Tero Taskila – pühak või patune

Eelmise aasta oktoobri keskel sai Estonian Airis korraga läbi kaks ajastut. Lõppes tippjuhi Tero Taskila aeg lennufirma tüüri juures ning lõppesid ka Estonian Airi püüdlused saada Euroopa arvestatavaks lennufirmaks. Möödunud viie kuu jooksul ei ole aga keegi võtnud küsida, kas imemeheks peetud Taskila oli meie lennunduse pühak või patune. Mida Tero Taskila ise arvab, uurib Martin Hanson.

Tero Taskila tuleb kohtumisele tumesinises ülikonnas, lipsustatult. Täpselt nagu Estonian Airi ajal, on ta vestluse toon rahulik ning ta kontrollib endiselt suurepäraselt oma emotsioone. Seda, mis temaga eelmisel sügisel juhtus, reedab vaid varasemast märksa suurem hulk halle juukseid meelekohtadel.

Taskila toodi saneerima ebaselge tulevikuga rahvuslikku lennufirmat 2011. aasta suvel. Oli vaja tugevat, visiooniga ning külma kõhuga vastuvoolu liikuvat juhti, kes suudaks tõsta marginaalse lennufirma Euroopa kaardile ning miks mitte leida esmakordselt ajaloos ka viisi, kuidas sini-valged lennukid New Yorgi, Pekingi või Mumbai lennuväljadele viia.

Varasemalt Finnairis, Lufthansas, Gulf Airis, Qatar Airwaysis ja lätlaste AirBalticus töötanud Taskila oli just sellist masti mees – põhjamaise mõtlemise, Ameerika hariduse, euroopaliku lähenemise ja globaalse haardega. Mõnes mõttes oli Taskila tol hetkel suurepärane leid, sest Estonian Airi juhikohast loobusid mitmed võimekad juhid, kellele seda pakuti. Kõik teadsid, et läbikukkumise šansid on päris suured.

Kahjuks kadus omaniku usaldus kiiremini, kui kulusid uue strateegia elluviimiseks ettemääratud kuud. Hobused vahetati juba esimese ringi keskel. Pidurit tõmmati just siis, kui ajast, mis Taskilale tulemuse näitamiseks anti, oli pool veel ees – talle oli lubatud tulude-kulude tasakaalu viimiseks ka 2013. aasta.

Sellel, kas Estonian Airile said saatuslikuks kõrged kütusehinnad, halb euro-dollari vahetuskurss, keerulised ajad lennunduses või liiga julged plaanid, ei ole praegu enam tähendust. Fakt on aga eelmise aasta enam kui 30 miljoni euro suurune kahjum. Teadmata jääb nüüd ka see, kas 2013. aasta oleks suutnud n-ö Eesti Õhu tegevuskulud nulli viia või mitte.

Tero Taskila ise on siiani sama meelt, mis ametist lahkudes: kui riik oleks talle aega andnud, oleks rahvuslik lennukompanii võinud 2014. aasta alguses kahjumist välja tulla.

Lepime Taskilaga kokku, et Estonian Airi tegevusest võime rääkida, kuid uue juhtkonna teemast ning rahanumbritest hoiame eemale. Küsimus ei ole häbis. Küsimus on eetikas, ettevõtte poolt lepinguga määratud vaikimisklauslis.

„Eelmise aasta kahjuminumbrid olid hullemad kui prognoositud. Samas ei olnud need numbrid fataalsed. Kui mu ülemused ei oleks eelmise aasta tulemuste nägemise peale kohe varasemat plaani nurka visanud ning oleksid lubanud mul jätkata, oleks lennufirma nulli jõudnud. Minul oli sellesse usku, kuid nüüd ei saa me kunagi teada, kas sel usul oli alus või mitte,“ mainib Taskila.

„Olin vallandamisteate järel loomulikult pettunud, kuid mul ei olnud mingit põhjust olla kuri või vihane. Tegemist oli omaniku otsusega, kes võttis oma tegude ehk siis minu palkamise ja minu visioonile rohelise tule andmise järel ka vastutuse,“ mainib Taskila viis kuud pärast seda, kui on rahvusliku lennukompanii ukse enese järel sulgenud, ning lisab: „Riiklikku lennufirmat saab edukalt luua vaid riikides, mille elu ei tiirle nelja-aastaste valimistsüklite ümber. Kui lisada siia kohalikud valimised, siis veel lühemate tsüklite ümber. Ainuvalitsusel põhinev riik pakub lisaks rahale ühe olulise komponendi ehk aja – lennufirma loomiseks on vaja palju aega ja kannatust, mida valimistest valimisteni elavatel ühiskondadel kahjuks ei ole. See aga ei tähenda, et ma ei usuks riikliku lennufirma võimalikkusesse Eestis.“

Mis saab Estonian Airist edasi?

