Erik Puura – sillaehitaja teadlaste ja ettevõtjate vahele

Tartu Ülikoolis tehnoloogiainstituuti juhtinud ja seejärel kümme aastat arendusprorektori ametit pidanud tehnikadoktor Puural on pikaajaline kogemus kõrgkoolis administratiivalal, nii arendusalal kui ettevõtlusega koostöö tegemise vallas. Vaheaastal, pärast mullu Tartu Ülikooli rektoraadist lahkumist, on ta aasta jagu tegelnud suurprojekti „Ida-Virumaale ladestatud tahkete tööstusjäätmete ringlussevõtt“ käivitamisega. Projekt hakkab süsteemselt toimetama põlevkivitööstuse poolt Ida-Virumaa keskkonda ladestatud jäätmemägede uuringutega ja selle tulemus huvitab paljusid ettevõtteid. Puura jätkab projektiga ka uue ameti kõrvalt umbes aasta, kuni selle meeskond on edukalt tööle hakanud.

Kui algusesse minna, siis kuidas juhtus nii, et läksite 1982. aastal pärast Tallinna 37. Keskkooli lõpetamist Tartusse geoloogiat õppima?

(Naerab valju häälega) Mu isa (Väino Puura, toim) oli juba geoloog, vend (Ivar Puura, toim) ka. Pääsu polnud. Kui esimeses klassis küsiti, et kes sinust saab, siis ma vastasin, et geoloog või autojuht. Jah, väga paljudes perekondades on realiseerunud mingisugused dünastiad. Naljaks on see, et kaalusin õppesuunaks ka matemaatikat, keemiat või õigusteadust. Nüüd saan nentida, et minu esialgne geoloogiaalane tegevus kandus keemiatehnika alale, seal on aga ka matemaatikal vägagi oluline osa, sest hakkasin keskkonnaprotsesse matemaatiliselt modelleerima. Kui asusin tööle ülikooli rektoraadis, pidin administratiivtöö tõttu muutuma poolenisti juristiks, kuna lepingute keel on n-ö juura keel. Geoloogia eriala oli Tartu Ülikoolis ainus, mille lõpetajad olid insenerid, geoloogiainsenerid. Muide, ka mu ema oli insener, just TPIst (praegune Tallinna Tehnikaülikool, toim) võrsunud ehitusinsener. Samas just isaga olin lapsena suviti päris sageli geoloogide seltskonnas kaasas, see oli huvitav. Võin noortele öelda, et kui olete millegi õppimisse juba piisavalt aega investeerinud, ärge jätke huvi muutudes pooleli ega andke alla, vaid tehke lõpuni. Pärast näete, milleks see kasulikuks osutus.

Kuidas te Manchesteri ülikooli jõudsite?

Aasta 1989, kui olin lõpetanud ülikooli ja jõudnud 7-aastaseks veninud õppeperioodi jooksul kaks aastat sõjaväeski käia, oli suur muutuste aeg. Tekkis võimalus minna Avatud Eesti Fondi kaudu Inglismaale magistrantuuri. Kolm kohta oli, ja osutusin üheks väljavalituks. Ma arvasin korraks isegi, et see lugu jääb pooleli, sest vahetult enne reisi oli Moskvas putš, aga lennud käisid välismaale tollal Moskva kaudu. Meil oli Manchesteris üheaastane väga interdistsiplinaarne kursus, kus oli palju keskkonnamajandust, ökoloogiat, keemiatehnikat. Selline õpe avas silmad paljudele perspektiividele, meil selliseid võimalusi laiapõhjalise tausta saamiseks polnud. Kui tulin tagasi, leidsin paar kuud hiljem Eesti Ekspressist kuulutuse, et Stockholmi tehnikaülikool (Kungliga Tekniska högskolan KTH, toim) otsib doktorante. Ka siin läks kandideerimine edukalt. Minu teemaks, mille ise välja pakkusin, sai Maardu fosforiidikarjääri puistangutes toimuv graptoliitargilliidi leostumise ja isesüttimise põhjuste selgitamine. See oli suur suunamuutus, sest mul polnud erilist keemiatehnilist ettevalmistust. Võin rääkida huvitava seiga: üks integraalvalemeid täis paks õpik tundus mulle täiesti üle jõu käivat, aga pelgasin seda professorile tunnistada, liiati oli see kohustuslik õppeaine. Nii puresin end tuima järjekindlusega raamatust läbi, murdes pead ülesannete kallal ja tehes seda tihti öösel kella kolmeni. Kui eksamilt puhaste paberitega läbi sain, oli rõõm suur. Veel suurem oli aga tunnetuslik hüpe, kui mul integraalide ja muude valemite selgeks saamise järel silma justkui avanesid ning hakkasin nägema massi ja energia ülekandele sarnaseid seaduspärasusi ka teistel erialadel, näiteks isegi juhtimisprobleemide vaates. Kuhu ressursid, finantsid liiguvad, millised on suurusjärgud. Selline insenerimõtlemine. Sellele järgnes töö Tartu Ülikoolis, samal ajal olin ka järeldoktorantuuris. Otsus kaldus ülikooli arendusosakonna kasuks osalt majanduslikel põhjustel, mul oli selleks ajaks juba pere, aga noorteadlase töötasu oli nagu oli. Soovitan igale noorele: õppige. Lisake sellele, et ise arenete,  kasvab ka teie n-ö turuväärtus, eriti inseneri või teadlasena. Ärge laske end poole pealt meelitada esmapilgul justkui tasuvale, kuid tihti lihtsavõitu tööle. Hiljem tulevad tõeliselt head pakkumised. Nii lihtne see ongi!

