuri esimehe Hannes Vallikivi sõnul oli korraldajatele tähtis tuua tiimidesse kokku erineva valdkonna spetsialistid – panna juristid mõtlema tehnoloogiast ja IT-inimesed juurast – ning ärgitada neid omavahel võistlema.

„Eesti peamine häda on ju piiratud inimressurss. Kui palju kordi oleme tõdenud, et inimesed otsivad üksteisest sõltumatult sarnastele probleemidele lahendust ega tea teiste samade huvidega inimeste olemasolust. Tahtsime nad kõik oma urgudest välja tuua,“ rääkis Vallikivi.

Teine eesmärk oli ärgitada riiki – ministeeriume ja kohtuid – entusiaste märkama ja loodetavasti entusiastide tehtut ära kasutama.

Vallikivi sõnul teeb võitnud projekti põnevaks selle käigus loodud algoritm, mis kasutajate küsitlemise järel annab päringule järjest täpsemaid vastuseid. Ühtlasi nägi ta kõigil konkursile esitatud lahendustel potentsiaali leida kasutust mujal Euroopas.

Euroopa Liidu õigus on juba täna osa liikmesriikide õigussüsteemist, ja seda ka Eestis, mis teeb lahenduste rakendamise lihtsamaks. Teistes riikides tuleb lahendus kohandada kohalikule keelele, kuid niisamuti tuleb arvesse võtta kohaliku õiguse eripära. Kui näiteks Mandri-Euroopas on kesksel kohal seadus ja seadused on kindla struktuuriga, siis Inglismaal, Iirimaal, Küprosel, Maltal ja veel mitmes riigis on tähtsamal kohal kohtuotsused.

Tarkvara peab mõistma eesti keelt

Hoolimata tarkvara ekspordivõimekusest tuleb see Vallikivi hinnangul esmalt korralikult koduriigis rakendada. „Eesti riigi ja juristkonna huvides on, et juriste abistav tarkvara mõistab eesti keelt ja töötab hästi just meie õigussüsteemis. Vastasel juhul on meil mõnekümne aasta pärast seadused ingliskeelsed ja kohut peetakse inglise keeles,“ põhjendas ta.

Juba praegugi on arenenud riikides kasutusel tehisintellektil põhinevad dokumendianalüsaatorid, nagu näiteks Kira, Luminance jt. Nende abiga vaadatakse läbi suuri dokumendimassiive ja tuvastatakse seal anomaaliaid: ebaharilikke lepingu lõpetamise või vastutuse klausleid jms.

Tehisintellekt mõistab õigust?

Paratamatult tekib küsimus, milline on õigusrobootika edasine arenguperspektiiv ja kas kunagi tulevikus võiks tehisintellekt võtta üle koguni lihtsamat sorti kohtupidamise? „Masin ei asenda inimest täielikult, vaid teeb ära eeltöö, otsib infomassiivist üles asjassepuutuvad lepingusätted, õigusnormid või nende tõlgendused. Väga lihtsaid vaidlusi, kus asjaolud selged, lahendab juba täna masin – näiteks kui saame kiiruskaameralt trahvi,“ rääkis Vallikivi. Ennustan, et ka natuke keerulisemates vaidlustest hakkab hiljemalt kümnekonna aasta pärast otsust koostama masin, kohtunik vaid vaatab selle üle. See on väga põnev trend, mitte üksnes tehnofriikidele mõeldud lahendus.”

Inimvaba protsess tõstatab Vallikivi sõnul samas üles mitmeid filosoofilisi küsimusi. Kohtuotsus peab olema õiglane sisult, kuid tunduma õiglane ka asjaosalistele ning üldsusele. Kohtuotsus peab ühtlasi looma õigusrahu, mis rahuldab kannatanut ja millega lepib kohtualune.

„Suhtlus inimesega on tohutult nüansirikas ja rahuldab menetluses osaleja inimlikke vajadusi veel pikki aastaid tõenäoliselt oluliselt paremini kui seda suudab masin. Kuid tuima töö tegemine tuleb anda masinatele,“ nentis Vallikivi.