Kui aga Taskilale antaks võimalus alustada täiesti nullist? Kujutame ette, et Estonian Airi pole kunagi olnudki ja samas on meil hirmus tahtmine tuua riiki välisraha, -turisti, -kultuuri. Selleks on vaja ehitada nullist uus lennukompanii. Milline oleks praegu, 2013. aastal loodud edukas lennufirma?

„Kõige edukamad lendajad on äriliselt kas odavlennufirmad või kontinentidevahelised lendajad (long-haul carrier). Kahjuks on kohalikud lennufirmad ja ettevedajad vaeslapse rollis ning kahjumlikud kogu Euroopas ja mujal maailmas. Kui ma peaksin üles ehitama täiesti uue lennufirma, näiteks Air Taskila, mis asuks Eestis ning millele saaksin ise vabalt kontseptsiooni valida, langeks mu valik kontinentidevahelisele lendamisele. Selles sektoris on areng ja kasv kõige kiiremad ning nõudlus praegu suurem kui pakkumine. Lisaks saaks pikamaalendaja valida partneriks ettevedaja oma võrgustikuga,“ ütleb Taskila.

Taskila hinnangul on hetkel Estonian Airi päästmiseks ainus võimalus muuta see odavlennufirmaks, sest kontinentidevahelise lennufirma idee matsid omanikud praeguse strateegiaga maha. „Kahjuks on pikki lende pakkuva lennufirma loomise rong läinud ja seda peamiselt uuele kontseptsioonile ülemineku tõttu,“ mainib Taskila.

On aga olemas ka kolmas lahendus: lasta lennukompanii pankrotti ning alustada uue ettevõttega – ettevõttega, mis ei kuulu enam 100% riigile. „Niimoodi käitusid edukalt näiteks šveitslased oma Swiss Airi ja belglased Brussels Airlinesiga. Kuid pankroti teed minnes peab mõtlema oma mainele ning võimalikele varasematest kokkulepetest tulevatele probleemidele,“ leiab Taskila.

Lennujaamad ostavad lendajad ära?

Kiired muudatused on puudutanud tegelikult ju kogu lennundust globaalselt – eelmise aastaga lõpetas maailmas tegevuse enam kui 14 lennufirmat.

Mitu aastat on räägitud sellest, et maailma lennujaamad näevad üha rohkem välja nagu supermarketid, konverentsikeskused või minilinnad. Lennujaamades on koos poed-butiigid, restoranid, hotellid, spaad, solaariumid, jõusaalid ja isegi kingaparandus ning juuksur. Paljude riikide pealinnade lennujaamad on teenindanud lennufirmasid ilma teenustasuta, kuna need lennutavad maailma suurima külastatavusega „megamarketitesse“ korraga sadu inimesi.

Seda kontseptsiooni on vaadatud paljude nurkade alt. Näiteks USA odavlennufirma Allegiant Air kuulub peaasjalikult Las Vegase kasiinodele ning lennufirma peamine mõte on tuua inimesi Las Vegasesse hasartmängudele. Sama lugu on enamiku Türgi tšarterlendajatega, mis kuuluvad suurematele hotellikettidele.

„Lennujaamad on tõesti muutunud hiiglaslikeks kauplusteks. Zürichi lennujaam on näiteks ülipopulaarne ostukoht tavainimeste seas, kuna sealsed kauplused on ainukesena lahti ka pühapäeval. Ryanair on välja käinud idee, et lennud võiksid olla üldse tasuta ning nende eest võiks maksta sihtlinnad, kuna lennufirmad toovad neile turiste, raha, inimesi,“ selgitab Taskila.

Kui lennufirmade kasumimarginaalid on kogu maailmas umbes üks protsent käibest, siis lennujaamade marginaal on juba enam kui 30 protsenti, enamikul teistel infrastruktuuriosadel lennunduses veelgi kõrgem.

Lennundusest välja

Kui Taskila eelmise aasta oktoobris Eesti lennukompanii embleemi pintsakureväärilt eemaldas, astus ta välja nii kiiret karjääri kui ka maailmarännakuid kaasa toonud lennunduse valdkonnast, kus ta oli 14 aastat tegutsenud. Ta jätkab küll lennundusmajanduse ja -strateegialoengute pidamist ülikoolides, peamiselt Londoni City ülikoolis, kuid professionaalne tegevus lennunduses on hetkel möödanik.

