EURASHE 2018: kuidas siduda digiajastu tööturg õppekavadega

Euroopa kõrgkoolide juhid ja eksperdid arutasid Tallinnas digiühiskonna väljakutseid ja kõrgkoolide rolli selles, sest digitaalsus on muutnud nii õpetamist kui õppimist. Kirjutab Heleri Michalski.

Euroopa rakenduskõrgkoole ühendava võrgustiku EURASHE president Stéphane Lauwicki sõnul tuleb leida vastus küsimusele, kuidas muutuvat tööturgu ja majandust õppekavadega siduda. „Peame üha digitaalsemaks muutuvas maailmas panustama innovatsiooni ning olema ühiskonna ja ettevõtetega tihedates sidemetes.“

Lauwicki prognoosi järgi ootavad Euroopa tööturgu ees rasked ajad, kuna tekivad uued kvalifikatsioonid, nn 4.0 töökohad. See aga esitab kõrgharidusele küsimusi, sest kuidas koolitada tudengeid, kui me ei tea veel, millised need uued kvalifikatsioonid on. Ta rõhutas, et õpetamisel tuleb keskenduda rohkem tudengikesksele õppimisele ning mitmekesisusele.

Eesti Rakenduskõrgkoolide Nõukogu esimehe, Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) rektori Enno Lendi sõnul on muutunud töötajatele esitatavad nõuded ja töö iseloom, eeldades paindlikkust nii töövõtjalt kui ka tööandjalt. „Automatiseerimine ja uus tööstus seab kõrgemad nõudmised ka oskustöölistele. Järjest enam tõstatub päevakorda ka paindlikum tööaeg ja kaugtöö ning see muudab nõudeid õppimisele ja haridusele ning kõrgharidusvaldkond peab sellega kohanema,“ rääkis Lend.

Ta rõhutas, et rakenduskõrgkoolide õppekavad, õppeväljundid ja õppeprotsess peavad silmas pidama töömaailmas toimuvat. Tuleb suhelda tööandjatega, ettevõtetega. „On neid, kes räägivad, et tuleviku maailmas ei ole enam füüsilisi ülikoole, auditooriume ega raamatuid, vaid kõik on virtuaalne ja iga õppija võib panna kursuseid kokku internetis ja äpimaailmas,“ rääkis TTK rektor. „See seisukoht on natuke äärmuslik, sest mis tahes õppemeetodist ja vormist rääkides peab lähtuma sellest, et informatsiooni on praegu ja tulevikus küll tohutult palju, aga seda peab ka tõlgendama, sünteesima ning sellest aru saama. Just see oskus läheb üha enam hinda. Arusaamist ja analüüsi saab aga õpetada ikka vaid vana hea, juba keskaja ülikoolis välja arenenud mudeli põhjal, kus õppejõud ja õpilased omavahel suhtlevad.“

Seda, mis saab tööturul kümne aasta pärast, võime ainult oletada ja prognoosida, kuid lõpuni selles kindlad olla ei saa. „Digitaliseerimisega on tekkinud nähtused nagu distantsõpe ja e-õpe, kuid need ei asenda traditsioonilist õpet, vaid on pigem sellele täienduseks,“ rääkis Lend. „Üks asi, millest liiga vähe on räägitud, on see, et mitte ükski e-õppe või digiõppe tööriist ei vabasta üliõpilasi isemõtlemise kohustusest – diskuteerimine, seoste-põhjuste-tagajärgede üle mõtisklemine on tulevikus kindlasti sama ja veel olulisem. Töökohad teisenevad ja osadele ametikohtadele pole juba praegu võimalik leida inimesi, mida võimendab see, et oodatakse majanduskasvu, aga inimeste arv väheneb.“

Dirk van Damme (Hariduse ja Oskuste Direktoraadi juht OECD juures Pariisis) rääkis kõrghariduse tulevikku kujundavatest trendidest ja nentis, et digitaliseerimine sunnib inimesi oma oskusi arendama. „Kõrge spetsialiseerumisega töökohad on löögi all – tuleb oma oskusi võimalikult palju avardada, et olla muutusteks valmis. Juba praegu toimub inimeste ülespetsialiseerumine. Keskmise kvalifikatsiooniga inimesed kannatavad muudatuste tõttu kõige enam. Asjad muutuvad järjest keerulisemaks, sellepärast tuleb vältida klammerdumist ja end pidevalt täiendada. Elukestev õpe just seda tähendab ja muutub järjest olulisemaks.“

Euroopa rakenduskõrgkoolide juhtide ja ekspertide üksmeelsel hinnangul muudab tööstuse automatiseerimine ning kaug- ja projektipõhine töötamine ning andmeside areng ka sotsiaalmajanduslikke suundmusi. Lähima 10 aasta jooksul on oodata nn valgekraeliste töökohtade vähenemist ja insenerikutsete esiletõusu. Lisaks tekib vajadus välistudengitele ja immigrantidele mõeldud haridusprogrammide järele.

