Virve Linder – otse Rootsi kardinate vahelt linnapeaks

Virve Linder nendib, et tal polnud selget plaani linnapeaks saada – see oli pigem huvitav juhuste kokkulangemine. Kohtla-Järve poliitelus olid segased ajad, mil suurele osale eelmisele linnavalitsusele ja volikogu liikmetele oli esitatud korruptsioonikahtlustus. „Linna soov oli puhtalt lehelt edasi liikuda ja valituks osutusin mina,” selgitab ta. Poliitikuid Linderi lähikondsete seas ei leidu. Tema suguvõsas on selle asemel palju haridusega seotud inimesi. „Mu ema on endiselt õpetaja, ma ise töötasin aastaid õpetajana, mu vanem õde on koolitaja ja ülikoolis loenguid andnud ning noorem õde on ka hariduselt õpetaja, kuigi ei tegele sellega praegu. Õpetajaks saamine oli minu jaoks mõnes mõttes nagu asjade loomulik käik. Kuid ma ei mäleta, et oleksin sellest kunagi unistanud,” räägib ta. Pärast Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetamist tundus Linderile loogiline jätkata mõnes koolis kunstiõpetajana. Samuti tahtis ta Kohtla-Järvele naasta, sest on sealt pärit. „Mingil hetkel hakkasin aga koolis töötades endaealisest kollektiivist puudust tundma ning kuna töötasin venekeelses koolis, siis tahtsin enda ümber ka rohkem eestikeelset ja -meelset keskkonda. Nõnda sattusin tööle Viru vanglasse, kus need tingimused olid kõik täidetud. Sain seal jätkata tööd inimestega, korraldasin vangla personalile ja kogu Ida-Virumaa ametkonnale üritusi.”

Sündinud liider

Kui linnapeaks kandideerimise ettepanek tuli, siis oli Linder piisavalt hulljulge, et see vastu võtta. „Tunnen, et olen õiges kohas ja teen õiget asja. Kõige keerulisem on minu jaoks see, et uus roll tähendab tunduvalt rohkem avalikku tähelepanu, kui seda oli mu varasemate ametite puhul. On nüansse, millega ma ei osanud kohe arvestada, nii et kohanemine on aega võtnud,” ütleb ta. Suureks väljakutseks on olnud ka poliitilised tõmbetuuled, mis ei rahunenud ka pärast seda, kui ta linnapeaks sai. Uue linnavalitsuse kokku panemine oli väga stressirohke, aga nüüd ütleb Linder: „Uue koosseisuga tegutsedes saime näidata seda ägedat energiat, mis meie tiimil on, ja kui väga me soovime linna arengusse panustada. Olukord ongi nüüd palju stabiilsemaks muutunud.” Linder pole kunagi juhtimist õppinud ega end sel teemal ka väga koolitanud. Aga lähedased inimesed ja töökaaslased on sageli öelnud, et ta on sündinud liider. „Mul on inimeste kaasa haaramise ja neile õige rolli leidmise võime. Olen väga tänulik, et mul on õnnestunud enda ümber koondada väga ägedaid inimesi, nende annet näha ja rakendada.“ Ta lisab: „Olen pigem selline hästi inimlik ja olukorrast lähtuv juht. Ja seni pole ma oma intuitsiooniga ämbrisse astunud.”

Olen pigem selline hästi inimlik ja olukorrast lähtuv juht.

Eeskujudest rääkides toob Linder välja oma eelmised ülemused: „Mul on olnud suur rõõm töötada väga inspireerivate ja tugevate juhtidega. Samuti olen nende tegevust jälgides ja analüüsides ära tundnud need momendid, kus nad pole ehk kõige paremini toime tulnud –  olen saanud sellest kõigest oma järeldused teha.”

