Ühe investeeringu anatoomia ehk ABB juba 30 aastat Eestis

Rootsi-Šveitsi rahvusvahelisel kontsernil ABB läks Eestis kakskümmend aastat,  enne kui elektrikaupade maaletoojast sai siin üks suurimaid ja moodsamaid tootmisettevõtteid. Tänavu täitub kontsernil Eestis 30 tegutsemisaastat. Kirjutab Paavo Kangur.

1980ndate lõpus jõudis perestroika faasi, kus väliskapitalil oli võimalik investeerida „raudse eesriide“ taha ehk Nõukogude Liitu. Uued võimalused meelitasid ka ABB legendaarset presidenti Percy Barneviki heitma pilgu itta. Helsingis pandi kokku riskifond, mida asus juhtima Gunnar Hindsberg.

Võib-olla tahtis Barnevik korrata edu, mille oli IKEA juht Ingvar Kamprad saavutanud ligi kolmkümmend aastat varem, minnes allhankijaid otsima Poola, et pakkuda Rootsi jaeostjale parema hinnaga mööblit. Jaanuaris 1961 tegi Kamprad kommunistlikus Poolas oma esimese tehingu, ostes 69 000 Rootsi krooni eest mööblit, kusjuures aastatega sai sellest miljardiäri.

ABB Eesti esimene tegevjuht Bo Henriksson meenutab, kuidas hakati otsima koostööpartnereid. „Käisime isegi Donbassi söebasseinis mingit objekti vaatamas ja olukorda hindamas. Sellest projektist ei tulnud midagi välja ja järgmine idee oli leida Nõukogude Liidus allhankijaid või alustada tootmist. Loomulikult kohtusime ka tähtsate inimestega Moskvas ja Leningradis. Nad arvasid, et meil on suured kotid dollaritega ja me jagame raha. Osalesin rahvusvahelises koolitusprogrammis ja üritasime Venemaa tootmisjuhtidele kapitalismi olemust selgitada, kuid neid huvitas peamiselt see, mis kell Soomes kauplused suletakse,“ räägib Henriksson. „Koostöö tundus võimatu, sest me ei leidnud ühist keelt. Inimeste mõttemaailm oli liiga erinev. Õnneks olid ABB Paiko Oy-l  tekkinud kontaktid Eestis ja Baltikumis. Aastal 1989 tulin Eestisse, kohtusin ka Harju Elektri esindajate Endel Palla ja Hans Laansaluga ning aasta hiljem jõudsime reaalse koostööni. Eestlased said aru, et me ei jaga raha, vaid oleme valmis koos nendega raha tegema. Me olime valmis investeerima, kuid ainult põhjendatud finantsplaani olemasolul. Loomulikult olid ka eesti ja soome keel sarnased, minagi olin omandanud soome keele televiisorit vaadates. Eestlased rääkisid samuti televiisori soome keelt. Nii jõudsime arusaamisele, et koostöö on võimalik, ja leidsime oma toodetele esindajad.“

Hans-Erik Laansalu töötas tollal Harju Elektri juhtivkonstruktorina. „Meie eesmärk oli toota Euroopa tasemel elektrikilpe ja muud elektrotehnikat. See oli vist 1989. aasta sügisel, kui sõitsime koos Harju Elektri juhi Endel Pallaga Soome Paimosse tutvuma sealse elektrikilbitehasega. SLM-ist oli saanud Paiko Oy ja selle ekspordidirektorina töötas Bo Henriksson. Peagi saabusid Bosse (Bo Henriksson, toim) ja toimitusjohtaja Raimo Kaunisto vastuvisiidile. Tol ajal tuli Tallinnast Keilasse väljasõitmiseks taotleda Pikalt tänavalt eriluba. Paar korda isegi tegin seda, kuid siis loobusin. Keegi niikuinii ei kontrollinud. Ma käisin ikka soomlastel sadamas vastas ja tõin nad Keilasse. Jutt läkski sellele, et teeme Paiko Oy eeskujul Keilasse väikse elektrikilbitehase. Bosse võttis ABB laienemist väga aktiivselt ja ta vist nägi ka enda tulevikku pigem Eestis ja Baltimaades. Kui käisin Paiko Oy-s praktikal, siis istusime sisuliselt Bossega ühe laua taga. Minu arust sai ta Eestis kiiresti oma inimeseks,“ jutustab Laansalu.