„Viimased neli kuud olen peaasjalikult tegelenud oma perega, lastega. Tööalaselt olen andnud konsultatsioone väljaspool lennundust ning loenguid. Õpetada mulle meeldib, olen sellega tegelenud alates ülikooli lõpetamisest saadik, pingelisema töögraafiku puhul mõni kord aastas, nüüd aga tihemini ehk mitu korda kuus,“ selgitab Taskila, kellele on loengud osa Londoni City ülikooli doktorantuurist. Raha teenibki Taskila konsultandina väga erineva profiiliga valdkondade ja ettevõtete juures.

„Huvitavaim on hetkel koostöö Skandinaavia investoritega – see on ettevõtmine, mis tegeleb personalivahendamisega, kuid mitte tavapäraselt kassiiride või ehitajatega, vaid keskealiste juhtivtöötajate, finantspersonali ja tegevjuhtidega,“ räägib Taskila. „Meie tööks on luua keskkond, kus vabanenud meeletu juhtimisteadmine oleks kokku viidud uute ettevõtmistega, start-up’idega, saneerimist vajavate firmadega. Kogu Euroopas on täna seis selline, et üle viiekümnesed meeletu kogemusega juhid, kes jäävad tööta, ei ole võimelised enam samal tasemel tööd leidma. Samas suudavad nad teha 9-12kuulisi tööotsi igasuguste projektide juures.“

„Lisaks on selliste juhtide kaasamine otseselt seotud ka uute investeeringutega. Investorid tahavad, et firmas oleksid noored ja loovad, kiirelt mõtlevad ja arenevad inimesed, kuid nad tahavad, et nende seas oleks ka üks kogemustega konservatiiv. Tegemist on mitmemiljardilise äriga. Minu tööks on hetkel selle ettevõtte kontseptsiooni loomine. Väga huvitav töö,“ mainib Taskila.

Teiseks ettevõtmiseks, millega Taskila on seotud, on kohalik, Eestis tegutsev mobiiliteenuste pakkuja, kelle huviks on arendada asukohapõhiseid lojaalsusprogramme mobiiltelefonidele.

Tulevik seotud Eestiga

Taskila valis Tallinna oma uueks kodulinnaks juba 2011. aastal. Kui aeg Estonian Airi juhi kohal otsa sai, ei lahkunud mees Eestist, vaid tõi hoopis oma perekonna siia, pani lapsed kooli ning ajab nüüd Eestisse kindlamaid juuri. Vestluses kasutab ta Eestist ja eestlastest rääkides pidevalt sõna meie.

Kui Taskilate perekond oleks pidanud aastaid tagasi Araabias või Saksamaal elades endale uut koduriiki valima, ei oleks selleks kindlasti olnud Eesti. Eesti tuli Taskilate kaardile – kui nii võib öelda – alles Lätis elades. Kuna Tero Taskila lahkus Soomest nii palju aastaid tagasi, ei ole sünnimaale tagasi kolimine talle enam kuigi atraktiivne. Lätlaste juures aga ei tekkinud perekonnal kuigi laia sotsiaalset seost, kuna kohalikud ei räägi inglise ega soome keelt, Taskilad aga ei räägi vene keelt.

„Eestis on selles suhtes kergem. Me pääsesime kohe siin ühiskonda sisse. Pärast enam kui kümmet aastat mööda maailma ringireisimist ja mitmetes riikides elamist oli Eestisse kolimine teadlik ja tahtlik valik. Mu lapsed räägivad eesti keelt vabalt, kõrvalt kuulates ei saakski aru, et nad tulid siia vaid mõni aasta tagasi,“ ütleb endine lennundusjuht.

Välismaalasena on Taskilal hea ja harukordne vaatenurk – ta on veendunud, et me peame juba praegu valima teoretiseerimise asemel teise suuna, kui me tahame muutuda Eestis nendeks, kes mitte ei valmista juppe autodele, laevadele või mobiiltelefonidele, vaid nendeks, kes neid juppe disainivad. „Tulemas on majanduslik revolutsioon. Me peame liikuma tootvast majandusest teadmistepõhiseks majanduseks. Järsku ja kiirelt. Muutus parandab meie efektiivsust ja tekitab lisandväärtust,“ leiab Taskila.

