Eesti Lennuakadeemia surmasõlmed

Eesti Lennuakadeemia, mis saab aprillis 25-aastaseks, oli sündides ambitsioonikas idufirma – koolitusäri start-up, mis ühendas lendurite ja hariduspõllu kündjate unistusi ja nägemust. Kirjutab Paavo Kangur.

Lennunduskoolituse alguseks Eesti vabariigis loetakse aga juba 1. septembrit 1919. aastal, kui Tallinnas moodustati lennuväerügemendi koosseisus õppejaoskond, mille ülemaks määrati 32-aastane alamleitnant Jakob Tillo. Ligi 70 aastat hiljem jõudsid Eesti lennundusentusiastid ja kutselised piloodid ühisele arusaamisele, et Nõo Keskkoolis võiks alustada eestikeelse lennundushariduse andmist. Eesti NSV valitsuse korraldus lennundusklassi avamiseks kannab kuupäeva 30. juuli 1990. Samal ajal hakkas kuju võtma ka aerokolledži või lennukolledži loomise idee.

Endine pommituslendur, Aerofloti I klassi piloot Otto Taur elas Tartus Riia mäel, tema koduaknast paistis ka Eesti Põllumajandusakadeemia (EPA) rektori kabinet. Tauri korteris käis koos kohviklubi, kus arutati ka lennundushariduse loomist.

„Kaadri ettevalmistust otsustasime alustada pilootide koolitamisest, sest selleks ajaks oli Eesti tsiviillennunduses eesti soost piloote vaid viis protsenti. Algselt mõtlesime luua mõne keskkooli juures klubitaolise moodustise, et veidi n-ö rikkuda noorte verd, anda neile lennumaitse suhu. Ehk lähevad siis pärast keskkooli lõpetamist kuhugi lennukooli ja tulevad hiljem pilootidena tagasi,“ meenutab endine Aerofloti piloot, Tartu Lennukolledži esimene õppeprorektor Rein Porro.

„Kavatsesin luua lennuklassi Ülenurme Keskkooli kõrvale, hea lähedal käia, aga vaidlused võitis Otto Tauri ja Mati Sõrmuse seisukoht – valida Nõo Keskkool kui matemaatika- ja füüsikakallakuga kool. Tartu õhuruum oli õppelendudeks sobivam kui Tallinna oma. Ülenurme lennuväli oli suhteliselt mõttetu võrreldes Raadiga, kuid koolile see sobis, sest seal oli ruumi õppida. Tegime seda arendustööd transpordiministeeriumi ja hiljem teede-sideministeeriumi alluvuses, sest haridusministeerium ei tahtnud meist midagi kuulda. Võtsime vastu esimesed 26 poissi, kellest enamik ehk 18 said ka piloodi paberid kätte. Meil oli palju vaenlasi, sest lenduriameti omandamist peeti laste hukkamiseks. Kui vaid üks kriimustus peaks olema, ähvardati!“

Tartu Lennukolledž moodustati Eesti Vabariigi valitsuse määrusega, millele kirjutasid alla peaminister Mart Laar ja riigisekretär Ülo Kaevats 13. aprillil 1993. Sellega pandi alus koolitusasutusele, mis on tänasel päeval ainus lennundusalase rakenduskõrghariduse pakkuja Eestis. Suvel asus rektor Villu Mikita komplekteerima oma meeskonda.

Villu Mikita lugu ehk mootorite juurest lennukiangaari

Lisaks meestele, kes oskasid lennata, oli vaja inimesi, kes kooli üles ehitaksid. Läbi kaaluti rida kandidaate. Kusjuures rektor Villu Mikita tööle võtmine on muutunud suisa linnalegendiks.

Tulevane Tartu Lennukolledži lennundusteaduskonna prodekaan ja piloodikoolituse juht Otto Taur, tulevane Eesti Lennuameti peadirektor Mati Sõrmus ja tulevane Eesti õhuvägede kindralmajor Teo Krüüner arutasid akadeemia käivitamist ja jõudsid juhiküsimuseni. Nad arutasid läbi mitmeid nimesid, vaatasid Tartu kortermaja aknast välja ja nägid, et EPA rektor istub oma kabinetis. Taur võttis telefoni, helistas ja rääkis oma mure ära.

Kui ta rektori kabinetti astus, lausus Olev Saveli pikema jututa: „Ma leidsin sulle sobiva mehe!“ Mees oli ambitsioonikas doktorant Villu Mikita.

Igatahes tehti 1992. aasta hilissügisel Tauride korterist kõne Villu Mikitale ja kutsuti ta külla. Kui ta uksest sisse astus auras pliidil kohv ja diivanil istus juba ka EPA rektor Olev Saveli.