Henriksson meenutab, kuidas nad 1990. aasta talvel sõitsid esimesele Balti tuurile RAF minibussiga, millel olid suverehvid ja 250-liitrine suurendatud bensiinipaak. „Mõtlesime Soome kolleegiga, et kui midagi juhtub ja paak plahvatab, siis vähemalt meie kehatükid lendavad tagasi Soome. Vähemalt lähedastel on vähem muret. Kui Vilniusse jõudsime, saime aru, et meie hirmud olid põhjendatud, sest oli alanud teletornikriis ja tänavatel olid tankid.“

Raimo Kaunisto meenutab, et 1991. aasta kesksuvel andis ABB East Ventures Oy ülesande kokku panna ühisettevõtte tasuvusuuring. „See oli hetk, mil mõningane meiepoolne isetegevus muutus ABB grupi asjaks. ABB East Ventures Oy lisas meie üritusele tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust.“ 

ABB Eesti nõukogu esimees Gunnar Hindsberg: „ABB East Ventures Oy loomine oli globaalne initsiatiiv ja ka asukoht Helsingis kui linnas, kuhu oli kogunenud veidi idakaubanduse infot ja teadmist, sobis kõigile. Me kooskõlastasime oma toiminguid teiste Põhjala riikide ABB üksustega, jagades vastutust. Meie eesmärk oli luua esindused kõigis kolmes Balti riigis. ABB-s jagati koostöö ära riikide lõikes, Soomele anti Eesti, Rootsile Läti ning Norra ja Taani pidid tegelema Leeduga. Eestis oli start kahtlemata kõige kiirem ja formaalsused võtsid aega üks kuu.“

ABB Soome piirkonna endise juhi Mikko Niinivaara sõnul olid Balti riigid turu mõttes väiksed, kuid samas ligitõmbavad. „Vaatasime ka Peterburi suunas, kuid seal ei suutnud me lennata. Percy Barnevik oli optimistlik, tagantjärele vaadates isegi liiga optimistlik endise Nõukogude Liidu suhtes. Tema jaoks oli see põnev uus väljakutse. Mis puudutab meie investeeringuid Eestisse ja Balti riikidesse, siis pisikese kontori avamine polnud suur risk.“ 

Bo Henriksson oli loomult ettevõtja, kelle isikuomadused sobisid seda idufirmat üles ehitama. Ta ehitas samm-sammult üles ABB stamina’t ehk organisatsioonilist sitkust. „Ta ettevõtlik kuju oli alati suunatud äri ja heade kliendisuhete arendamisele. Eesti on meile olnud hea valik, sest seal elavad töötahtelised ja tublid inimesed,“ nendib Niinivaara.

31. detsembril 1991 registreeriti ABB Estonia ja jaanuaris 1992 küsiti Bo Henrikssonilt, kas ta soovib saada selle juhiks. Kuna Soomes oli tunda läheneva majanduskriisi ehk lama lõhna, oli vastus jaatav.

14. augustil 1992 kirjutati alla ühisettevõtte ABB Harju Elekter asutamisleping. Sama aasta 23. septembril toimus ABB Estonia AS pidulik avaüritus, mis algas seminariga Eesti Energia saalis ja jätkus piduliku vastuvõtuga Viru hotelli 22. korruse restoranis.

Kuus aastat hiljem. ABB Eesti edulugu jätkub

Aasta 1998 oli ABB Eestile pööraselt edukas, hoolimata alanud Vene kriisist ja börsikrahhist. Seitsme aastaga oli ettevõte kasvanud nullist 286 töötajaga ja 370-miljonilise käibega ettevõtteks, kelleta ei kujutatud enam Eesti elu ette. ABB oli kõikjal, kus liikusid suured rahad ja investeerimisprojektid.  

7. juulil 1998 sõlmisid ABB ja Eesti Energia lepingu Eesti Elektrijaama kahe auruturbiini kaasajastamiseks mahus 117 miljonit krooni.

14. augustil 1998 sõlmisid ehitusfirma EMV ja ABB konsortsium ehituse peatöövõtulepingu Tallinna Lennujaama reisiterminali rekonstrueerimiseks mahuga 267,9 miljonit krooni.