Alar Kolk (Euroopa Innovatsiooniakadeemia) arutles aga Euroopa päästmise üle. „Netflix on USA-st, telefonid on Aasiast. Spotify ja Skype on ainsad Euroopa päritolu uue majanduse ettevõtted.“ Tema hinnangul ei ole kõrgharidusasutused uue majanduse tulekuga rahuldaval tasemel hakkama saanud. „Tulevikus on ettevõtetes robotid. Arvutid saavad juba praegu aru kõnest ja piltidest ning on võimelised õppima. Tulevik on õpivõimelistel ja robotiseeritud ettevõtetel. Iga tudeng saab praktiliselt tasuta suurkorporatsioonide jagatavate tehnoloogiate abil rajada oma ettevõtte. Sellega peavad kaasa minema ka kõrgkoolid ja noori selleks ette valmistama.“

Tema kinnitusel on vaja radikaalselt uusi ideid ja nendel põhinevaid tooteid ja teenuseid, mis jõuavad sadade miljoniteni. „Traditsioonilist tootmist ei ole võimalik nii kiiresti ja hüppeliselt eskaleerida. Kõrgkoolidel ja noortel on siin oluline roll.“

Viis, kuidas kõrgkool võiks noori paremini ettevõtluse vallas õpetada, on Kolgi sõnul lihte: kõrgkool peaks ise aktiivselt ettevõtlusega tegelema. „Tudengeid juurde ei tule, raha valitsuselt juurde ei tule, seega kool peab ka ise ettevõtlusega tegelema“.

Näitena toob ta Silicon Valley, kus riik võttis ülikoolidelt pool raha ära ja ülikoolidel ei jäänud muud üle, kui hakata ise tootma ning looma firmasid. „Seega peab kool tegelema ettevõtlusega ja tegema koostööd ettevõtetega“. Tema sõnul jäävad ellu ettevõtted, mis suudavad digitaliseeruda. „Kohvikud ja saunad on juba äpipõhised ning võidukäiku teeb telemeditsiin. Ülikoolid peavad osalema uutes moodsates õppeprogrammides. Praegu on tasuta veebiplatvormid, kus saab oma digilahendusi luua ja kool peaks seda valmisolekut toetama“. Tuleviku märksõna on füüsiliste toodete asendamine digitaalsete teenustega.

Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden märkis, et ootused ajaga kaasaskäiva ja paindlikuma kõrghariduse järele on suured, mistõttu peab koos töömaailmaga mõtlema, kuidas tagada innovatsiooni ja ühiskonna arengut. Preedeni sõnul ei usalda Euroopa tööandjad kõrgkoolide diplomeid, kuna nad esitavad küsimusi, kas kõrgkoolide lõpetajad on ka tööturul usaldusväärsed ja kompetentsed ning edukad. „Rakenduskõrghariduse erilisus seisnebki selles, et üliõpilased on töömaailmaks rohkem valmistunud. Kui teha uuringuid, mida tuleviku tööandja vajab, siis võib öelda, et need on üldised oskused – loovus, juhtimine, kommunikatsioon, koostööoskus“.

Samas vajab tööturg aga inimesi, kellel nendele inimlikele oskustele lisaks oleksid ka tõhusad spetsialistioskused. Kõrghariduse murepunkt on praegu see, et akadeemilisest kõrgharidusest tulevad inimesed on rohkem altid muutustele tööturul kui need, kes on omandanud rakenduskõrghariduse ja on spetsialiseerunud konkreetsele töökohale, mida tulevikus ei pruugi enam olla.

Preeden rõhutas, et selles valguses muutub järjest olulisemaks elukestev õpe ehk n-ö teine kõrgharidus, kuna äärmiselt oluline on oma oskusi täiendada. „Digitaliseerimise küsimus kohandub nii ühiskonnale kui ka inimestele ning haridusmaastikul on väga palju vastutust ja rolli neid protsesse vedada – pakkuda võimalust kaasata kogukonda, arendada koostööoskusi. Õppeprotsessis peab kaasa minema just tehnoloogiate arengute ja digitaliseerimisega.“

Tallinnas toimunud konverentsile kogunesid ligi 200 kõrgkooli esindajad üle Euroopa. Esimesel päeval keskenduti haridusele ja õpetamisele digiühiskonnas ning teisel kõrgkoolide koostööle ärimaailmaga.