Mida oma lastele olete selles osas soovitanud?

Olen soovitanud järgida oma sisetunnet. Mul on kolm last: kaks tütart ja poeg. Geoloogiks ei ole neist keegi õppinud. Vanem tütar on kinnisvaramaakler, noorem tütar õppis geograafiks ja hetkel on siin tehnikaülikoolis Nurkse instituudis järeldoktorantuuris. Tema jõudis siia minust varem. Poeg sai magistrikraadi IT-s ja töötab hetkel Boltis masinõppeinsenerina.

Kui rääkida uuest töökohast, siis kuidas saab tehnikaülikool pöörata siin tehtava teaduse ühiskonnale kasulikuks, kuidas teha rohkem koostööd ettevõtjatega?

Võib-olla ma alustangi sellest, et kuigi siin tehakse palju, siis mulle tundub, et tehnikaülikool pole suutnud luua sellist infovälja, et kõik mõistaksid, milline on või peaks olema ülikooli tegelik roll ühiskonnas. Kui vaadata, et meil on ligikaudu 130 uurimisrühma, igal aastal enam kui 70 kaitstud doktoritööd, väga palju üliõpilasi, vahvaid ettevõtmisi – tööd tehakse palju, aga avalikkusele ja ka ettevõtjatele suunatud väljundeid saaks ja kindlasti peaks hulga rohkem olema. See teaduse ja teadlaste rohkus tuleks rakendada mainekujunduse vankri ette:  kui öelda tehnikaülikool, siis see seonduks kõigi jaoks innovaatilise ja eduka tulemiga, eduka ettevõtlusega. Et kõigil oleks selge, kui vahvate, edukate ning ka kasulike asjadega siin tegeldakse. See on ülikooli soov, ülikooli nõukogu soov, selleks on mind siia tööle võetud: et ettevõtluskoostöö muutuks tihedamaks ja suuremamahuliseks.

Millised on suuremad lahendamist vajavad probleemid?