ABB Eestile tuli appi ABB Calor Emag Schaltanlagen AG, millel olid lennuterminalide ehitamise kogemused Saudi Araabias, Keenias, Nigeerias, Poolas, Kreekas ja mujal. Suurem osa laenurahast tuli Euroopa Investeerimispangast ja EBRD-st.

26. augustil 1998 sõlmisid Kunda Nordic Tsement AS ja ABB lepingu ABB Kunda Service AS-i loomiseks, mille aktsiakapitalist kuulus juba traditsiooniliselt 60 protsenti ABB-le.

8. septembril 1998 kirjutasid AS Eesti Energia, ABB, Pohjolan Voima OY, Helsinki Energia ja Graningeverkens AB alla põhimõttelisele kokkuleppele rajada Eesti ja Soome vahele veealune kõrgepingekaabel. Oletuslik tööde maht oli sel ajal umbes 100 miljonit dollarit ehk 1,38 miljardit krooni. Projekti järgi kavatseti kasutada ABB-s väljatöötatud, light-tehnoloogial põhinevat kõrgepinge alalisvoolu kaablit.

Eesti Energiat esindas Gunnar Okk ja ABB Eestit Bo Henriksson. Eestlased lootsid müüa põlevkivist toodetud elektrit Soome ja soomlased omakorda tuumaelektrijaamade toodangut Eestisse. See oli igati win-win olukord.

„Hoolimata tugevast konkurentsist arenes ABB Eesti ettevõtete äritegevus 1998. aastal väga positiivselt. Edu saavutati nii üksikutes projektides kui ka ettevõtete igapäevases tegevuses. Tellimused ulatusid 647 miljoni kroonini (võrdluseks 1997. aastal 413 miljonit krooni). Tõus näitab, et investeeringute kasv jätkub. Käive ületas 375 miljonit krooni, mis on peaaegu 50 protsenti kõrgem kui 1997. aastal,“ nentis aastaaruandes ABB Balti regiooni nõukogu esimees Anders Narvinger.

Aastal 1998 loobus Bo Henriksson squash’ist ja läks üle golfile ning kohtus  oma tulevase abikaasa Pillega. „Kord sõitsin autoga Eestist Soome. Auto oli mul Läti numbriga, aga naine eestlanna ja passikontrolli mees ütles, et su elu näib olevat paras supp,“ meenutab ta.  

Tuuleenergiast sai kasvuvedur

Aastal 2002 Jüris käivitatud masinatehast saabus juhtima Matti Pekkarinen. Kui paljud soomlased jäid Eestisse pooleks aastaks, siis Pekkarinen osutus väga visaks ja nupukaks.    

„ABB Elektrimasinate tehas kasvas välja service’i üksusest. Olime alustanud allhanke korras mootorite mähkimist ja küsimus oli, kuidas edasi laieneda. Punnitasime kõvasti, et saada uus masinatehas Jürisse. Laual oli kaks varianti, kas Jüri või Soome tehase laiendamine. Üldine strateegia oli kantida tootmist madalate kuludega maadesse (low-cost country). Selles oli Eesti tänu oma asukohale väga edukas. Soome on alati olnud Rootsi kõrval väga tugev ja küllaltki mõjukas ABB maa. ABB globaalses 11-liikmelises juhatuses oli mingil ajal kaks soomlast: Veli-Matti Reinikkala ja Pekka Tiitinen. See oli soomlaste edu saladus. Šveitsis on palju kõrgtehnoloogiatehaseid, aga Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa ei olnud kaardil kui olulised tootmismaad. Nüüd vaadatakse jälle rohkem Ameerika ja Aasia suunas,“ jutustab Heiki Kalve.

Bo Henriksson meenutab, et n-ö põlve otsas hakati tootma tuulikutele generaatoreid. „Tegime seda kitsastes oludes. Ütlesin Helsingile, et kui tahate saada rohkem, siis peame Eestisse investeerima. Peagi ehitasime Jürisse generaatoritehase ja kui see valmis sai, oli seda vaja juba laiendada. Samal ajal hakkas Helsingi sagedusmuundurite tehas mõtlema, et peaks laienema ja hea koht oleks Jüri. Helsingis polnud neil enam füüsilist ruumi kasvada.

