Andri Haran: tööstust ootab ees vähemalt kaks rasket kuud, ilmselt ka keeruline sügis

Ukraina sõda ja seetõttu Venemaale ning Valgevenele kehtestatud tõsised ja tõenäoliselt veelgi laiendatavad sanktsioonid on sundinud meie tööstusettevõtteid otsima uusi toorainete ja komponentide tarneahelaid. Ehkki ettevõtted on energiliselt tegelenud katkenud tarneahelate asendamisega, on toorainete alal tekkinud üleilmselt tõsine konkurents ja tugev hinnatõus. Kirjutab Ants Vill.

„Hinnanguliselt on raskemad ajad veel ees – eelkõige kaks järgnevat kuud. Eks sügis näitab, kuidas sellest kriisist välja tuleme,“ kommenteeris* olukorda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) majandusarengu osakonna tööstusvaldkonna juht Andri Haran.

„Tööstussektor annab 15 protsenti meie SKP-st ja üle 70 protsendi Eesti ekspordikäibest ehk siis 11,2 miljardit eurot. Tööstussektor on ka Eesti üks suuremaid tööandjaid – otseselt on seal ametis 120 000 inimest. Aga kui lisame asjaolu, et iga tööstuses olev töökoht loob juurde vähemalt kaks kuni neli kaudset töökohta, siis on ka konservatiivsel hinnangul tööstuses ja sellega seotud ca 360 000 töökohta, mis on natuke üle poole kogu meie töötajaskonnast. Sektori hea käekäik mõjutab kõikide töötajate ning nende perede head käekäiku, samuti otseselt ning suurel määral kogu meie riigi majandust ja sotsiaalset olukorda,“ rõhutas Haran.

„Kuni Ukraina sõjani oli meie tööstuse peamine probleem tööjõu nappus, aga sellega seoses ka asjaolu, et tööstuse maine ja nähtavus on paljude jaoks pärit kaugete aastate tagant –  arvatakse, et tööstus on must ja kole ja seal ei maksta eriti palju palka. Meie siin ministeeriumis tegutseme koos 21 erialaliiduga selle nimel, et näidata, milline on tänapäeva tööstus, millised võimalused seal on ning mida tänapäevast tööstuses tehakse. See on nii ministeeriumi kui ka ettevõtete endi teha, meedia ei saa kõike ära teha. Jah, uues kriisis on uued probleemid, need on senistest suuremad ja teravamad, aga ka senised kuhugi pole kadumas.“

Kuidas on Venemaale ja Valgevenele kehtestatud sanktsioonid mõjutanud Eesti tööstussektorit?

Tegelikult oli mustade pilvede kogunemist ida pool märgata juba mõnda aega. Kui lääneriigid võtsid aga sanktsioonid tõsiselt täies mahus ette, võib tööstuse seisukohalt öelda, et lisaks tarneahelate katkemisele, millest on rohkem räägitud, kadus ka osa meie (kuigi mitte eriti suure mahuga) turge Venemaal ja Valgevenes. Ukrainas on sõda, suur osa tootmisest on seal seisma jäänud. Täielikku ülevaadet, kui palju see meie tööstust on mõjutanud, on ühe kuu andmete alusel keeruline öelda.

Kindlasti mõjutab see lähiajal toorainete tarnet, aga need raskused ei ole veel täies mahus avaldunud, seni ei ole lääs ka veel kõigile toorainetele sanktsioone kehtestanud. Siiski – keegi ei julge ega tahagi Venemaa või Valgevenega kaupa teha. Teine teema on see, et kuna panganduskanalid keerati kinni, siis raha enam ei liigu. Ja kolmas on logistika: kadus ära transport Venemaaga, ehk tegelikult on kogu Venemaa tooraine läinud ega tule niipea tagasi.

Meie ettevõtted on püüdnud kiiresti uusi tooraineallikaid leida. Probleem on aga kogu läänele ühine konkurents on hangetel väga tugev ning hinnad kohati kordades tõusnud. Samuti on mõnda tootegruppi üldse maailmaturul vähe ning uute tarneahelate puhul enamasti ka transpordikulud oluliselt kõrgemad.

Millised on peamised toorainegrupid, mille puhul tuleb uusi lahendusi ja tarnijaid leida?

Eesti puhul on need puit, raud, mineraalsed õlid ja keemiatööstuse toorained. Samuti energiakandjad ning kui rääkida meie majandusest laiemalt , siis ka näiteks põllumajandusväetised. Väetised mõjutavad põllumajandust ja seeläbi otseselt toidutööstussektorit.

Tööstussektori puhul peab üldiselt ütlema, et ettevõtted, kes juba varem tegelesid varustuskindluse suurendamisega ja riskide maandamisega, on paremas olukorras. Aga ometi – kui sul puidusektoris või metallisektoris põhitooraine ära kaob ja isegi kui oled juba varem hankimist jaganud Venemaa ja teiste allikate vahel – siis see probleemi ei lahenda.

