Baruto tagasitulek teisest maailmast

Me hüüame teda endiselt Barutoks. Aga juba päris mitu kuud on ta taas Kaido Höövelson, kes Lääne-Virumaal Barto puhkemajale uut hoogu annab. Pole kahtlustki, et ta saab hakkama, sest nagu näitab kümme aastat elu Tokyos, on ta uute asjadega hakkama saamise meister. Barutoga kohtus Taivo Paju. 

Kes meie seast on olnud Robert de Niro aukülaline, kui too Tokyos oma restorani avas? Kellega soovis spetsiaalselt kohtuda lauljatar Lady Gaga ning kelle auks korraldas õhtusöögi Saudi- Araabia prints?

Õige vastus on Kaido Höövelson, meie kõigi jaoks endiselt Baruto.

Need kuulsused on vaid väike osa selle ilma rikastest ja ilusatest, kellega Baruto oma sumokarjääri kestel kohtus. Tänu avatusele ja huumorimeelele sai just see mees Jaapani sumo saadikuks kogu maailmas.

Ning kui meie president käis hiljuti Jaapanis visiidil, osales pidulikul vastuvõtul ka Baruto. Asja juures oli aga üks huvitav nüanss: Baruto ei saatnud seal mitte meie presidenti, vaid oli hoopis Jaapani peaministri Shinzo Abe külaline.

„Kaido näitas mulle kord oma visiitkaartide pakki – uskuge, see lööb pahviks,“ ütleb Artur Talvik, kes nägi Barutost filmi tehes tema elu ja Jaapani sumomaailma vägagi lähedalt. „Baruto ei olnud mingi staar. Ta oli megastaar.“ Ning kui Artur Talvik ütleb, et Kaido Höövelson on maailma tuntuim eestlane üldse, isegi tuntum kui Arvo Pärt, siis on sel ütlusel jumet. Sest erinevalt mõnest mehest on Baruto alati selge häälega välja öelnud, et ta on eestlane.

Kohtume Kaido Höövelsoniga ühel varakevadisel hommikul Barto puhkemajas Lääne-Virumaal. Endisest mõisatallist tehtud kompleksis ei puudu sadakond pidulist mahutav suur saal, 15 numbrituba ega saun jõekäärus. Kaido seisab maja ees ning arutab midagi oma abikaasa Elenaga ja paari töötajaga.

„Ütle mulle sina,“ ütleb ta. Seda pole üldse raske teha – ta ongi ju nagu oma inimene.

Ta on olnud selleks ajaks Eestis vaid paar nädalat.

Kas hakkad juba Eestiga harjuma?

Ikka väike liikumise või mineku tunne on sees. Olen ju viimased kümme aastat Eestist vaid korra läbi põiganud, nädal-kaks korraga, ja siis tagasi lennukile. Praegugi on tunne, et kohe-kohe tuleb tagasi minna. Alles me sätime elu sisse, konteinergi minu asjadega on alles Jaapanist teel.

Täpselt kümne aasta eest läksid Jaapanisse, ohverdades paljutõotava judoka-karjääri. Mida tähendas sumomaailma sisseelamine?

Meie sumoliit plaanis minu minekut sinna mitu aastat, otsides sobivat klubi, sest igas klubis tohib olla vaid üks välismaalane. Kui kahes Tokyo klubis selline võimalus tekkis, oli minul ja Ott Juurikal minek.

Olin siis 19-aastane. Ega ma seal risti ette ei löönud – kõik oli minu jaoks uus ja huvitav! Algul oli see tõesti äge. Jaapani keele õppisin ruttu ära – sain ju eesti keelt rääkida vaid korra-kaks kuus. Kui oled algaja, pole sul õigust telefoni kasutada ja loata klubist väljuda.