Loomulikult tundus Soome ametiühingule, et me viime töökohad ära, aga tõestasime vastupidist. Need investeeringud toetavad teineteist ja ka Soome tehaste konkurentsivõimet, seejuures sagedusmuundurite tehase puhul on ka kõik arvutisüsteemid ühendatud. Ka seda tehast on mitu korda laiendatud.“

ABB Oy juhataja Mikko Niinivaara: „Väga oluline etapp ABB Eesti arengus oli tuulegeneraatorite tehase viimine Soomest Eestisse. Sellel oli kaks põhjust – tuulegeneraatorite äri on äärmiselt konkurentsitihe ja Soomes oli probleeme tootmismahu kasvatamisega. Seega oli meil kasulikum ehitada Jürisse täiesti uus ja kaasaegne tehas. Hiljem järgnes sarnastel põhjustel ka sagedusmuundurite tehas.“

Eesti ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Mõned kuud hiljem andis ABB Oy juhataja Mikko Niinivaara intervjuu majanduslehele Talouselämä, kus selgitas suure mängu tausta ja ilu.

ABB Soome üksus on olnud tubli ja selle käive on mitmekordistunud. Investeeringutelt tootearenduse ollakse Soomes kolmas ettevõte, käibelt 33.

Nende aastate jooksul on Soome üheks suurimaks kaubanduspartneriks saanud Saksamaa asemel Hiina. Kui vaadata globaalset konkurentsi, siis Soome insenerioskused peavad ületama Soome piirid. „Meie konkurentsieelis globaalses mängus on meie lähipiirkonnad. Soome tööstuses on tööjõukulud 24 eurot tunnis, Eestis 4 eurot tunnis ja Venemaal ainult euro tunnis,“ seletas Mikko Niinivaara.  

2004. aastal oli ABB Eestis juba 500 töötajat ja otsiti uusi töökäsi, sest maailmas kasvas nõudlus tuulegeneraatorite järele. 21. augustil 2013 avas ABB  Jüri alevikus uue tehnoloogialinnaku One Campus. Uude tootmis- ja büroohoonesse investeeriti 14 miljonit eurot.

Globaalsed väljakutsed ja Tööstus 4.0

ABB loojad ASEA ja Brown, Boveri & Cie (BBC) sündisid koos teise tööstusliku revolutsiooniga ehk elektrifitseerimisega. Arvutite ajastu ehk kolmanda tööstusrevolutsiooni ajal jäid nad ehk IBM’i ja Apple’i varju, kuid täna defineerib ABB end globaalse tehnoloogilise liidrina, kellel on Tööstus 4.0 lävel seisvale maailmale pakkuda palju vajalikke ja kasulikke lahendusi.

ABB globaalne roll on leida üles energiatarbimise säästupotentsiaal, sest vaid viiendik toodetud elektrienergiast omab majanduslikku lõppväärtust ja ülejäänu läheb kaotsi energia tootmise, töötlemise ja transportimise käigus. Ükski ettevõte, mobiiltelefon, arvuti ega internet ei saa hakkama elektrita ja kuna Maalt pole kuhugi võimalik lahkuda, tuleb see hoida elamiskõlblik.

Bo Henriksson toonitab ABB globaalse rolli üle arutledes: „Kui lähiaastatel ei õnnestu peatada süsinikdioksiidi osakaalu tõusu atmosfääris, seisame reaalselt silmitsi katastroofilise kliimamuutuse ja ökoloogilise pankrotiga. ABB seadmed ja lahendused võimaldavad vähendada kaotsiminevat energiat kuni kolmandiku võrra.“

Lihtsalt öeldes on energiatootmine ja elektrienergiatransport iseenesest niivõrd energiamahukad, et efektiivsem on investeerida uutesse lahendustesse ja kokkuhoidu, kui lihtsalt laiendada energia tootmist.

Bosse lahkumine

Kevadel 2017 teatas Bo Henriksson oma kõrvaleastumisest, tunnetades, et tema roll on täidetud ja nüüd on uute meeste aeg. Uueks juhiks sai Jukka Patrikainen. 

