Erik Puura: tonn diktüoneemakilta sisaldab 300 euro eest kulda

Kogu Põhja-Eesti asetseb kulla lademetel, kuid me ei oska seda diktüoneemakildast eraldada. Tartu Ülikooli arendusprorektori Erik Puura sõnul peame kasulike komponentide kätte saamist alles õppima ja tõenäoliselt kulub selleks enam kui kümme aastat. Kirjutab Paavo Kangur.

On öeldud, et diktüoneemakilda võiks muuta Mendelejevi tabeliks, kui elekter oleks Eestis odav?

Ma ei tea, kes seda ütles, küll aiman, mida ta mõtles. Selguse mõttes: igas asjas meie ümber nii leivas, pastakas kui ka inimkehas endas, on enamik Mendelejevi tabeli elemente. Oluline on, missuguses kontsentratsioonis need elemendid on. Diktüoneemakildas on tavapärasest palju kõrgemas kontsentratsioonis uraani, molübdeeni, vanaadiumi, reeniumi ja teisi haruldasi metalle ja raskmetalle, aga ka kulda. Ühes kilos diktüoneemakildas on 30 eurosendi eest kulda.

Lisaks kuulub diktüoneemakilt põlevkivide hulka, aga tema orgaanikasisaldus on väike. Täpselt nagu põlevkivi ja fosforiidi puhul, peame õppima sellest kasulikke komponente kätte saama. Selleks kulub tõenäoliselt kümme aastat ja rohkem – ja seda vaid juhul, kui tööd piisavalt ja sihipäraselt finantseeritakse. Mis puudutab isesüttimist, siis ka näiteks saepuru ja turvas võivad ise süttida, tähtis on neid materjale mitte paigutada järskude nõlvadega kuhjadesse. Odavat elektrit aga Eestis turumajanduse tingimustes ei saa kunagi enam olema, ka kilda osas on vaja uusi keskkonnasõbralikke tööstustehnoloogiaid.

Kes te olete? Geoloog, keskkonnakaitsja või keemiatehnik?

Minu õpingud 1980. ja 1990. aastatel kulgesid nii, et kõigepealt õppisin Tartus geoloogiks, siis Manchesteris keskkonnakaitsjaks ja lõpuks sain Stockholmis doktorikraadi keemiatehnikas. Selline kokteil on mõnes mõttes mind sisemiselt lõhestanud: kui tüüpiline geoloog mõtleb maavara kasutuselevõtule, keemiatehnik tehaste rajamisele ja keskkonnakaitsja looduse ja keskkonna kaitsmisele ning siis laskutakse vaidlustesse, siis mina pean need tasakaalud enda sees läbi kaaluma. Tunnistan, et see on väga raske ja seda on raske mõista, lisaks pole populaarne, sest ka meedia liigitab inimesed puhtalt poolt- ja vastuolijateks.

Lahkusite pärast Tallinna 37. Keskkooli ja Tartu Ülikooli lõpetamist välismaale. Mida õppisite ja kogesite?

Kui jätta õppeained ja teaduslik pool kõrvale, siis Inglismaal õppisin viisakust ja omapärast inglise huumorit, Rootsis ausust ja ajalist täpsust ning Itaalias mõnevõrra temperamentset käitumist – kui eristada kõikjalt just pigem positiivset poolt. Pean end mitmete tunnuste järgi maailmakodanikuks ning Eestis häiribki mind ehk kõige rohkem see, kui väikeseks inimesed end väikeses riigis mõtlevad. Ma loodan, et meie uus põlvkond näeb maailma hoopis teisiti ning ei muutu virisevateks vanainimesteks. Poliitikute vaidlusi telestuudiotes, kus käib vaid üksteise süüdistamine, on lausa häbi kuulata ning mõtlen, mida kasvav põlvkond sellest õpib. Uut noort elutarkust aga kogesin ise, kui rääkisin lasteülikoolis algklasside lastele maailma vulkaanidest, alustades arvamismängust. Näitasin neile Vesuuvi pilti ning, oodates nõutuid nägusid ja vaikust, kuulsin: „See on Vesuuv. Ma just käisin seal.“ Teine laps ütles: „Mina ka!“ Üllatununa näitasin Fujiyama pilti. „See on Fuji,“ hüüdis üks. „Ma just tulin sealt.“ Head keskealised ja vanainimesed, te ilmselgelt ei mõista üldse, kuidas kasvav põlvkond maailma tajub. See, mida suur osa meie põlvkonnast neile pakub, panebki neid pigem Eestist lahkuma. Lisaks pidevatele näidiskaklustele, mida poliitikud harrastavad ekraanil, tuleb sealt muudki kahtlast! Mis mõttes saab kividest energiat ja teleekraanilt annavad nõiad terviseabi? Miks meie nooremad ja targemad pead peaksid tahtma sellises ühiskonnas elada, kui kogu maailm on ees lahti? Tsiteeriksin siinkohal ka Hiina üht rikkamat inimest Jack Ma’d: „Kui sa oled 50–60aastane, tööta noorte inimeste heaks, sest nemad on paremad kui sina. Toetu nendele, investeeri nendesse, tee nii, et neil oleks hea. Tulevik ei ole teadmiste konkurents, see on loovuse, kujutlusvõime, õppimisvõime ja sõltumatu mõtlemise konkurents. Kui sa mõtled nagu masin, siis on sul tulevikus probleemid. Tuleviku inimene ei suuda konkureerida masinatega.“