Klubi, mida kutsuti talliks, oli tegelikult neljakordne maja, kus kahel ülemisel korrusel elas treener-klubiomanik, allpool oli söögituba ja treeninguruum. Meid, võistlejaid, oli klubis 12 noort meest eri vanuses. Elasime poistega treeningsaali kõrval, meid eraldas kardin. Ööseks panime madratsid põrandale, päevaks kappi.

Klubi on tegelikult üks suur püramiid. Alumises osas on noored poisid, kes peavad hoolitsema igapäevase elu eest. Nad teevad süüa, koristavad maja, pesevad vanemate olijate pesu ja loomulikult teevad ka trenni. Nad tulevad klubisse 15-aastasena, pärast põhikooli, mõned aga ka pärast gümnaasiumi või siis, kui nad on sealt välja visatud. Kõigil on eesmärk püramiidi tippu jõuda.

Treeningud olid absoluutselt iga päev, ei mingeid nädalavahetusi. Hommikul vara ärkasime, siis algas kohe trenn. Sumomaadlejad söövad kaks korda päevas, lõunat ja õhtut. Treening kestis kolm-neli tundi, siis tuli teha lõunasöök, ning siis taas koristamine ja nõudepesu. Pärastlõunal oli vaba aeg, aga tavaliselt tuli vanade nõudmisi täita. Kella 18 tuli teha õhtusöök ja siis taas koristamine. Kusjuures ära tuli puhastada kõikide ruumide põrandad ja seinad.

Poolteist aastat koristasin minagi. Lihtne ei ole seal alguses kellelgi – kogu aeg tuli kellegi käske täita, vaba aega tegelikult ei jäänudki.

Kui päevad rutiinseks muutusid, siis tekkis mõttes nihe küll: no misasja – hommikul esimesena ärkad, viimasena lähed magama ja nii päevast päeva! Keelde ja reegleid oli tohutult. Tüdrukuid ei tohtinud vaadata, autojuhiluba pole mul tänaseni, sest sumomaadleja ei tohi autot juhtida. Ilma loata välja minna ei tohtinud. Ning kokkuvõttes oled sa algusest lõpuni klubi omand. Sa ei saa ära minna, kui sulle seal ei meeldi. Et asi selge oleks, võeti mult klubisse jõudes pass ka ära.

Aga oma isikliku sulase said siiski väga ruttu…

Kui ma kõrgliiga teise divisjoni (juryo) pääsesin, siis sain endale paariruutmeetrise isikliku toa ja sulase. Sulane oli muuseas klubisse enne mind tulnud, aga minu saavutused tulid kiiremini. Mina teda väga ei peedistanud, katsusin teda ka pärastlõunasel unepausil mitte segada. Mäletasin omast käest, milline hind on lõunasel uneajal, ja mida see tähendab, kui sind üles äratatakse ja öeldakse, et mine käi poes ära.

Aga ma ei kahetse, elaksin selle noorteaja ka teist korda üle, kui vaja. Poisid olid toredad, üheskoos oli lihtsam kõike teha.

Meie klubiomanik-treener oli väga mõistev inimene. Sumoklubi treeneri roll on olla nagu isa, sest sa võtad ikkagi klubisse elama ju 15-aastased poisid. Sa pead neid treenima, aga pead ka vaatama, mida nad söövad, samuti seda, et poisid käituksid normaalselt, klubi oleks puhas ja kõik oleks reeglitepärane.

Aga see maailm on karm, klubides tuli ikka kõike ette. Minu ajal suri ühes Tokyo sumoklubis treeningul saadud vigastustesse üks poiss ära. Varem peeti sellist olukorda pigem normaalseks, aga viimase viie aasta jooksul on Jaapani meedia selle teema tõstatanud ning ka sumoföderatsioon ütleb, et karistamisel enam kätt külge panna ei tohi.

Kas loobumismõtteid ka tulid, kui toonane Eesti parim sumovõitleja Ott Juurikas otsustas juba paari kuu pärast Eestisse tagasi sõita?

