Aeg parandab haavad

Me kõik oleme kuulnud seda ütlust. Ja nagu ilmneb viimatisest Nature Scientific Reportsis avaldatud mahukast katseseeriast, on selle taga tõde enamgi, kui esialgu arvata oskaks. Uurides keha ja vaimu ühtsuse teooria paikapidavust, mis muu hulgas toetab ka meditsiinist tuntud platseeboefekti, avastasid teadlased, et nii nagu usk mõjutab ravimi toimet, on manipuleeritav ka meie organismi sisemine kell, mis lisaks hingehaavadele reguleerib füüsilise haava paranemise aja kulgu.

Katses, mis kestis 28 minutit, muudeti kerge füüsilise haava saanud katsealuste ajataju selliselt, et nende tunnetatav aeg kulges kas kiirelt, normaalselt või aeglaselt – seda tehti nii, et nad pidid tegelema väga intensiivselt millegagi või vastavalt tavalises rütmis ja viimaks olema lihtsalt 28 minutit niisama omaette. Katse tulemus näitas, et haavad paranesid seda paremini, mida kiirem oli tajutav aeg. Nagu uurijad tõdevad, toetavad katsed hüpoteesi, et aja mõju meie füüsilisele või vaimsele paranemisele sõltub otse meie psühholoogilisest ajakogemusest, sõltumata tegelikust möödunud ajast. Nii et näiteks, kui meeskond on silmitsi suurte probleemidega, siis tasub ehk ette võtta midagi, mis võimaldaks kolleegidel aja kulgemist subjektiivselt kiiremini tajuda ja seeläbi olukorrast saadud negatiivsest kogemusest paremini taastuda.