Kuidas eemaldada mullast pliid ehk isiklikud kogemused?

Aastal 1998 pöördus Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli keemiatehnika osakonda ettevõtja, kes püüdis rakendust leida osakonna saadud uuele patendile. Selles oli kirjeldatud, kuidas eemaldada eriliselt konstrueeritud elektrivälja abil mullast raskmetalle. Ettevõtja teatas, et tema mullas on 10% pliid. Pärast pikemat jutuajamist selgus, et tegu oli lasketiirutaguse pinnasega, mis koosnes graniidiklibust, saepurust ja püssikuulidest. Loomulikult ei ole elektrivälja kasutamine sellisel juhul parim meetod püssikuulide eemaldamiseks, aga kontakt oli loodud ja probleem sai lahenduse.

Järgmisel aastal püüdsin samas osakonnas lahendada teise ettevõtja probleemi. Tema soov oli vähendada tolmu tekkimist kristalse aluskorra puurimisel. Leidsin lahenduse, kuid ettevõtja arvates oli see liiga tavaline – ta ootas, et probleemi lahendaksid mõned „imepiisad“ tundmatut ainet. Lahku mindi tüliga, kuid kogemusest oli mõlemal poolel midagi õppida.

Need paar kummalist näidet ei vähendanud kuidagi osakonna panust keskkonnaprotsesside modelleerimise ja keskkonnaprobleemide lahendamise valdkonnas. Mahukad ettevõtluslepingud toetasid alusuuringuid ning avaldatud teadusartiklid suurendasid tublisti uurimisrühma tuntust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Peaaegu kogu tellimus tuli Rootsi ettevõtetelt ning parimatel aegadel oli uurimisrühmas umbes 20 teadlast ja doktoranti. Minu doktoritöö tulemusena aga õnnestus muuhulgas rajada Jõelähtme prügila väga keerulisse asukohta – Maardu puistangutesse, mida senini oli peetud isesüttimisohtlikuks.

Mis toimus samal ajal Eestis?

Kui pöördusin tagasi Eestisse, oli pilt enam kui kurb. 1999. aastal oli Tartu Ülikoolil vaid üks 40 000-kroonine (alla 3000 euro suurune) ettevõtlusleping. Koostöö hakkas arenema, kuid mitte väga hoogsalt. Koostöövõimalusi otsides käivitas Mart Ustav toonase rektori Jaak Aaviksoo tugeval toetusel 2003. aastal Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi, muutes senise virtuaalsel kujul eksisteerinud asutuse reaalseks, ning kutsus mu Itaaliast tagasi instituuti arendama. Ülikool renoveeris instituudile tühjalt seisnud tondilossi aadressil Nooruse 1 ning pani sellega alguse Maarjamõisa välja teadus- ja tehnoloogialinnakule.

Kas tegite ka mingi äriplaani?

Rahvusvaheliste kogemuste põhjal rajanes meie esialgne „äriplaan“ eranditult intellektuaalomandi kaitsel ja ettevõtluslepingutel. Tegime edusamme, ent peagi saabus reaalsus – isegi meie paindliku suunitluse juures kõige paljulubavamates tehnoloogiavaldkondades, mille hulka kuulusid infotehnoloogia, keskkonnatehnika, biomeditsiin ja materjalikeemia, polnud Eestis piisavalt palju ettevõtteid, kes võinuks töörühmadele tööd anda. Välisettevõtetes aga kohtasime eelkõige lojaalsust omamaistele ülikoolidele ja tellimused tulid meile vaid juhul, kui pakkusime tõepoolest midagi väga erilist.