Üks asjaolu on, et paljud Eesti ettevõtted on n-ö EAS-i (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, toim) usku, ära kodustatud. EAS-i sõnum on, et nad toetavad mitmesuguste meetmetega. Ettevõtted tihti arvestavadki ainult sellega ja kavandavad koostööd ülikooliga vaid siis, kui riik toetab. Loomulikult tuleb pakutavaid võimalusi maksimaalselt ära kasutada, aga kas see on alati parim tee? Tuleb kirjutada väga põhjalikke projekte, mille ettevalmistamiseks kulub kuid, nõutav on väga põhjalik aruandlus. Aga kui osutub vajalikuks töösuundi kiiresti korrigeerida? Teadusuuringute ja arendustöö puhul on tavaline, et suund võib muutuda lausa 90 kraadi, isegi 180 kraadi – siis on meetmeprojekti väga keeruline muuta. Nii ongi oluline jõuda sellise ettevõtluspartnerluseni, kus ettevõtjad ütlevad: meil on vaba raha, me soovime oma eelarvest eraldada teatava osa teadus- ja arendustegevuseks. Tehnikaülikool kui suur teadus- ja uurimistöö keskus on selleks ettevõtjatele peamine ning suurepärane partner – selline äratundmine oleks heaks baasiks viljakale, vastastikku kasulikule koostööle ettevõtjatega. Ettevõtluskoostöö puhul on üheks võtmeküsimuseks intellektuaalse omandi loomine ja kaitsmine. Mäletan omast käest, et esimestel juriidilise taustaga koolitustel oli mul raske selle olulisusest aru saada. See väga oluline teema on vaja muuta teadlastele, kogu tehnikaülikoolile, atraktiivseks, et mõistetakse nende põhimõtete rakendamise vajadust juba teadus- ja arendustööde planeerimise faasides. Selleks on vaja teha kogu tehnikaülikoolis teavitust, sealt edasi aga võiks intellektuaalse omandi kaitse õppekursus olla näiteks inseneeria ja loodusteaduste doktorantidele kohustuslik. Loomulik oleks, kui uurimistöö jõuaks paljudel juhtudel ka patentideni. Selles osas, missugused on IT-teaduskonna ja majandusteaduskonna parimad mudelid, tuleb koos kolleegidega teha veel mõttetööd. Suurte edulugude tekkeks perspektiivsetes uurimisrühmades on vaja, et uurimisrühmad jõuaksid välja mitmete patentide ja patendiperekondadeni. Kui võtta selliseid uurimisrühmi ette näiteks kümmekond ja perioodiks viis kuni kümme aastat, siis paar rühma nende seast saavutavad kindlasti heade mentorite  nõustatuna silmapaistvaid tulemusi. See oleks väga suur asi kogu tehnikaülikoolile. Selliste arenguplaanide käivitamisel on viis aastat lühike aeg. Minu soovitus on püüda planeerida tulevikku pikemalt ette ja teha õigeid tegevusi, mis toovad tulemusi nii lühi- kui pikaajaliselt. Ma tõesti arvan, et iga Eesti suurem ettevõte võiks olla tehnikaülikooliga sobivas ja mõlemapoolselt perspektiivses partnerluses. Samas mitte nii, et kui räägime ettevõtluskoostööst, siis ülikool peaks tegema ettevõtete ees justkui kukerpalle. Ülikool peaks olema niisugune, mille vastu ettevõtjatel on väga suur huvi ja nad ise tahavad koostööd teha, vajadusel algatada olulisi uurimisteemasid ja professuure ning ühtlasi saada siit nii teadus- ja arendustuge kui ka tööjõudu.

Kas suund on sellele, et kohe uurimistöö alguses peaks 130 töörühma hakkama rakendatavuse ning raha peale mõtlema?

Ma ise arvan, et me ei tohiks mõtlemist ja tegevuste planeerimist alustada rahast, vaid peaks alustama mõttest: mida head me saame maailma jaoks teha. Tehnikaülikooli kui õppeasutuse osas on asi selge – me koolitame tulevasi insenere, teadlasi, eksperte. Aga teadustöös on selle nimetatud vaatenurga võimalus juba olemas: päästame maailma, muudame maailma paremaks. Selge on see, et teaduse viljad – ideed – muudetakse ühiskonnale kättesaadavaks just ettevõtluse kaudu. Nii tulebki hakata mõtlema juba alguses, et kuidas võiks maailma paremaks muutmine läbi ettevõtluse käia. On vajalik, et tehnikaülikooli kõik akadeemilised töötajad omandaksid sellise arusaama. Osal on see teadmine juba n-ö veres, aga alates doktorandi tasemest tuleks avada neile vaatenurgad, täiendavad perspektiivid, kuidas saaks ideest ühiskonna arendamise osa. Ja sel on ka teine, praktiline pool: teaduslikule edule panevad aluse kõrgetasemelised teaduspublikatsioonid. Publikatsioone saab teha ka sellises vormis, et need oleksid ettevõtjatele kättesaadavad ning arusaadavad ja et nende toel saaks arendada ärikontakte. Väga suure teadus- ja arendustöö eelarvega välisettevõtted jälgivad kiivalt teadusmaailmas toimuvat ning leiavad publikatsioonide ja konverentsiettekannete põhjal neid huvitavad uurimisrühmad üles kõikjalt maailmast. Just siis on esimene ja oluline küsimus: kas äripotentsiaaliga teadustulemused on intellektuaalomandina kaitstud. Ülikoolisisene koostöö on samuti väga oluline. Minu praktikas oli juhtum, kus kaks erineva eriala teadlast said väga vajalikku infot vahetada Peking-Shanghai  rongis – nad ei olnud tulnud selle peale, et kohtuda ülikoolis sees. Peame rohkem mõtlema ka seda, kuidas arendada erialadeülest koostööd. Akadeemilised inimesed on tihti tööga, sealhulgas palju aega nõudva õppetööga väga üle koormatud, mistõttu lükatakse oma tööde tutvustamine tihti edasi. Ettevõtjad aga ei soovi oodata kolm kuud või pool aastat. Palju abi oleks ühiskonnale ja ka ettevõtjatele, kui tööstusmagistrantuur ja –doktorantuur muutuks senisest palju laialdasemaks.