„Linnalegend, nagu oleksin ma saanud rektoriameti poole tunniga, ei vasta päris tõele. See oli ligi kuuekuuline protsess,“ jutustab Mikita. „Katkestasin oma senise karjääri – nii töö vanemõppejõuna autode ja traktorite kateedris kui ka doktorantuuriõpingud EPMÜ-s (endine EPA, tulevane Eesti Maaülikool) – ning liitusin töörühma tegevusega. 1993. aasta mais andsin kandideerimislubaduse, juunis oli konkurss ja võitsin selle. Kandidaate oli vähemalt neli. Tagantjärele võiks küsida: miks mina? Tollane lennunduspersonal omas sotsialismiaja töö- ja lennuohutuskogemust. Sellise olukorra jätkumist ei pidanud töörühm uues haridussüsteemis õigeks. Vaja oli kaadrit, kes oleks eelmainitust vaba. Loodava kooli haridustaset aitas kujundada professor Ivar Trikkeli postulaat: „Väike rahvus peab olema kõrgelt haritud. Meie piloot peab olema nii erudeeritud, et ükskõik, mis suurriigi lennujaamas ta õhusõiduki maandab, peab ta oskama selles kultuuriruumis hakkama saada.“

Lennukolledži õppejõud olid koostöölepingute alusel Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist. Ka materiaaltehniline baas oli ette nähtud üles ehitada koostöös ülikoolidega.

„Kuna Villu vajas pedagoogilise kogemusega kaadrit, siis sattusid mingil hetkel tema vaatevälja ka Ants Aaver, Aavo Luuk ja mina, kes me olime kõrgkoolide õppejõud,“ meenutab professor Mart Enneveer. „Vaatamata sellele, et olen maast madalast olnud lennundusfanaatik, ei saanud minust tervislikel põhjustel lendurit. Sai hoopis bioloog. Kui 1993. aasta detsembris tegi mu endine kolleeg Villu Mikita, kellest vahepeal oli saanud Tartu Lennukolledži rektor, mulle ahvatleva ettepaneku, mis kõlas umbes alljärgnevalt: „Sa, Mart, oled lennundusega kursis, sest su vend oli lendur. Kas sa ei tahaks tulla tööle Tartu Lennukolledžisse, et saaksime hakata koos Eesti lennundusharidust edendama?“ Võtsin väikse mõtlemisaja, aga mitte liiga pika!“

Ants Aaveri lugu ehk filoloogist prorektoriks

Sügisel 1994 sai Ants Aaverist uus õppeprorektor ja Rein Porro maandus lennundusteaduskonna dekaani toolile ehk sai tegeleda asjadega, mida ta armastas. „Päris ametlikult liitusin lennukolledži sõbraliku ja töötahtelise kollektiiviga mais 1994. Kuid sellel oli oma eellugu,“ vestab Aaver. „Kui Eesti 1991. aastal iseseisvuse taastas, tegi paljude inimeste karjäär imelisi hüppeid. Minule tuli esimene saatuse vihje, kui lennufirma Ergon LG kutsus mind 1993. aasta suvel tõlgiks lennuki Dornier-228 tüübikoolitusele. Mehaanikutele mõeldud üritus toimus Münchenis eesti, inglise, saksa ja vene segakeeles, aga kogu ametliku osa töökeel oli muidugi inglise keel. Kursust juhendanud ameeriklane soovitas mul lõpus koos teiste kursuslastega eksam ära teha, mis ka õnnestus. Lennukimehaanikut minust muidugi ei saanud, sest baaskoolitust mul polnud. Kuid kogu kursus ja reis Saksamaale oli igati meeleolukas ja meeldiv – mehaanikud, kellele tõlgiks olin, olid väga toredad inimesed ja oma ala entusiastid. Ergoni firmal oli palju plaane ja üks neist oli panna Dornier-228 saarte vahet lendama. Münchenist tagasi tulles jäin Ergonisse lepingu alusel inglise keele õpetajaks ja tõlgiks. Samas jätkasin tööd Tartu Ülikoolis õppejõuna, kuid paraku tundus see veidi üksluine, lennundus aga märksa ahvatlevam ja põnevam. Kord märkas mu abikaasa ajalehes kuulutust: „Tartu Lennukolledž otsib inglise keele õpetajat.“ Arutasin asja ka Ergoni juhi Endel Käärtiga ja läksin kolledžisse ennast pakkuma. Kuna olin Tartu Ülikoolis saanud mitmekülgse kogemuse ja lisaks õppetööle töötanud teadusosakonnas prorektor Ants Kallikormi alluvuses, oli rektor Villu Mikita valmis mind kohe ka õppeosakonna juhatajana administratiivtööle rakendama. Pärast ütles Endel Käärt: „Kurat, nii ma ei mõelnud, et sa sinna päris täiega tööle lähed!“ Tallinna lennujuhtimiskeskus vajas kohalikku lojaalset kaadrit. Nii alustas 1994. aasta märtsis õpet esimene Eesti lennujuhtide kursus. Neile ma inglise keelt õpetama hakkasingi, toeks tõlgina kogutud teadmised, Rein Porrolt saadud materjalid ja Prantsuse lennujuhtide inglise erialakeele aineprogramm.“