Loomulikult oli vaja välja arendada ka instituudi aparatuurne baas ning leida kriitiline hulk teadus- ja arendustöötajaid. Mart Ustavi katsed hankida instituudi arenduskeskustele vahendeid majandusministeeriumi kaudu nurjusid, selle asemel algatati tehnoloogia arenduskeskuste programm väljaspool ülikooli. Suundusime ainsale teele, mis oli tollal Eestis võimalik – meie teadlased hakkasid konkureerima ka riikliku ja rahvusvahelise teadusraha pärast ning lükkasime käima tehnika ja tehnoloogia doktorantuuri. Värbasime aktiivselt teadlasi mujalt maailmast, eriti eesti soost teadlasi, taotlesime teistega konkureerides vahendeid aparatuurse baasi loomiseks, püüdsime kasvatada ettevõtluslepingute portfelli. 2004. aastal välja töötatud „äriplaani“ maht saavutati kolme aasta asemel seitsmega, võlgadest ülikooli ees aga sai instituut vabaks alles 2014. aastal.

Viimase kolme aasta jooksul on instituudil olnud ligi 100 ettevõtluslepingut, samal ajal kui töörühmad on saanud pidevalt riiklikke teaduspreemiaid. Alus- ja rakendusuuringute ja tootearenduse ühildamine on väga lihtne ja võimalik juba uurimisgruppide tasandil, seda tuleb ainult tahta.

Olete öelnud, et üks keskkonnasõbralikumaid käitumismudeleid on võtta oma palk pangaautomaadist või pangast välja ja panna rahatähed põlema.

Nende minu ülepingutatud näidete kontekstiks oli, kuidas liigselt ultraroheline mõtteviis on vastuolus inimühiskonna mitmete põhiväärtustega ja annab võimaluse keskkonnasäästlikkust rünnata. Aga see on õige, et iga rahakulutust saab hinnata tekitatava keskkonnamõju kontekstis. Näiteks investeerides maaküttesse, hoonete energiatõhususse või veelgi lihtsamalt – ostes kallima ja isegi mitme aasta jooksul kasutuskõlbliku poekoti on rahakasutusel võrreldes praegu enimlevinuga positiivne mõju. Ja majanduskasv peakski olema suunatud keskkonnasäästlike tehnoloogiate arendamisele, see on täiesti võimalik, aga see eeldab selgeid poliitilisi otsuseid ja suunamist.

Paljudel juhtudel on majanduslikuks arenguks sobilikud tööstustehnoloogiad ja keskkonnalahendused olemas ja arendusjärgus. Iseasi on, kas neid soovitakse kasutada või soovitakse veel puhtamate tehnoloogiate kättesaadavuse aeg ära oodata.

Kui kauaks jätkub Eestis fosforiiti, põlevkivi, metsa?

Õige vastus on: uue jääajani paljude tuhandete aastate pärast, mil liustik lükkab minema kõik meie rajatised ja pühapaigad ning metsa ja erosiooniga ilmselt ka fosforiidi ja põlevkivi. Inimene muutub targemaks ja tagab loodusvarade taaskasutuse. Selle elemente on meil juba ka praegu ringmajanduse nime all, kuid tervikuna maailmas oleme veel alles lapsekingades. Hetkel inimkonna juurdekasvu ja soovi tõttu üha rohkem tarbida hoopis kasvab surve loodusvaradele. Juba umbes viiekümne aasta pärast hinnatakse meie põlvkonda kui rumalaid lagastajaid. Nii põlevkivi kui fosforiiti peame alles õppima paremini väärindama. Põlevkivi lihtsalt põletades ja ka õli ning gaasi tehes ning seejärel ikkagi põletades, tekitame palju kasvuhoonegaase ja ei kasuta ära võimalusi sünteesida põlevkivis sisalduvast orgaanilisest ainest, mida nimetatakse kerogeeniks, inimestele vajalikke ühendeid, mille hind on väga palju kõrgem kui kütustel. Fosforiidist ei oska me veel eraldada selles sisalduvaid haruldasi metalle ning hetkel me veel ei tea ka täpselt, kui palju metalle selles on.