„Tähtis on, et oleme Eestisse investeerinud juba üle 100 miljoni euro, iga aasta paneme keskmiselt 10 miljonit eurot juurde. Eestis toodetud kaup müüakse edasi valdavalt läbi Soome müügiüksuse, kuid see ei pruugi jääda Soome või Rootsi. Meil on 130 000 töötajat üle maailma,“ rääkis Henriksson. „Think global, act local“ on nüüd pigem „Think global, act global“. Meie Eestis toodetud kaup ei jää Eestisse. ABB-l on üle maailma seitse sagedusmuundurite tehast, kuid Jüri tehased on ABB-le muutunud strateegiliselt oluliseks. Meie eesmärk on olla maailma parim tehas, sest siis pole meil probleeme grupi sees ega ka väljaspool. Meil on 1700 töötajat ja ka meilt ostetakse tööjõudu üle, kuigi keskmine palk on päris hea.“

Percy Barneviku visiit

ABB grupi looja ja nõukogu esimees, mõjukas Rootsi tööstur Percy Barnevik külastas Lätit ja Eestit aastal 2000. 

Barnevik oli lõpetanud Göteborgi ülikooli äri alal ja ka Stanfordi ülikooli Californias. Ta sai ASEA etteotsa 39-aastasena. Pärast kaheksat aastat edukat tööd liitis ta Rootsi tööstusgrupi Šveitsi omaga ja sündis ABB. Tema ajastul kasvasid ettevõtte kasum ja turuväärtus kümneid kordi, mis töösturi pensionile minnes tõi kaasa meeletu boonusmakse ja ka skandaali.

Läti ABB juht Talivaldis Podins: „Percy Barnevik oli suur visionäär, kes oli panustanud ABB arengusse, aga ka värvikas persoon. Meil oli lõunasöök hotellis Ridzene, Bo Henriksson oli oma abikaasaga, mina olin oma abikaasaga. Barnevikult küsisime, kas ta soovib Riia linnatuuri, aga tema oli huvitatud hoopis Mazsalaca piirkonna liivakivikaljudest Põhja-Lätis. Talle oli palgatud ka kaks tumedas ülikonnas turvameest. Laupäeva hommikul tuli Barnevik hotellitoast välja, öeldes: otsige välja oma spordijalatsid, lähen 15 minuti pärast jooksma!“

ABB EE Service Eesti AS tegevjuhi Heiki Kalve kinnitusel oli tegemist väga erudeeritud ja huvitava inimesega. „Ta lendas kõigepealt Riiasse, kus võttis teda vastu Bo Henriksson. Õhtul lendas Barnevik Tallinna ja Bo järgnes autoga. Nii pidin ma ise külalised Tallinna lennujaamas vastu võtma.“

„Kas oled autoga?“ küsis Barnevik minult pärast maandumist.

„Jah,“ vastasin.

„Percy ütles vastuvõtjatele, et viigu nad tema abikaasa ja assistent hotelli Palace ning ronis etiketti eirates minu autosse. Ta tahtis lobiseda tööasjadest. Ta oli väga avatud, mis on sellisel ametikohal vajalik. Mind hämmastas kõige enam, et ta ei kasutanud arvutit ja märkmeid tegi tema assistent. Ta mõtles, rääkis ja arendas! Järgmisel päeval külastasime ka Eesti Energiat. Kohtumisel küsis Eesti Energia tollane juht Gunnar Okk Percy Barnevikult, mis on olnud tema halvim äriotsus, ja Barnevik vastas kohe, et Combustion Engineeringu ost USA-s.“

Combustion Engineeringu tõttu oli ABB väga lähedal pankrotile. Advokaadid jooksid ringi ja otsisid inimesi, kes olid elektrijaama uksest sisse astunud. „Kuna vanemates kateldes kasutati isolatsioonimaterjalina asbesti, oli see alus järgmiseks hagiks. Iga „kannataja“ tähendas hagisumma kasvu. Kuid lõpuks jõuti kokkuleppele ja nõuetele pandi ülempiir.“

Barnevik uuris uusi jahimaid. Helsinki hakkas ABB-le kitsaks jääma ja uut võimalust nähti Tallinnas ja Jüri asulas, Harjumaal, sest suhtlus ja logistika Tallinna ja Helsingi vahel toimisid hästi.