Surmaorg ehk Lendur-Mati õhulahingud

Juhtimisteooria ütleb, et iga organisatsioon peab oma arengus läbima surmaoru. Äripäev teatas 1. novembril 1995, et piloodikoolitus hääbub Tartus rahapuuduse tõttu. Nimelt olla puudu 12 miljonit krooni, mistõttu on Tartu Lennukolledž sunnitud lõpetama pilootide väljaõppe Nõo Keskkoolis.

Rektor Villu Mikita selgitas ajakirjanduses, et suvi läbi tegeleti lobitööga ja üritati haridusministeeriumilt saada 1,7–1,9 miljonit krooni, kuid tulutult. Samuti oli teede- ja sideministeerium jooksvalt võlgu 4,5 miljonit krooni, mistõttu oli katkenud koostöö AS-iga Ergon, kes viis läbi lennupraktikat. Traditsiooniliselt rahastas kooli teede- ja sideministeerium läbi lennuameti. Ministeerium oligi valmis 1996. aastal andma 3,6 miljonit krooni, kuid ülejäänud summa oleks kool pidanud leidma ise. Seejuures oli ainuüksi lennupraktikaks vaja 9,5 miljonit krooni.

Üks mees, kes aitas Tartu Lennukolledži olemasolu eest võidelda, oli Riigikogu 8. koosseisu koonderakondlasest liige Mati Meos, kes teenis eelarvevõitlustes hüüdnime Lendur-Mati.

„Lennukolledži seis polnud sugugi kiita. Mitmel korral seisis eelarvevaidlustes kolledži rahastamine noateral. Ma proovisin rektor Villu Mikitat isegi veidi rahustada, et ta oma soovidega kummi liiga pingule ei tõmbaks. Ta oli tubli mees, kes süvenes bürokraatia sõlmpunktidesse, üritas koolile raha pumbata ja vahel oli mul tunne, et tahtis hammustada liiga suure tüki. Lennundus oli huvitav, aga oma hinna tõttu haridusbürokraatiale võõras teema,“ meenutab Meos, kes oli 1995–1999 Riigikogu majanduskomisjoni aseesimees.

„Võimul oli Koonderakond eesotsas peaminister Tiit Vähi ja hiljem Mart Siimanniga, mis ei muutnud tõsiasja, et Riigikogu on koht, kus langetatakse saatuslikke otsuseid. Kui kolledži eelarvereale hääletatakse number null, siis see tähendanuks lennukolledži likvideerimist. See oli reaalselt õhus. Raske oli seda tõsiasja Villu Mikitale selgeks teha. Temal olid omad unistused ja minul jäi õigus neid täiel jõul toetada. Õnnestus säilitada pilootide koolitus õhuväele. Kaitseministeeriumisse kogunenud väliseesti eksperdid pidasid oma lennukooli pidamist väikese nõudluse tõttu liiga kalliks, leides, et odavam on lendureid koolitada Arizonas (USA), kus taevas on sinisem ja kütus odavam.“

Kui Riigikogust lahkusin, pühendusin lennundusmuuseumi rajamise mõtte realiseerimisele. Leiba teenisin Fortum Tartu juhatuse liikmena ning osalesin entusiastlikult esimese puiduhakkel töötava koostootmisjaama – Tartu soojuselektrijaama – ehitamisel.

Juunis 2008 kiitis valitsus heaks Eesti Lennuakadeemia põhimääruse, mille kohaselt nimetati Tartu Lennukolledž alates 1. septembrist 2008 ümber Eesti Lennuakadeemiaks. Sama aasta lõpus võitis Eesti Lennuakadeemia uue keskuse ideekonkursi Tartu arhitekte koondav AB Lunge & Ko OÜ, kes hiljem ka õppehoone projekteeris. Villu Mikita pidas rektori ametis vastu aastani 2009.

Loo kirjutamisel on kasutatud raamatut „Ühisel jõul kõrguste poole“.