Seega oleks teadlastel teemasid, mida uurida?

Need teadusuuringud on vaja läbi viia, aga see ei ole mõne aasta küsimus, selleks on vaja koostööd ettevõtetega ning püsifinantseeringut geoloogiateenistusele ja ülikoolidele kümneks aastaks ja enamaks. Mis puudutab inimeste kartust kaevanduste rajamise suhtes, siis jällegi – on keskkonnalahendusi, mis kaevandamise tulemusena muudavad maapinna kohalike inimeste jaoks väärtuslikumaks, kui see oli enne kaevandamist. Aga kõigepealt peab olema kindel soov ja kohustus maastikku selliselt kujundada ja hetkel meie seadused selleks ei kohusta. Inimestel on täielik õigus näidata näpuga nõukogude perioodil tekitatud reostusele ja kuumaastikule ning küsida, missugune seadus kohustab nüüd teisiti käituma. See jällegi on võimalik, kui saame põlevkivist ja fosforiidist kätte suurema lisandväärtusega tooted kui kütus ja väetis. Mis puudutab metsa, siis see kasvab ikka. Aga teame, et läbimõtlemata intensiivkasutusega kujundame ümber looduslikud ökosüsteemid ning ohustame taime- ja loomaliike ning nende elupaiku. Inimesed ei ela sellel planeedil üksi. Veel kord – tasakaalustatud lahendused on olemas, aga loomulikult on nende kasutamine kallis ning seadused nende kasutamist ei nõua. Mis puudutab aga meie lõpmatuid vaidlusi, siis meil puudub oskus kuulata ära teine osapool, sellest põhjalikult aru saada, seada kõigepealt ühised eesmärgid ja lõpuks lahendada ära vastuolud ja eriarvamused.

Eestis on suund, et saabub kommunism ja kõik on tasuta (kõrgharidus, bussitransport jne). Kas Eesti loodus ja majandusressursid peavad sellele plaanile vastu?

Kõrghariduse ja bussitranspordi ühte patta panek pole hea. Neid seob tõesti see, et neid on ju kogu aeg väga tugevasti doteeritud ning see „tasuta“ on lihtsalt poliitiline loosung populaarsuse võitmiseks. Meie põlvkond on ülikoolis õppinud tasuta, lihtsalt vahepeal loodi võimalus populaarsematele erialadele mitte nii heade hinnetega sisenejatel ka raha eest õppida. Lisaks on õppimine küll tasuta, kuid nii toidu kui elamispinna kulud on võrreldes meie ülikooliajaga, kui ühiselamukoht koos pesuvahetusega maksis 2 rubla (5% stipendiumist) ning söönuks sai ka 20 kopikaga päevas, suurusjärkude võrra kasvanud. Et ära elada, töötab enamik noori ülikooli kõrvalt. Tasuta bussitransport aga on mõtestatud vaid õppuritele, elatanud inimestele ning kaugemalt tööl käijatele ja seda võiks organiseerida teisiti, kui võimaldada muuhulgas sõita tasuta Lätti viina järele.

Võrdluseks: Leedul ja Lätil maavarad praktiliselt puuduvad, aga viimase aja võrdlushinnangute järgi ei lähe neil meist halvemini. Mulle tundub, et oleme liialt meelevaldsed, kui loome lihtsaid ja pealtnäha loogilisi seoseid väga keerulistes süsteemides.

Kuidas ühendada raha ja teadus inseneeriaks?

Kui vähegi võimalik on, peaks ka riiklikel teadusuuringutel olema rakenduslik väljund Eesti ühiskonda ja majandusse. Olukorras aga, kus granditaotlusest rahastatakse väga väikest osa ning mitmed teadusinstituudid on kokkukukkumise äärel, on vaja lahendada teaduse finantseerimise probleem tervikuna, sealhulgas kindlasti kasvatada teaduse panust Eesti ühiskonnale ja majandusele.