Võtame Rootsi, kus just neil päevil tutvusin nende kuulsa ja suure lisandväärtusega terasetööstuse oludega. Nemad suurte terasetootjatena ise musta, odavamat terast ei tooda ja näiteks oma ehitussektorile peavad nad sarnaselt meiega hakkama seda nüüd hankima Venemaa asemel kas Türgist või veel kaugemalt – kusagilt Aasiast, Hiinast. See tähendab, et tarneahel venib mingiks perioodiks ka ajaliselt väga pikaks, kaasnevad suuremad veokulud ning sealne müügihind võis olla juba enne sanktsioonide kehtestamist Venemaa omast tunduvalt kõrgem.

Meie probleem võrreldes näiteks Suurbritannia või Rootsiga on tõsiasi, et edukaks konkureerimiseks üleilmsel turul on toorainepartiid nii väikesed, et pakume müüjaile üsna vähe huvi. Oleme tarneahela hierarhias tagasihoidlikul kohal, ei pääse n-ö pildile –  kui, siis alles järjekorras teise või kolmandana.

Kuidas meil olid sõjaeelsetes oludes lood laovarudega?

Mitmeaastane koroonakriis keeras viimase kahekümne aasta tootmise korraldamise praktika pea peale. Kui enne öeldi, et laovarusid ei ole üldse vaja, kuna kõik toimib nagu kellavärk, näiteks just in time süsteemis, siis COVID-19 õpetas, et tuleb siiski hakata ka endal varusid hoidma. Muidugi, olukord sõltub ettevõtte valdkonnast. Mõnel on olnud isegi kahe kuu varu. Kõiki see siiski ei päästa, näiteks puidusektoris on küll kuu varu tavaliselt olemas, aga rohkemat ei ole ka kuhugi olnud ladustada, nii suuri platse ei ole kuskil. Praeguseks on selge ka see, et sõjast ja sanktsioonidest põhjustatud tarnekriis kestab igal juhul ja kõigi jaoks tunduvalt kauem, kui kellelgi iganes on varusid olnud võimalik soetada.

Kui tööstussektori erialaliidud märtsi alguses kokku tulid, siis milline oli olukord pärast kahte sõjanädalat?

Eks igal ettevõttel olid oma raskused, aga ühine oli see, et alles hiljuti olid energiahinnad laes ja nüüd tõusid need uuesti kõrgele. Riigi toonased energia hinna toetusmeetmed  said aga märtsiga otsa. Muidugi on kaalumisel uued meetmed, aga samas – riigikaitse nõuab nüüd väga suuri investeeringuid. Riigi ressurss tuleb kindlasti appi, aga midagi pole teha – väiksematel ettevõtetel on ees raskemad ajad kui suurtel, kel rohkem mahtusid ja majandusjõudu.

Millised valdkonnad on suurema surve all?

Muidugi puidutööstus, metallitööstus, aga näiteks läheb löögi alla ka toiduainetööstus, kuna seal tehakse paljud pakendid paberist. Meil on tootmisharud ju omavahel väga tihedalt seotud. Ühesõnaga – praegune kriis näitab ära suure hulga kaudseid, kuid sellegipoolest tugevaid mõjusid, mis alguses ei tundugi ilmsed. Nii on ka piirideüleselt: Lääne-Euroopa ettevõtted ja meie piirkonna ettevõtted on seotud toodete komponentide, aga ka tooraine kaudu. Nii võib Venemaa tooraine ärajäämise tõttu Euroopa teises otsas tekkinud tõrge jõuda ka meie ettevõteteni.

Praegu on olukord selline, et Eesti ettevõtete juhid reisivad mööda maailma ja otsivad, kust ja kuidas saaks uued tarneliinid käima. Samas on aga kõigil üle ilma puudus käes. Nii tulebki näha kõvasti vaeva, et leida uusi partnereid ja lepinguid kindlustada. Mõnel pool suurendatakse toorme tootmist, aga paljud ettevõtted peavad siiski ka valmistoodete väljastamiseks mõneks ajaks mahtusid vähendama.

Kindel on see, et osa tööstussektorist, eelkõige kaitsetööstus, aga ka muud riigikaitse ja julgeolekuga seotud valdkonnad, võivad saada kriisi taustal olulise tõuke. Näiteks suurendab Saksamaa oma kaitse-eelarvet hüppeliselt, nii saab kaitsetööstus väga tugeva rahasüsti. Sama on ka meil, kuigi summad on väiksemad. Nii on mitmes sektoris oodata vaatamata tarneraskustele tööstuse tugevat elavnemist..