Segavaid faktoreid on alati igal pool. Mõtlesin küll, et Ott läheb ära ja mis ma nüüd siin üksinda teen… Aga ma ei näinud tol ajal endal Eestis tulevikku. Pärast gümnaasiumi Amigos turvamehena töötades ei jõudnudki ma nii mõnigi kord judotrenni… Ma polnud judos nii kõva, et siin kohe läbi lüüa.

***

Baruto liigutused on rahulikud, pilk mõtlik – ta jätab isegi veidi unise mulje. Aga oi, kui petlik see mulje on! Ka siis, kui ta üle 180 kilo kaalus, polnud 100 kätekõverdust tema jaoks mingi probleem. Nagu ka spagaadi tegemine. Toores jõud ja välkkiire reaktsioon tegid Barutost üliohtliku vastase iga sumovõitleja jaoks.

Filmimees Artur Talvik aga ütleb, et ei imetle kõige rohkem mitte Baruto füüsilist, vaid hoopis vaimujõudu. „Baruto elu oli Jaapanis hoopis midagi muud kui mõnel sportlasel, kes lihtsalt teises riigis võistles. Baruto tegutses jaapani kultuuri kõige konservatiivsemas osas. Seal valitseb väga karm samuraide mõtteviis,“ ütles ta.

Ka Baruto klubist põgenes üks väga heade eeldustega jaapani poiss mitu korda ära, ning ühel hetkel loobus. Kui treener teda kodus otsimas käis, siis kinnitas ta, et ei suuda neid karme alandusi taluda.

Sumo ei ole lihtsalt suurte meeste omavaheline nügimine eesmärgiga vastane ringist välja tõugata. See on võitlus, kus on 80 reeglit, kuidas vastast rünnata. Teiselt poolt on see elulaad, mis on 2000 aastat vana ning tugevasti seotud shintoismi usundiga. Ka Baruto külastas võistluseelsel õhtul templit, luristas enne matši püha vett ning viskas võistlusringi soola, et kurjad vaimud eemale ajada. Samal põhjusel tõstis ja trampis ta võistlusringis jalgu.

Eestis ei ole sellist spordivõistlust, mis tähendaks meile sama palju kui sumo jaapanlastele. Pigem võiks võrrelda sumot laulupeoga – mõistagi mitte väliselt, aga mõlemal on oma rahva jaoks eriline tähendus.

Jaapanis toimub aastas kuus suurt turniiri, mis kestavad 15 päeva. Kui tahad pildil olla, pead neil kõigil hästi esinema. Kõrgeim tiitel, mida sumovõitleja saavutab, on pooljumala staatuse andev yokozuna (selle saamiseks tuleb võita kaks suurt turniiri järjest, aga kuna see on nii pööraselt raske, on Jaapanis vaid üksikud võitlejad, kes on seda suutnud).

Baruto jõudis ozeki tiitlini, mis on kohe yokozuna’st järgmine. Ta on ajaloos kaheksas välismaalane, kes on sumohierarhias nii kõrgele jõudnud. Ning üldse sumoajaloos teine välismaalane, kes on võitnud terve turniiri. See tipphetk saabus 2012. aasta jaanuaris.

Kaido, kuidas üks Eesti sumovõitleja kogenud jaapanlaste vastu saab?

Tegin kohe algusest peale kaks korda nii palju trenni kui jaapanlased. Tegin trenni hommikul, aga kui vähegi jõudu oli, läksin üksinda ka pärast õhtusööki trenni. Hommikul kell 4 oli äratus. Kui vähegi aega oli, siis ikka harjutasin. Võtteid, jõudu… Ma üritasin enesele selgeks teha, et kui täna trenni teed, siis ei tule tulemus veel homme – see on tulevikku investeerimine.