Minu arvates tekitatakse üha tugevamini ootust, et riik ettevõtete teadus- ja arendustegevust massiivselt toetaks ning ülikoolid käivitaksid rakenduslikku uurimistööd, mida ettevõtjad siis võib-olla kasutavad, võib-olla aga mitte. Kõik algab sellest, kas ettevõttel üldse on teadus- ja arendustegevuse strateegia ning usk ja pühendumus selle edukusse. Riigi peale võib loota vaid piiratud ulatuses, riigi panuse proportsiooni reguleerivad ka konkurentsiseadused. Alustada võiks sellest, et haarata arendusjuhiks tark, kogenud ja eeldatavalt doktorikraadiga ekspert ning seejärel hakata mõtlema, kas luua oma arendusmeeskond või teha lepingulist koostööd ülikoolidega. Ettevõtete arendusüksustel peaksid olema teadmised, oskused ja kiiresti kasvavad kogemused intellektuaalomandi kaitse ja kommertsialiseerimise alal. On muidugi ka positiivseid näiteid, aga neid ei ole piisavalt palju.

Mis on Adapter?

Adapter on Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli algatusel loodud keskkond (adapter.ee), millega on praeguseks liitunud juba 12 ülikooli ning teadus- ja arendusasutust. Adapteris vastatakse ettevõtjale viie tööpäeva jooksul, kas Eestis võiks olla tema probleemile sobilikke lahendusi või nende väljatöötajaid. Muu hulgas korraldab Adapter igal aastal koostööfestivali „Õigel ajal õiges kohas“ (https://adapter.ee/koostoofestival-tuleb-taas/).

Adapter on väga vajalik tööriist ja nüüd ei saa ükski ettevõte enam väita, et ta ei leia üles võimalust ülikoolidesse oma küsimustega siseneda ning ülikoolid ei tee omavahel koostööd. Hoolimata sellest, et Adapter on väga oluline, on vaja veel muutusi.

Kas ülikoolil on nägemus, kuidas olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline?

Tartu Ülikooli suurim väärtus mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas, on olla ainuke eestikeelne universitas maailmas. Me saaksime näiteks ingliskeelseks muutudes väga tugevalt tõsta oma rahvusvahelist konkurentsivõimet, aga me ei tee seda, sest eestikeelne ülikool on meie põhiväärtus ning emakeele ja kultuuri, sh kultuuriväärtuste säilitamine ja arendamine on meie jaoks püha.

Samas peame olema mõõdukalt rahvusvaheline, sest ainult rahvusvahelise koostöö kaudu ning osalisel määral välisõppejõude, -teadlasi ja -üliõpilasi kaasates saame anda parimat haridust. See parim haridus on tähtsam sõnaühend kui rahvusvaheline konkurentsivõime. Praegu räägime rahvusvahelistumise piirist kusagil 20–25% juures akadeemilistest töötajatest ja üliõpilastest, hetkel oleme 10% kandis.

Välisõppejõudude ja -teadlaste toomine on sisuliselt ainuke võimalus, kuidas kiiresti muutuvas ühiskonnas tugevdada olulisi ja käivitada uusi perspektiivseid erialasid. Kui me seda ei teeks, oleksime konnatiik, mitte suure ookeani ääremere laht. Talendikate välisüliõpilaste tuleku põhieesmärk on suunata neid meie endi tööjõuturule, samas toovad nad meile rahvusvahelist kultuuriruumi, läbi mille meie endi üliõpilased saavad maailmakogemused.

Ainult juhul, kui meie teadus on maailma tipus, suudame pakkuda parimat kõrgharidust. Tugevad teadlased, väga head õppejõud, head tugitöötajad, töötajate ja üliõpilaste mobiilsus ning rahvusvaheline koostöö, kaasaegne taristu ja aparatuurne baas, muutuva ajaga kaasas käimine – need kõik koos tagavad tugeva ülikooli.

Kas Tartu Ülikooli uuele Delta keskusele õnnestub anda väärikas sisu ka majanduslikus plaanis, et tudengi karjäärivõimalused oleks selged?

Delta keskuses saab olema palju sellist, mis aitab majanduse arengule kaasa ning loob uusi karjäärivõimalusi. Lisaks arvutiteadlaste, robootikute, majandusteadlaste ja matemaatikute rakenduslikule uurimistööle ja teaduspõhisele õppetööle nimetaksin üliõpilaste praktilist koolitamist ettevõtjateks ning uute ettevõtete loomist, millele pühenduvad üheskoos nii majandusteaduskond, arvutiteadlased, ülikooli ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus kui teaduspark. Tehnikaülikooli Mektory on ülihea näide, kuidas ühine keskkond uute ideede arengut toetab, samas Mektory suurimaks väljakutseks on tuua sinna rohkem üliõpilasi, meil aga on õpe ja teadus samas hoones. Lisaks, Delta ettevõtlusmajas hakkavad paiknema Cybernetica, Swedbanki, Statistikaameti, STACC-i ja Tartu Teaduspargi arendusüksused ning kõrvalasuvas spordihoones saab korraldada ka suuri üritusi. Olen kindel, et Delta mõju targale majanduse arengule saab olema väga suur.