Millised on olnud tarneahelate katkemise ja ümberkujundamise kulud Eesti tööstuse jaoks?

Praegu on veel vara öelda. Tõenäoliselt saame sügisel hinnata seda, kuidas ümberhäälestamise periood läks, kuidas selle üle elasime. Riik püüab leida mooduseid, kuidas pakkuda raskustes ettevõtjatele lisakäenduse tagatisi, et nad saaksid lahendada oma finantsprobleeme.

Kas riigil on kaitseküsimuste kõrvalt veel piisavalt jõudu, et tegeleda tööstussektori probleemidega?

Kõik saavad aru, et majandust on vaja hoida, turgutada, sest muidu ülejäänud ühiskond enam ei toimi. Aga arusaadav on ka see, et põhifookus on praegu mujal. Samas on lootust, et kui tulime läbi koroonakriisist ja suutsime majanduse käigus hoida, saab tööstus ka täna ise hakkama, et riik saaks tegelda rohkem otseselt sõjaga kaasnevate muredega.

Kas meil on näha tekkimas uusi tootmisvaldkondi, uusi turge, uusi ettevõtteidki?

Kindlasti kiirendab praegune sõjast tingitud kriis taastuvenergiaga seotud teemasid. Taastuvenergiaga kaasnevate komponentide, materjalide ja seadmete tootmine saab kindlasti suurema hoo sisse. Samuti kõik, mis puudutab energiatõhusust.

Millises olukorras on senised infrastruktuuri suurprojektid?

Tarneahelate ümberhäälestamine viib ilmselgelt selleni, et tarneajad pikenevad ja hinnad tõusevad. Nii tulebki hakata otsustama, kas kõiki suurprojekte, mis on praegu plaanis, saab senise kava järgi tegema hakata. Praegu käib arutelu selle üle, kas meie suured teede infrastruktuuriprojektid jätkuvad sellises mahus nagu plaanitud. Küsite, mis saab Rail Balticust, vastan – praegu ei oska öelda. Praegu on seda veel vara hinnata, tõsi, seal on vajalikud väga suured tooraine-, näiteks terasekogused.

Kuidas kriis meie ekspordivõimet mõjutab?

Välisturud on jätkuvalt olemas, Venemaa ja Valgevene suund on olnud niikuinii üsna väike. Muidugi, kui meil toorainet napib, siis on ka tootmine takistatud, see on iseenesestmõistetav. Praegu ei ole seda mõju eriti näha, selle ilmnemine võtab aega. Nõudluse vähenemist meie kaupadele ei ole kuidagi ja kusagilt näha. Edasine edu sõltub sellest, kui kiiresti jõuame tarneahelad ümber mängida.

Oluline on, et meie konkurentsivõime säiliks. See on võtmetegur, kui meie ettevõtted sellega hakkama saavad, siis arvan, et pilt ei ole sugugi nii hull, kui tundus märtsi algul toimunud suuremal arupidamisel. Rõhutan jätkuvalt, et näeme tegelikku olukorda mitte varem kui sügisel, siis suudame teha esimesi suuri järeldusi, kuidas meil läks.

Kas praegune on kriis või see on võimalus minna majanduses hoopis teistsugusele arenguteele?

Kriis on alati ka võimalus. Siiski – veel ei ole selge, kuhu olud liiguvad. Aga muidugi, igaüks peabki oma ärimudeli ja turusituatsiooni üle vaatama, praegu on selleks nii võimalust kui ka muutustest tulenevat sundust. Iga kriis annab võimaluse, võimaluse teha mingeid asju teistmoodi.

Esimeses etapis tuleb muidugi leida uued varustusallikad, kõigil – nii tootjail kui tellijail – tuleb olla pika meelega ning leppida, et tähtajad venivad ja kõik läheb kallimaks. Siin peavad osapooled mõistlikud olema, nii tellijad kui pakkujad – midagi muud kahjuks teha ei ole. Selline hoolimatu hoiak, et ajame partneri kasvõi pankrotti, peaasi et too oma lepingu täidab, ei tähenda Eesti majandusele head. Oleme kõik löögi all ja seega peavad kõik osapooled koostööd tegema, et majandust püsti hoida ja asjad tehtud saaks.

Eks mõni üritab ka vägisi kasumit võtta, aga üldine hoiak on mõistev. Ma vist ei eksi, kui arvan, et head tahet ja koostöövaimu meil on. Ka riik on praegu selge sõnumi andnud, et lepingud, lepingutähtajad ja muud tingimused on võimalik üle vaadata, olgu näiteks ehitusalal või riigihangetes. Riik püüab siin vastu tulla, seal hulgas ka kallinemise osas. Saame ju aru, mis toimub ümberringi, et lepingute täitmisel tekkivad probleemid ei ole paljudel juhtudel teise poole süü.

Mida ootate sügiseks?