Kui tahad tõesti südamest tugevaks sportlaseks saada ükskõik mis alal, siis pead kaks-kolm korda nii palju trenni tegema, kui teevad sinu kaaslased või võrreldes sellega, mida treener sinult nõuab.
Tegin kõik, et pürgida oma eesmärgi poole.

Tagasilööke tuli ikka päris palju taluda?

Kohe, kui sa mõnel olulisel turniiril ei osale, kukud pingereas tagasi. Esimene kord kukkusin kõrgliigast välja, kui jätsin pimesoolelõikuse tõttu turniiri vahele. Järgmisel korral põlvevigastuse tõttu.

Ma tegelikult ei armastanud kaotada. Ütlesin endale, et ma ei tulnud selle pärast, et kaotada. Ma ei võtnud seda kunagi kui normaalset asja!

Kuidas end vaimselt vormi ajasid?

Enne turniiri tahtsin eelmisel õhtul täitsa üksi olla.

Muidugi tahtsin, et võistlustel elaksid kõik mulle kaasa. Aga ütlesin alati endale, et Kaido, külma närvi! Matil olen ma üksinda! Kõik oleneb minust, mitte kellestki teisest.

Esimestel aastatel, kui vastased olid enamasti minust tugevamad, sisendasin endale, et „mees, võta end kokku!“ Tegin endale selgeks, et neil on tehnika ja kogemused, minul toores jõud. Ma ei otsinud ekstra vastase nõrku kohti, ka ei läinud ma alati ühe ja sama taktikaga kunagi matile, sest kõik võivad üllatada.

Ja ühel hetkel hakkasid võidud tulema.

Ning siis võitsid sa jaapanlaste südame…

Algusest peale oli mul palju jälgijaid. Mul olid mõned eelised: suur keha, palju jõudu – seepärast kirjutati kohe Jaapani meedias, et selles poisist võib midagi saada, materjali on.

See oli tõeline melu, mis väsitas. Aga sa ei saa kunagi fännidele ei öelda, neid tuleb hoida. Ta tuleb ju sinu pärast turniirile, tahab kätt suruda. Sa ei tohi nina püsti ajada ja ega mul ei olegi kunagi nina püsti olnud.

Arvan, et ma ei ole väga muutunud võrreldes kümne aasta taguse ajaga.

Aga sa rõhutasid alati, et oled Eestist?

Sportlane on ikka see, kes oma riigile kuulsust toob. Ärimehed ei lähe ju sinimustvalge dressiga poodiumile. Aegade algusest on Eestil ikka oma rammumehest kangelane olnud. Oli Lurich, Palusalu ja teisi tugevaid Eesti mehi. Milllega siis veel väikest Eestist propageerida kui mitte sportlaste kaudu!

Kuidas sa oma abikaasa Elenaga tutvusid?

Ei salga, et mulle pakuti nii mõndagi rikast jaapanlannat naiseks. Aga mul oli oma Elena!

Me kohtusime Elenaga tegelikult Tokios Vene restoranis, mida tema ema pidas. Elena ise oli Vladivostoki ülikooli meditsiinitudeng, kes tuli suvel ema vaatama. Kaks aastat kohtusime saladuskatte all, sest algajale sumovõitlejale ei ole suhtlemine naistega lubatud. Siis sain klubilt abiellumiseks loa, registreerisime oma abielu ja siis oli meie elu ametlik.

Andsin endale aru, et olin jaapanlaste seisukohalt vaadates natuke paha poiss. Aga kui kaks inimest käivad koos väljas, siis ma ei näe selles midagi halba. Jaapanlastel nii lihtsalt ei käi – vaadatakse ikka, kas tulevane kaasa on seisusekohane.

***

Eesti sumo hing ja eestvedaja Riho Rannikmaa ütles kümne aasta eest Kaidot teele saates, et küll te näete, ta tuleb tagasi jõuka mehena.