Enese laadimine ja õppetunnid

Linder räägib, et on väga õnnelik inimene ja ei ole pidanud elus ei sõprussuhete, pere ega ka laste arvelt kunagi ohvreid tooma. „Püüan nii palju kui võimalik elada nagu varem, enne linnapeaks saamist. Maandan tööpingeid ja stressi nii nagu ikka, tehes koos oma sõprade, laste ja abikaasaga tavapäraseid asju. See aitab mul end tööprobleemidest välja lülitada.” Ta tegeleb ka spordiga, kuigi nendib, et järjepidevust siit väga ei leia. „Minu hobid on alati lainetena käinud. On olnud perioode, mil olen intensiivselt näiteks tervisejooksuga tegelenud või käinud crossfit’is ja aeroobses trennis. Praegu pole mul sellist aktiivset hobi, välja arvatud ehk see, et olen usin kultuuritarbija ja seda just Ida-Virumaal. See on ühtepidi oluline selleks, et kultuur siin saaks üldse toimida – et siia tuleksid kontserdikorraldajad ja teatrid –, ning teisalt see rikastab mu igapäevaelu ja annab mulle palju inspiratsiooni.”

Suurim proovikivi linnapeana on ära tabada õiged hetked, mil midagi on tarvis kommunikeerida.

Linderil on olnud ka käputäis õppetunde. „Analüüsin oma tegevust palju. Olen väga teadlik sellest, mis valesti läks; mis nõnda, nagu planeeritud, ja mis paremini kui oodatud. Olen väga enesekriitiline inimene. Suurim proovikivi linnapeana on ära tabada õiged hetked, mil midagi on tarvis kommunikeerida. Väga raske on aru saada, millal sõnum ise välja saata, selle asemel et jääda ootama välispidist huvi ja küsimusi. Õige hetke ja viisi leidmine info edastamiseks on olnud minu jaoks suureks õppimise kohaks. Otsustada, millal on sobilik reageerida ning mis on mööduv müra ja emotsioon,” tunnistab ta.

Tuleviku töö ja juhtimiskultuur

Igapäeva tööelus on palju muutunud, muu hulgas on võimalik nüüd tööd teha kontorist väljaspool. „Inimesed on nüüdseks õppinud ennekõike väärtustama oma aega. Nad hindavad kriitiliselt, mida on mõtet teha reaalajas, mida näost näkku kohtudes ja mida saab lihtsasti teha arvutis,” arutleb ta. Ta lisab aga, et inimene on ikkagi sotsiaalne olend. Selleks et organisatsioon saaks tehnoloogilises maailmas sujuvalt toimida, peavad säilima kontaktid ja inimlik suhtlus. „See muutub üha olulisemaks. Me tahame ju kõik end väärtustatuna tunda: et meid tajutaks indiviididena. Mitte masinatena, vaid oma murede, emotsioonide ja vajadustega inimestena. Ühest küljest läheb kõik tehnilisemaks, aga teisest küljest muutuvad aina olulisemaks inimlikud suhted,” ütleb Linder. Üha rohkem tööd teevad ära masinad ja robotid ning see osa, mida inimesed peavad tegema, eeldab Linderi arvates kõigilt natuke teistsugust oskustepagasit, kui meil praegu on: „See esitab omakorda suure väljakutse meie haridussüsteemile, mis peab meid ette valmistama muutuvaks tulevikuks. See peab sammu võrra ees olema, kuid praegu ma seda ei näe. Suures plaanis peab inimeste pädevuse, oskuste ja arendatavate külgede profiil muutuma,” selgitab Linder.

Töö kui osa elust

„Paljud asjad on tulnud minuni läbi juhuse. Arvan, et saatuse käsi juhib meid igal juhul õigete valikute juurde. Ma ei tee konkreetseid tulevikuplaane. Olen endas kindel: mul on oskusi, annet ja väärtust, mida saan eri organisatsioonidele ja ettevõtetele pakkuda,” räägib Linder. Ta usub, et kui tema tegevus poliitikas lõpeb, siis tuleb talle võimalusi-pakkumisi ridamisi: „Ja eks ma siis vaatan oma sisetunde järgi, kuhu edasi liigun. Kõige olulisem on, et see oleks osa minu elustiilist, mitte pelgalt töö.” Linder ei sea endale professionaalses plaanis piire ega takistusi. Tema sõnul on kõik ametid ühtemoodi väärtuslikud. „Olen nalja visanud, et kui peaks tekkima olukord, kus mul ei ole muljet avaldavat tööpakkumist laual, siis töötan hea meelega tuurigiidina või ettekandjana. Maailma parim ettekandja on sama hea olla kui äge linnapea.”