Arvan, et järgmised kaks kuud saavad meie majandusele ja sealhulgas tööstusele olema kõige raskemad. Seda muidugi tingimusel, et sõjaline olukord ei pöördu palju hullemaks. Lähikuudel saavad tööstustel senised varud otsa ja siis tuleb üle elada praegu veel teadmata pikkusega periood, kus varusid enam ei ole, uued tarneahelad aga veel ei tööta.

Jah, arvan, et järgmised kaks kuud saavad olema rasked. Aga pärast peaks juba kergemaks minema, sest loota on uute tarneahelate töölehakkamist. Meid pole ju tabanud ega ootamas selline majanduskriis nagu 2008. aastal. Nõudlus ei ole kuhugi kadunud, võivad tekkida küll tarnetõrked, lepingute täitmise häired, aga tööstussektor tervikuna seisma ei jää.

Kas tööstusringkondades peetakse juba ka plaane, kuidas pärast sõja lõppu lüüa kaasa Ukraina ülesehitamises?

Jah, mitte küll veel suuremas mastaabis, aga tean, et nii mõnedki ettevõtjad mõtlevad sellele, millised on nende võimalused seal, mida sinna pakkuda saab ja kuidas. Ja loomulikult ka seda, kuidas tulevikus Ukrainaga ja Ukrainas äri teha. Aga sõda ei ole kaugeltki läbi, see aeg on praegu veel kaugel.

Kas pagulaskriis toob meie tööstuses kaasa ka mingeid muutusi tööjõus?

Siin on kaks külge. Esiteks, sõjapõgenikud on enamasti naised ja lapsed. Nii ei ole ilmselt palju neid, kel oleks tööstusele sobiv kvalifikatsioon. Ja teiseks – tänaste kuulduste järgi plaanivad peaaegu kõik pagulased koju tagasi minna, kui sõda lõpeb. Ja veel: pärast sõda on Ukrainas endas väga suur töövõimalus oma riigi ülesehitamisel. Ühe sõnaga, ma ei ole väga kindel, et see kriis kõrvaltulemusena pakuks Eesti tööjõupuudusele pikaaegset leevendust.

Ja edasi: milline on Eesti uus, hiljuti valminud tööstuspoliitika visioon?

Tööstuspoliitika visioon pärines aastast 2017, kuid oli hiljem soiku jäänud, tööstus ja ka avalik sektor ei võtnud seda alusdokumendiks, tegutsemisjuhendiks. Kui mullu ametisse asusin, siis otsisime selle välja ja asusime koos tööstussektoriga kaasajastama ning edasi arendama. Praeguseks oleme uuendatud visiooniga niikaugel, et põhisuunad on paigas ja seda saab juba ka väljaspool ministeeriumi ning tööstussektorit tutvustama hakata. Kuigi uus visioon on dokumendina eelmisest lühem, on seal eraldi osa pühendatud rohepöördele, mis – imelik küll – eelmisest versioonist täielikult puudus, ehkki teema oli ju ammu enne 2017. aastat meilgi prioriteediks kuulutatud.

Mida tööstussektor riigilt, ühiskonnalt ootab?

Tööstus on meie majanduses suure tootlusega sektor. Peamine, mida oodatakse, on konkurentsivõimeline majanduskeskkond, selle toetamine. Olukord tööjõuga ei ole aga vähemtähtsam, see on ootus haridussüsteemile: kuidas haridussüsteemist, nii gümnaasiumi- kui kõrgharidusõppes, aga ka täiskasvanute ümberõppesüsteemist, tuleks rohkem selliseid inimesi, keda tööstussektor vajab. Ei ole saladus, et meil napib selles valdkonnas krooniliselt tööjõudu. Puudu on lihtsustatult öeldes kõigist – nii treialeist kui inseneridest. Insenerialal on puudus eelkõige tehnoloogiainseneridest. Selles vallas konkureerime tugevalt IT sektoriga, kellega tööstus teeb muidugi väga tihedat koostööd, samas on IT muidugi suuresti integreeritud tööstusse, selleta ei arenda ühtki tootmist juba ammu.

Mida te tööstusala juhina sooviksite meie lugejaile, inseneridele, öelda?

Inseneridele tahaksin öelda: tööstussektoris on jätkuvalt tõsine tööjõupuudus. Seetõttu oleks väga hea ja tänuväärt, kui kõik – nii spetsialistid kui insenerid – püüaksid tutvustada ja populariseerida oma valdkonda senisest veelgi rohkem. Teeme nii, et noored, kes tulevad põhikoolist ja lähevad gümnaasiumisse ning noored, kes lähevad ülikooli, valiksid inseneri eriala. Huvitavat tööd ja korralikku palka meie sektoris jätkub.

*Intervjuu toimus Venemaa ja Ukraina sõja 37ndal päeval.