Kui masinavärgi saab hästi tööle, siis kui palju mõõdetavat tulu võiks Eesti SKP saada tehnikaülikooli täiendavast panusest?

Raske öelda, selliseid uurimusi pole tehtud. Küll on arvutatud, et väga paljud lõpetanud tasuvad oma õppekulud maksudena riigikassasse ära väga kiiresti, loetud aastate jooksul. Kui olin Tartu Ülikoolis, püüdsin tellida uuringuid, et välja arvutada ülikooli ettevõtluskoostöö majanduslikku mõju. Ei saanud head vastust, püüan nüüd uuesti spetsialistide käest küsida. Praegu on tähelepanu Eestis suunatud ükssarvikutele, nende edu on Eesti uhkuseks. Aga on huvitav küsimus – kui palju selliseid ettevõtteid saanuks tekkida ilma ülikoolideta? Mustamäel Tallinna Tehnikaülikooliga ühtses linnakus paiknevas Tehnopolis on üle 200 innovaatilise tehnoloogiapõhise ettevõtte, sealhulgas mainekad tehnoloogiaettevõtted nagu Skype, Cybernetica, Starship Technologies, Ektaco, SMIT. Ülikooli ja Tehnopoli jätkuv ja ehk tihedamgi koostöö avab jällegi palju uusi võimalusi.

Millised on peamised suunad, kus tehnikaülikool Eesti arengule saab kaasa aidata?

Käisime just Taani tehnikaülikoolis (DTU) nende kogemusi uurimas. Taanlaste missioon püsib muutumatuna aastast 1829, kui see füüsik Hans Christian Ørstedi algatusel asutati: DTU arendab ja loob tehnika- ja loodusteaduste kaudu väärtusi ühiskonna hüvanguks. Nii lihtne see ongi, ei ole iga viie aasta tagant vajalik missiooni ümber mõtestada. Ka eesmärke on DTU-l vaid kolm: 1) pakkuda Euroopa parimat inseneriharidust igas vanuses õppuritele; 2) arendada tehnoloogilisi lahendusi, mis tagavad muutusi ühiskonna kestlikkuse suunas; 3) olla juhtrollis digitaliseerimise võimaluste rakendamisel. Ülikooli arengukavas on alla 500 sõna. See ongi nende tuleviku arendamise raamistik, sinna mahub ära minu hinnangul enam kui 80 protsenti ülikooliteadusest. Me peame tuleviku saabumiseks valmis olema. Palju saab ja tuleb teha Euroopa Liidu rohekokkuleppe mõtte vaimus. See pole sugugi vaid kliimalepe, see on tunduvalt enamat, isegi tervislik toitumine on selle osa. Miskipärast on Eestis levinud arusaam, et rohepööre on seotud vaid kliimamuutuste vähendamisega – see ei ole kaugeltki nii.

Kas tegelikult tuleb püüda muuta mõttelaadi?