Kaidol see õnnestus. Aga tegelikult tuli iga jeen sõna otseses mõttes sumoareenil välja võidelda, sest algajad ei saa mingit palka, vaid ainult söögi ja öömaja. Ja kui sa turniiridel edukas ei ole, siis sa suurt rohkem ei teenigi.

Selle auastme puhul, kuhu Baruto välja jõudis (ozeki), on palgatase ligi 30 000 eurot kuus. Lisaks liiguvad veel suured summad võistlustel, mida sponsorid ümbrikutes hästi esinenud sumovõitlejaile kingivad.

Tuleb aga meeles pidada, et kõigilt neilt summadelt arvestatakse maksud maha (Jaapanis on astmeline tulumaks), samuti tuleb sumovõitlejal endal maksta juuksurile ja teenritele. Ka autojuhile, sest Baruto rangiga mehel ei sobinud enam taksoga turniirile sõita. Ning varustus ei ole odav: ainuüksi 15-kilone põll, millega sumovõitlejat võistluse eel esitatakse, maksab umbes 5000 eurot. Sumovõitleja peab maksud tasuma ka kingitustelt, mis tavaliselt kingitakse noorematele klubikaaslastele edasi. Kingitused ise on muidugi vägevad – olgu siin toodud Kaido turniirivõidu kingitused 2012. aastal:

• 50 000 vutimuna
• 1 tonn köögivilja
• 72-liitrine sakevaat
• 200 kg liha
• aastane õllevaru

Aga staariks sai Baruto jaapanlaste seas tõesti. Ning kuulsus tähendab Jaapanis hoopis midagi muud kui Eestis. Kui Ekspressi ajakirjanik Raul Ranne küsis, palju Baruto Jaapanis autogramme andis, kas ikka tuhandeid, raputas Baruto pead: „Ei, andsin miljoneid autogramme.“

Sumovõitleja on Jaapanis samas rollis kui meil korstnapühkija, kelle nööpi tuleb keerutada, et õnn saabuks. Jaapanis toob sumovõitleja silitamine õnne – ainult juukseid ei tohi puutuda. Ja jaapanlased puudutasid teda igal võimalusel või siis pildistasid.

Ühel hetkel tähendas see seda, et Baruto ei saanud enam ühtegi sammu tänaval astuda, ilma et teda poleks kogu aeg tülitatud.

Kui ta kord erariided selga pani ja Elenaga ööklubisse läks, jõudis sellest pilt kohe ajalehte. Järgnes klubi karistus – pool kuud koduaresti. Seda eurooplasele, kes on harjunud vabadusega.

See oligi viimane veetilk karikas, millest hakkasid idanema loobumismõtted. Ühelt poolt väsitas staarielu, teisalt aga teravnenud suhted oma klubi juhiga (Kaido oli saanud võimaluse uude klubisse minna, mis algsest klubist välja kasvas). Õigupoolest polnud probleem mitte niivõrd treeneris, vaid tolle võimukas naises, kellele Baruto kuulsus, mis segatud eestlasliku jonniga, pähe ei mahtunud. Proua nõudis Barutolt tõsimeeli, et ta võtaks jaapani nime ja kodakondsuse ning abielluks jaapanlannaga. Üks rikas vanahärra oli selleks juba oma tütregi valmis pannud…

Asi läks teravaks juba 2007. aastal, kui Jaapani keiser Eestit külastas. Baruto ema kohtus samuti keisriga ja surus tolle kätt. Jaapanis tõepoolest üks lihtsurelik keisriga ei kohtu, veel vähem saab ta keisri kätt suruda, mida peetakse ülimaks auks. Baruto sai sõna otseses mõttes klubi perenaiselt selle eest sõimata. Võib vaid arvata, kuidas see tema motivatsioonile mõjus.

Ja kuigi võite tuli pärast seda veel ja veel, ei olnud see enam sama Baruto, kes esimestel aastatel. Kui siis 2013. aastal ka vigastatud põlv valusalt tunda andis, ütles ta: „Aitab! Tahtsin juba varem lõpetada, aga sellega läks aega, sest klubi ei lasknud tulema. Tegelikult olin juba ammu asja hinges ära otsustanud, keha ja hing rääkisid teist keelt,“ ütles Baruto.

