Glamuurne pesutööstur Anny Treier

Sooneutraalsust rõhutavas kaasaja maailmas on raske uskuda, et vähem kui sada aastat tagasi olid naiste võimalused õppida, teha karjääri või lihtsalt tööle minna oluliselt keerukamad kui praegu. Pesutööstur Anny Treier oli üks neist vähestest, kes suutis tõestada, et see siiski on võimalik. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar.

Järvakandi suurperest pärit naise viis 1930. aastate Eesti ärieliidi tippude hulka julgus tõestada, et mugav ja kaunis pesu on sama oluline kui võimsad vedurid. Uhkusega tuleb aga tunnistada, et meie väike ühiskond oli juba toona valmis edukaid juhte vaatamata soole ja tegevusalale võrdselt tunnustama. Selle üks parim näide on 1937. aastal toimunud üle-eestiline näitus-mess, kus peaauhinna Grand Prix`ga pärjati korraga nii Anny Treieri Pesu- ja Kudumistööstust kui meie rasketööstuse kroonijuveeliks peetud Franz Krulli Masinatehast. Kuigi tee ihaldusväärse tiitlini oli võitjatel samavõrd erinev kui toodang, ei muuda see siiski tõsiasja, et nad hinnati ühtviisi parimaks.

Klaasimeistri tütar

Kõrge lennuga pesutöösturi lapsepõlv oli küllalt vaene ja keerukas. Anna Tiitso sündis 1897. aastal Järvakandi Klaasitööstuse meistri kuuelapselise pere kolmanda lapsena. Tema isa Mihkel oli tütre sündides juba üle viiekümne aasta vana ja perekonna majanduslikud võimalused üsna piiratud. Anna alustas küll õpinguid kohalikus saksakeelses koolis, kuid need katkesid 1912. aastal, sest isa suri. Ema Tiiu jäi lastega üksi ja kuna kindla sissetulekuta perekonna tulevikuväljavaated polnud kiita, lahkus 15-aastane Anna kodust.

Noor neiu alustas Tallinnas tööd õmblejana ja jätkas õhtukoolis keeleõpinguid. Paar aastat hiljem tutvus kaunis Anna endast rohkem kui kümme aastat vanema jõuka ärimehe Johannes Treieriga, kellega ta mõne aja pärast ka abiellus. Kas oli tegu rohkem mõistuse kui armastusabieluga, pole teada, kuid mees kaasas lennukate ideedega abikaasa kiiresti oma ettevõtmistesse. Kuna oodatud perekonda ei sündinud, pühendas energiline Anna end täielikult abikaasa äritegevusse. Kuigi tema haridustee jäi lünklikuks, oli see olnud piisav hea saksa keele omandamiseks ja nii kujunes naise peamiseks ülesandeks välismaiste partnerite leidmine ning nendega suhtlemine. Töö tõttu reisis ta palju ja külastas välismaal viibides ka tollal ülipopulaarseid, tööstuse uudistoodangut tutvustavaid näitusi ja messe. Nii avastas noor proua Treier peagi, et luksuslik ja kaunis pesu maksab välismaal vähem kui kodus. Põhjuseks olid Eestis luksuskaupade sisseveole kehtinud kõrged tollimaksud. See viis leidliku Anna mõttele hakata kodumaal valmistama moodsat ja mugavat pesu, mida ka ise kanda tahaks.

Pesu-Anny

Ühe õmblejaga alanud proovikatsetused osutusid edukaks. Majanduskriisi perioodil, mil suurem osa väikestest õmblustöökodadest rahapuudusel tegevuse lõpetas, otsustas Anna riskida ja ostis abikaasa äritegevusest kogunenud kapitali eest odavalt kokku pankrotistunud ettevõtete kudumismasinaid ja muud tehnikat. Ühtlasi palkas ta soodsatel tingimustel juurde töötuks jäänud õmblejaid. Riskimine tasus end ära, sest kriisi möödudes oli julge naise ettevõte kasvanud juba keskmise suurusega tööstusettevõtteks.

Firma peamise toodangu moodustasid peamiselt Euroopa uuemate moesuundade järgi õmmeldud pesutooted. Kuigi toodangus olid kesksel kohal naistele suunatud alusrõivad, hakati moodsat ja kaunist pesu valmistama ka meestele. Nõudlus härrade peenpesu järele tõusis hüppeliselt, sest seni peamiselt rasket põllutööd teinud mehed veetsid aina enam aega kontorites, klubides ja kohvikutes. Ettenägelik ja tähelepanelik proua Treier ei piirdunud üksnes naiste ja meeste pesuga, sest mugavat ja vanusele vastavat pesu vajasid ka lapsed.