Aga lennundusest ei saa ta üle ega ümber. Suurim probleem ongi Taskila sõnul Eestis selles, et otseinvesteeringuid ei ole võimalik meelitada, kui ei ole olemas võimalust pääseda riiki või pääseda riigist välja ehk kui ei ole lennuliine. „Meil ei ole siiani piisavalt lennuliinidevõrke ega lennukeid. See, et meil on Skype või 4G-telefonid, ei muuda fakti, et inimesed tahavad diilide tegemiseks kohtuda ja peavadki seda tegema,“ sõnab Taskila.

Taskila peab nii oma isiklikku kui professionaalset tulevikku Eestiga seotuks. „Minu lapsed käivad siin koolis. Ka äriliselt jätkub siin tegevust küllaga. Samas ei ole minu puhul tulevik veel valmis kirjutatud. See, kas minust saab tulevikus rikas hokimeeskonna omanik või mõne muu tööstuse liider, on veel otsustamisel. Usun, et mul on veel palju pakkuda nii Eestile kui maailmale,“ ütleb Taskila.

***

TERO TASKILA

Sündinud 1974. aastal

Abielus, kahe lapse isa

Haridus:

Ärijuhtimise bakalaureusekraad USAst

Lennundustehnoloogia magistrikraad Suurbritannias

Töökogemus:

1998 – 2000 Finnair (Suurbritannias)

2000 – 2005 Lufthansa Consulting (projektid Soomes, Madagaskaril, Mehhikos, Ühendemiraatides, Bruneis, Tuneesias)

2005 – 2007 Qatar Airways

2007 – 2009 Gulf Air

2009 – 2011 airBaltic

2011 – 2012 Estonian Air

***

KAOTSILÄINUD SPORDIMÄNEDŽER

Taskila, kelle sisemiseks veduriks on uued põnevad ülesanded, arvab, et kui talle antaks võimalus uuesti valida oma professionaalne saatus, valiks ta elukutseks midagi spordi vallast. „Kas just sportlase elutee, kuid spordijuhtimisega seotud suunal oleks tahtnud küll midagi teha,“ ütleb Taskila.

Jäähoki on näiteks üks Taskila suurtest kirgedest. Oli ju ka tema teene, et eelmisel aastal Helsinkis ja Stockholmis peetud jäähoki MMi sponsoriks ja ametlikuks lennufirmaks oli just pisikene Estonian Air. Väga kõrgetasemeline PR-liigutus. Aga selle eest sai ta ka pahandada, sest Estonian Air liigub pankrotikursil, mees aga tegeleb tont teab millega.

Taskila hokikirest on välja kasvanud ka koostöö Trigon Capitali juhi Joakim Heleniusega, kellega koos pannakse kokku Tallinnas baseeruvat professionaalset hokitiimi, mis peaks hakkama lootuste kohaselt võistlema nii Soome esiliigas Mestis kui ka kõrgetasemelises Venemaa hokiliigas MHL.

„Hetkel peame läbirääkimisi liigadega, et kas ja kuidas neis mängima hakata. Võtame asja rahulikult. Lisaks professionaalse jäähokitiimi tekkimisele Tallinna tähendab see ka korralikku lisatulu linna turismiasutustele. Oleme arvutanud, et üle nädala peetavale kodumängule tuleks Soomest ja mujalt Eestisse mängu vaatama 800 kuni 1000 fänni. Erinevalt mõnest spordialast on jäähoki fännid enamasti intelligentsemad ja jõukamad, kes rahaga kitsilt ümber ei käi,“ mainib Taskila.

Spordiedendaja sõnul on aga väga palju vaja ära teha ka tiimiväliselt, näiteks puudub Tallinnas hokiareen, mis suudaks suuri masse paigutada. Samuti pole Eestis jäähoki tase ega tuntus just väga kõrged, ka hoki renomee pole kõige puhtam.

„Teadmata, mis jäähokiliidus toimub, ei hakka ma midagi kommenteerima, kuid kindlasti ei tule jamad jäähokile kasuks,“ leiab Taskile. Nimelt jäi jäähokiliit tänu valesti koostatud dokumentidele ja puuduvale majandusaasta aruandele ilma 2013. aastaks mõeldud riiklikest toetussummadest.

Taskilal endal ei ole palju aega hokikeppi kätte haarata, kuid seda rohkem ajavad litrit jääl taga tema lapsed. „Käin Soomes Soome pärast väga harva, kuid üle nädala sõidame Helsingisse, sest lapsed mängivad seal hokit. Selles valguses võib öelda, et olen Soome lahe laevade sage klient,“ lausub Taskila.