8. veebruar oli see südamlik päev, kui Baruto sumokarjääri ametlikul lõputseremoonial tal sumopats ära lõigati. Ja seal oli Baruto taas rahulik, enesekindel ja rõõmus. Üks etapp oli läbi saanud, uus algamas.

***

Oleksid saanud ka Jaapanisse elama jääda. Kas oleksid seda tahtnud? Aastatega tekib sumosportlasel ikka sponsoreid, tuttavaid, sõpru, kes aitavad sind ka edasises elus peale sumokarjääri lõppu. Poolt- ja vastuargumente on mõlemal pool, mõlemas riigis on hea elada. Aga kodumaa juured on need, mis sügavamal sees, ja need kutsuvad ikka tagasi. Mul oli ikka kogu aeg tunne, et tulen tagasi. Nüüd olen Eestis ja tunnen, et kõik alles algab!

Esimene investeering puhkemajja on siis tehtud?

Tegelikult juba üle-eelmisel aastal. Pidasime siin mu ema 50 aasta juubelit. Olin Jaapanis olnud selleks ajaks kaheksa aastat. See koht sai mulle kuidagi kohe hingelähedaks – mõtlesin siis, et mul võiks ka oma jõejupp olla sellises looduskaunis kohas.

Ja kui see kompleks siis sügisel müüki läks, siis aitasingi emal selle ära osta. Jäi jutt, et kui ükskord Jaapanist tagasi tulen, siis vaatame, mis ja kuidas.

Ema veabki seda nõu ja jõuga eest: siin peetakse juubeleid, pulmi ning korra kuus käib ansambel tantsuks mängimas. Toidud teeb kokk, kõige populaarsem on liha, kartul ja toorsalat, valida on neli-viis menüüd. Mulle väga maitseb, midagi ei pea mujalt tooma.

Talvel on vaikne, aga suvel on üritusi tihedamalt: jaanipäevapeod, suvepäevad…

Omakulud kompleksi majandamisel klaarime ära, hädapärane remont on ka omavahenditest tehtud. Aastaga on siin tegelikult väga palju tööd ära tehtud.

Kui ma selle koha ostsin, siis tuttavad muudkui küsisid, et mis värk on. Ma siis ütlesin, et ostsin endale elumaja. Tegelikult elan aga siit mõni kilomeeter eemal.

Ma olen ka farmist mõelnud, samuti puhkemaja laienduse, juurdeehituse peale. Tahaksin Jaapani teemat sisse tuua, teha sumokarjääri muuseuminurga. Ja õue teeks sumoareeni, et kasvõi lapsigi õpetada. Mingi koduloom võiks ka olla, mõni veidi suurem, et oleks vahva pilti teha.

Aga nii kihku-kähku need asjad ei pea käima. Enne peab mõtlema ja vaatama.

Ma arvan, et igas vallas tuleks leida oma Nokia – see oleks piirkonna jaoks suur pluss. Jaapanis propageerib iga piirkond oma toitu üle kogu riigi! Aomori prefektuur näiteks on Jaapani üks kuulsamaid õunakasvatuspiirkondi. Fukuokas on nuudlid. Kui sa sinna juba lähed, siis pead neid kindlasti sööma, sest muidu sa polekski nagu seal käinud. Kobes on maailmakuulus biifsteek, mida ei ole vaja enam reklaamidagi.

Samamood võiks meil Eestis olla, kasvõi igal vallal ja igal linnal.

Lääne-Virumaa on kuulus põllumajanduspiirkond – seda võiks julgemini välja mängida.

Seda tuleks üheskoos mõelda. Kaks pead on kaks pead, neli pead on neli pead.