Perekonna „väikestele käskijatele“ hakati valmistama Eesti oludes uudset trikotaažist beebipesu ja muid moekaid rõivaesemeid. Populaarseks kujunesid ka ettevõtte sesoonsed kampaaniad – suvekuudel toodi müügile õhulisemad batistist pesukollektsioonid ja rannarõivad, talvel aga soojemad peenvillased alusrõivad.

Hea stiilitajuga omanikuproua ei piirdunud imporditud ideedega, vaid disainis ja joonistas paljud lõiked ise. Aastaid õmblejana töötanud, oskas ta tehniliselt hästi hinnata nii kavandite keerukust kui vajamineva materjali hulka.

Lisaks moeloomingule muutis proua Treier veidi rahvusvahelisemaks oma eestipärase eesnime, võttes Anna asemel kasutusele kuraasikama, y-ga lõppeva Anny.

Treierite Vilmsi tänava kodumaja esimesel korrusel spontaanselt alanud pesuõmblemine kasvas kiiresti ning peagi ei mahtunud tööstusettevõtteks kasvanud firma enam olemasolevatesse ruumidesse ära. Spetsiaalselt kudumisvabrikuks mõeldud hoone ehitati omanike hoovile 1936. aasta kevadel. Töötajaid oli ettevõttes 1930. aastate lõpul juba üle saja.

Tunnustus ja tähesära

Ettevõtliku naise tegevus pälvis laiemat ühiskondlikku imetlust ja tunnustust. Tema pesuäri toodang korjas arvukalt tunnustust ja medaleid 1930. aastatel väga populaarsetelt tööstus- ja näitusmessidelt nii Eestis kui välismaal. Anny Treieri magusaimaks triumfiks oli aga kahtlemata 10. üle-eestiline näitus-mess 1937. aastal. Suurejooneline ja rahvarohke juubelimess kujunes laulupidu meenutanud massiürituseks, mida veidi enam kui nädala vältel külastas peaaegu 100 000 huvilist. Tihe konkurents osalevate ettevõtete vahel ja publiku võimalus oma lemmikettevõtte poolt hääletada, tekitasid laia ühiskondlikku vastukaja ning see tõi kaasa meedia kõrgendatud huvi. Ekspertidest koosnenud žürii ja külastajate eelistuste põhjal anti välja koguni kaks peaauhinda. Ootuspäraselt pälvis kõrgeima tunnustuse Kalevi staadioni uusima tehnikaga üle ujutanud legendaarne Franz Krulli masinatööstus, kuid võrdselt rasketööstusgigandile hinnati Grand Prix vääriliseks ka Anny Treieri pesutoodang!

Võidule järgnenud avalikku tähelepanu ei jätnud värvikas daam kasutamata, vaid kasutas selle osavalt ära ettevõtte reklaamimiseks. Arvukad intervjuud ja fotoseeriad annavad tunnistust mitte ainult isiklikust edevusest, vaid ka võimekusest rakendada ajakirjandus oma äriliste eesmärkide teenistusse.

Anny oli särav ka väljaspool oma õmblustööstust. Ta armastas väga seltskonnaelu ning kauneid kunste – kirjutas luulet ja esines meelsasti deklamatsioonidega. Ta oli värvika ja sensatsioone armastava persoonina oma ettevõttele ise parimaks reklaamiks.

Siberi moelooja

Pärast juunipööret aastal 1940 natsionaliseeriti Anny Treieri pesutööstus nagu teisedki eraettevõtted. Erineva suurusega pesu- ja kudumistööstused liideti, nende tehnika ning muu konfiskeeritud inventar veeti kokku Tartu maanteel asunud perekond Besprosvanny vabriku territooriumile. Uuele ühendettevõttele pandi Suure Prantsuse revolutsiooni ühe ideoloogi Jean Paul Marat’ (1743–1793) järgi nimeks Marat.

Anny Treier aga arreteeriti ning saadeti Sverdlovski oblastisse. Rasketes tingimustes alustas ta taas algusest – kuldsete kätega naine hakkas kohalikus artellis õmblejana tööle ja valmistas ilmselt n-ö maailma serval sama mugavaid ja elegantseid kehakatteid, kui need, mis talle kunagi kuulsuse olid toonud. Tal õnnestus vaatamata rängale rahvavaenlase minevikule ja erinevalt suuremast osast karmides tingimustes elu kaotanud väljasaadetutest ellu jääda ning Eestisse naasta. Anny Treier suri 1963. aastal Tallinnas ja maeti Raplasse, oma perekonna hauaplatsile.

Viljandi järve ääres 1959. aastal tehtud fotol seisab aga väärikas pärlikeega naine šikis kleidis, keda vaadates on raske uskuda, kui palju ta oma elus on võitnud ja kui palju kaotanud.