Kui me tahame kogu maailma päästa, jääb Euroopa päästmisest väheseks. Tuleb tegutseda globaalsemalt, nagu näiteks Eesti algatus „Teeme ära“ sai globaalseks. Maavärinate ja tulemäepursetega on võimatu võidelda, nende tagajärgi saab vaid leevendada. Palju on sellist, mida saaks lihtsamalt ära teha. Näiteks arenguriikides on tekkinud šokeerivad hiiglaslikud plastjäätmetega täidetud jõed. Tuleb keskenduda põhjuste likvideerimisele koha peal, mitte kahjude kinni maksmisele kaugelt, ennetamine on 10 või ka 100 korda efektiivsem. Keskkonnal on meist ükskõik, me peame selle hoidmisega ise hakkama saama. Maailm on üsna pea selliste suurte probleemide ees ja mingil hetkel me peame võtma kasutusele kõik võimalikud ja vähegi mõeldavad lahendused. Vältimatu on see, et senisel moel jätkates ei ole meil enam piisavalt ressursse. See ei ole ainult n-ö rohepöörde asi, see on karm loodusseadus. Globaalselt ei ole praeguste lahenduste korral rohepööre tehtav, lihtsalt ressurssi ei jätku kõigile ja kõigeks. Praegusel moel jätkates kujunevad maakeral tehnoloogilised kliimasõbralikud oaasid, aga need ei päästa maailma. Nad võiksid olla eeskujuks, aga selleks peaks ressursse, näiteks kriitilisi toormeid kõikidele jätkuma – ja arvutused näitavad, et jätkub vaid vähestele, kiirematele ja rikkamatele. Ning kui rääkida tulevikust, siis ei pruugi kliimamuutused iseenesest just meid väga tugevalt rabada. Mis aga kindlasti saab ülemaailmselt suureks probleemiks ja seda ka Eestis, on pagulaste probleem. Ei, mitte majanduspagulased, mitte sõjapagulased. Neid on küll palju, aga ikkagi vähe, kui võrrelda selle hetkega, kui kliimamuutused toovad kaasa kliimapagulaste loendamatud vood. Ja veel: käesolev sajand võib muutuda Aasia sajandiks, see nõuab meilt veel suuremaid teadlaste ja ettevõtjate koos tehtavaid pingutusi, et fookus maailma teise otsa ei kanduks. Kui teha kõike mõistusega, mitte ajada asju üle võlli, mitte minna loosungutega kaasa, siis on meil palju võimalusi, siis on kõik võimalik. Arvan, et paljud protsessid on iseorganiseeruvad ja me siin Eestis peaksime maailma veelgi paremini mõistma õppima, et mõjutada seda osa, mida on võimalik. Selleks on vaja kõvasti tõsta üldise hariduse taset, eriti reaalaladel, eriti matemaatikas, mitte e-spordis virtuaalseid vaenlasi tappes.

Nüüd veidi isiklikumal teemal. Kuidas Te pärast pikka Tartu-perioodi tagasi Tallinna jõudsite?

Saan oma elule vaadates rõõmuga öelda, et pole kunagi kuhugi ametisse ise kandideerinud. Ikka on kutsutud, vahel olen olnud nõus, vahel ka ära öelnud. Aga Tartu ülikoolis olin ma kokku juhtpositsioonidel 10 +10 aastat, ning just 10 aastat loetakse ühel juhtival ametikohal liiga pikaks ajaks. Ma olen ise analüüsinud nii, et esitan endale küsimuse iga poole aasta tagant, et kas on põhjust olla rahul oma tegemistega, kas on toimunud edasiminek. TÜ prorektori töö järel kavatsesin pidada juhtimises kaheaastase vahe, aga ei läinud nii. Sain tehnikaülikoolist pakkumise, mis mind kõnetas ja ma tundsin, et saan olla vajalik.

Kas rohke töö kõrvalt on jäänud ka hobidele aega, millistele ja mis tasemel?

Kolm asja: male, kalad, seened. Seened: ikkagi selline perekondlik pärimus. Samu seeni, mida isa korjas, korjan ka mina ehk et peamiselt kukeseened ja puravikud, lisaks pilvikud ja riisikad. Tüüpilise eestlasena on mul salakohad, mida püüan kiivalt kaitsta. Kitsemamplid juba jäävad välja. Ei mingeid haruldasi seeni, eks ole. Kalapüügiga on niimoodi, et võrreldes eelmise suvega on plaan ikkagi mitmeid kordi vähendada nii-öelda kilohinda, mis kippus tulema 1000 euro kanti. Varustus ja söödad peavad olema tasemel, muidu tulemust ei saavuta. Ühesõnaga, kalad on nii targaks saanud ja ei hakka õnge, kui pole moodsaid maitse- ja lõhnaaineid sööda sees pakkuda. Male: mulle meeldib vahepeal aju treenida, ja näiteks kolmeminutilist ning isegi vahepeal üheminutilist välkmalet mängida. Minutiga jõuab teha ära 60 normaalset käiku ja matiga isegi partii võita. See on ikkagi väga hea ajutreening, mis hoiab aju värskena. Soovitan ka teistele!

Erik Puura (s 1964) CV

Alates 24. aprill 2023 TalTech ettevõtlusprorektor 1999 – mai 2022 Tartu Ülikool, erinevad ametikohad 1993–1998 Stockholmi Kuninglik Tehnikaülikool, doktorikraad keemiatehnika erialal 1991–1992 Manchesteri Ülikool, magistrikraad keskkonnakaitse alal 1982–1989 Tartu Ülikool 1976–1982 Tallinna 37. Keskkool 1971–1976 Tallinna 7. Keskkool