***

Puhkemaja taga on oma jõekäär, kus Kaido saab nüüd ette võtta ühe oma lemmiktegevuse – koos Elenaga kalale minna. Kala sõi ta Jaapanis hullupööra palju, aga seda ise püüda on veel topeltmõnus. Virumaal on tõesti nurgataguseid ja metsatukki, kus pärast staarimelu hinge tõmmata. Ning mõelda, kuidas arendada puhkemaja ja tõukarjandust – laudas kasvab 60 ilusat lihaveist. Ja mida üldse oma eluga edasi teha. Pärast kümmet aastat rassimist on tal tõesti õigus hinge tõmmata.

Jaapanile suunatud turismiärist ei taha Kaido väga rääkida – see mõte tahab veel läbimõtlemist. Ta ütleb väga iseloomuliku lause enda kohta: „Teeme plaane. Mõtteid ja ideid on – kui midagi toimub, võib uuesti rääkida.“

Aga elu andis ise märgi, et seda mõtet tuleb edasi mõelda. Nimelt sattus mõne nädala eest Tallinnas jaapani turismigrupp Kaidoga samasse hotelli. „See on ju Baruto!“ hüüdis üks proua. Ja siis ei saanud Baruto enne minema, kui kogu grupp oli ühekaupa koos temaga foto ära teinud.

Esimene tore uus amet Eestis on juba olemas – aprillikuust on ta Eesti vabatahtlike tuletõrjujate ja merepäästjate patroon. See on õige otsus, need hingega oma kodukoha eest seisvad inimesed väärivad toetust igal juhul.

Kaido ohkab, vaatab heinamaad puhkemaja ümber ja ütleb: „Ma arvan, et kui kokku võtta, miks ma jõudsin sinna, kuhu jõudsin, siis eks ta jonn ja visadus ole. Aga, saad aru, nüüd on mul kõik veel ees!“

Jõudu selleks, Baruto! Ja aitäh selle kümne erakordse aasta eest!

***

Baruto sumokarjäär – äkilisem kui vigurlend

• 2004–2005 Baruto läheb Jaapanisse 2004. aasta veebruaris ja osaleb samal kevadel juba oma esimesel turniiril. Jõuab ebatavaliselt kiiresti, vähem kui 10 turniiriga välja juryo-divisjoni. Pimesooleoperatsiooni tõttu jääb järgmine turniir vahele, tõus järgmisse divisoni jääb ära
•  2006–2009 Jõuab järgmisse, makuuchi-divisjoni, aga vigastab põlve ning langeb juryo-divisjoni tagasi. Võitleb end taas järgmisse divisjoni, kuid uue põlvevigastuse tõttu kukub taas juryo’sse tagasi. Järgmistel turniiridel jõuab juba mitu rangi kõrgemasse liigasse, saades sekiwake tiitli.
•  2010–2012 Baruto võidab matšil esmakordselt kõrgeima, yokozuna tiitli omaniku Hakuho. Tõuseb 2010. aastal suvel reitingutabelis yokozuna Hakuho järel Jaapanis teisele positsioonile. Pälvib ozeki tiitli, mis on vaid üks kraad unistuste yokozuna tiitlist nõrgem. 2012. aastal võidab suure jaanuariturniiri. Ta on ajaloos kaheksas välismaalane ja teine eurooplane, kes sellega hakkama saab.
•  2013 – vigastuse tõttu jätab kevadise turniiri pooleli ja loobub suvisest. Enne sügisturiiri algust teatab karjääri lõpetamisest.

***

Kaido Höövelson

sündinud 5. novembril 1984

Pikkus 198 cm
Kaal tipphetkedel ligi 180- 190 kg

Õppinud Kunda Keskkoolis ja Audentese Spordigümnaasiumis Tallinnas. Esialgu keskendus korvpallile, 2000. aastal alustas treener Riho Rannikmaa käe all judo- ja sumotreeninguid.