Vahepeal oli oht, et Delta keskusega koos valmib tselluloositehas, mis mässib uue haridustempli haisu, mida võib tunda Kehra kandis Piibe maanteel?

Tõepoolest, tõstatasin oma kogemuste baasilt ja plaanidega põhjalikuma tutvumise järgselt mitmeid küsimusi. Tehase rajamise plaan langes kokku Äänekoski tselluloositehase käivitamisperioodiga, mil sealsesse keskkonda paiskus endiselt haisvaid gaase kümnete kilomeetrite kaugusele, lisaks oli veereostusjuhtumeid, tulekahjusid, tolmupilvi. Tehnoloogia on muutunud varasemaga võrreldes keskkonnasõbralikumaks, kuid ikkagi ei kasutata veel suletud veekasutustsüklit ning kraft-tehnoloogia puhul on nii veereostus kui hooldusperioodide ning protsessihäirete korral haisupilved ikkagi paratamatus. Soomes on võimalus rajada tselluloositehased vanade tehaste asukohtadesse ja seeläbi keskkonnaseisund paraneb, Eestis selline võimalus kahjuks puudub.

Samas paneksin lauale veel ühe hiljutise juhtumi: haisuprobleemid Lasnamäel ajutise asfalditehase läheduses. Kõik mõõtmised näitasid, et ainete lubatud sisaldused on normi piirides. Tegu on lihtsalt halva lõhnaga, mida võib esineda 15% ajast. Ka see näitaja ei ole ületatud. Ometi olid inimesed häiritud, stressis. Kõik see viib ka ilmsete tervisekahjudeni, väga viletsa elukvaliteedini. Aga kõik on ometi lubade ja normide piires. Kas tõesti olete valmis taluma nädalas keskmiselt ühe päeva jooksul oma kodus väljakannatamatut haisu? Kas ja kuivõrd seadused ja normatiivid ikkagi tagavad inimeste heaolu? Kas kohaliku kogukonna demokraatlikult valitud juhtidel on õigus taluvuspiirid ise paika panna võib teeb seda riik ning kohalikul omavalitsusel seadusjärgne sõnaõigus puudub? Kõik need küsimused jäid samuti lõpuni rääkimata, just aga kohaliku tasandi otsustusõiguse puudumine tõi kaasa protesti eriplaneeringu jätkamise vastu, sealhulgas uuringute läbiviimise vastu. Samasugune haisuprobleem on endiselt ka Kohtla-Järvel ja viimasel ajal on kohalikud inimesed sellest kõvemini rääkima asunud.

On ilmunud ka täiesti absurdsed arvamused, näiteks nagu tänapäevane tselluloositehas pigem hoopis puhastaks vett (mis tähendaks, et veekogu olemasolu poleks tehase kõrval üldse vajalik, sest seda endisest puhtamat vett saaks taaskasutada), siis tõe väljaselgitamiseks keskkonnaprobleemide sõlmpunktide uuringutest ilmselt pääsu pole. Kindlasti on tõde vajalik ja uuringud oleksid seda näidanud, kuigi miski ei keela ju neid ka praegu läbi viimast, fokuseerides just võimalike keskkonnaprobleemide sõlmpunktidele ja kaasates kõik parimad teadlased, mitte ostes teadusekspertiisi vähempakkumise korras.

Mida diktüoneemakilt sisaldab?

Toolse leiukohas on 141,4 miljonit tonni Eesti mudakivi ehk graptoliitargilliit ehk diktüoneemakilda. NSVL-i laborites uuriti uraani, molübdeeni, vanaadiumi ja teiste metallide sisaldusi üsna palju, eriti põhjalikult on uuritud Toolse fosforiidimaardlat. Seal on määratud metallide keskmised sisaldused diktüoneemakilda tonnis grammides (g/t):

uraan 162, molübdeen 406 (1kg maksab 25 dollarit),

nikkel 140 (1kg maksab 11 dollarit),

vanaadium 1040 (1kg maksab 120 dollarit).

Allikas: Keskkonnaministeerium ja TalTech.