Iduettevõtete nägu ja edutegurid

Iduettevõtete roll innovatsioonis on suur. Kui varem toimus innovatsioon reeglina suurettevõtetes, kus oli selleks piisavalt inimesi ja finantsi, siis nüüd tuleb see iduettevõtetest. Teemat arendab Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor Mait Rungi.

Kui küsida, kuidas saavad idud hakkama sellega, millega varem said hakkama ainult suured ettevõtted, siis odava(ma)lt see ei tule – läbi löövad vaid vähesed ideed ja teostused ning paljud lõpetavad tegevuse ühel või teisel moel, minnes ka pankrotti.

Toon siin kõigepealt välja Tallinna piirkonna 68 iduettevõtja arvamuse iseendast ja sellest, mis on need ärikeskkonna faktorid, mis edu juures olulised on. Seejärel kirjeldan 53 iduettevõtte asutaja psühholoogilisi aspekte ja väärtushoiakuid ning õppimisvõimet ja võrdlen neid üle 1500 Eesti tudengi omadega. Andmed on kogutud aastatel 2015–2016.

Igasugune profileerimine on tänamatu tegu, inimese raamidesse surumine pole õige ei sisuliselt ega vormiliselt. Ikka on mõni edukas või negatiivne näide, mis sinna ei mahu, ja kuigi teatakse, et alati ei pea erand reeglit kinnitama, on kerge nende erisuste ohvriks langeda ja suurt pilti unustada. Ometi on mitme ettevõtte näidet haaraval ülevaatel oma eelised, tuues välja laiemad valdkondlikud tendentsid. Kuigi tasub püüelda alati parima poole, tuleb siiski kõigil alustada algusest ja teada üldiseid mängureegleid. Sellegipoolest nimetagem järgnevaid tulemusi iduettevõtjate grupi eelistustena sellel ajahetkel.

Välismaised, peamiselt lääne allikad on välja toonud rida faktoreid, mis on idude arenguks olulised. Piret Makrygiannis (enne Karis) kaardistas oma uuringu raames, millised neist faktoritest on tähtsad Eesti iduettevõtjate jaoks. Neid vaadeldi kolmel tasemel: asutaja, iduettevõtte ning keskkonna jaoks.

Kui maailmas peetakse n-ö sobivaks iduettevõtte asutajaks keskealist, kõrgharidusega, varasema töö ja ettevõtluskogemusega, paljude kontaktidega finantsiliselt kindlustatud meest, siis Eestis said kinnitust kõik neist, välja arvatud kontaktide rohkus. Kontakte otsitakse pigem riskiinvestorite kaudu (vt „Riskiinvestoritest on suur kasu personaliteemade lahendamisel“ detsembri Directoris).

Välismaal peetakse oluliseks innovaatilise toote, patentide, riskikapitali, 2–3 asutaja ja kompetentse meeskonna olemasolu. Tootearenduses omakorda investeeringuid, koostööd kõrgkoolidega ja klientide kaasamist. Tallinnas on iduettevõtetel enamasti kaks asutajat, toodet peetakse konkurentsivõimeliseks, meeskonda kompetentseks ja klienti kaasatakse tootearendusse. Samas teadusasutustega koostööd ei tehta, patente ei omata ja investeeringud tootearendusse on väikesed.

Välismaal on kõrgkoolide roll suur nii innovatsioonis tervikuna kui ka koostöös iduettevõtetega. Eestis nähakse kõrgkoole jätkuvalt peamiselt koolitajatest õppeasutustena, mitte teadusasutustest arenduspartneritena – seda suhet ei ole saadud mõlemale osapoolele kasulikuna toimima. Samuti on patentide väike arv omane Eestile ja siin prevaleerivale IT-le.

Mis puudutab keskkonda, siis näevad välisallikad olulisena konkurentsivõimelist maksusüsteemi, välisinvesteeringute osakaalu, juurdepääsu välisturgudele (vt „Igavene valulaps eksport. Mida on õppida väikestelt (iduettevõtetelt)“ novembri Directoris), väikesi ja keskmisi ettevõtteid (VKE) toetavat poliitikat, madalat korruptsiooni, riskikapitali kättesaadavust, kogemustega ettevõtjate olemasolu, konkurentsivõimelisi töötajaid mõistliku palgaga, head digitaalset infrastruktuuri ja üldist kõrget tehnoloogilist baasi, ülikoolide lähedust, kõrget elatustaset jm. Eestit nähti riigina, kus on madal korruptsioon, kompetentne tööjõud ja hea digitaalne infrastruktuur. Nõrga kohana mainiti ebasoodsat maksusüsteemi ja puudulikku VKE arengut toetavat poliitikat.

Tähelepanekutena tuli välja, et ainult meestest koosnevad asutajad investeerivad rohkem tootearendusse ja tunnetavad poliitilist keskkonda paremana kui naistest või meestest-naistest asutajad. Nooremates iduettevõtetes on asutajad rohkem haritud (magister ja kõrgem), kuid samas on nad ettevaatlikumad investeeringute taseme poolest võrreldes vanemate iduettevõtete asutajatega (bakalaureus, magister ja muu).

Nii et kokkuvõttes selgus Tallinna iduettevõtja profiil: keskealine, hea haridusega, finantsiliselt kindlustatud, ambitsioonikas, varasema kogemusega; iduettevõtte profiil: innovaatiline toode ja hea meeskond, kuid vähe patente, investeeringuid ja koostööd, ja oodatav keskkond: hea maksusüsteem, väike korruptsioon, väikeettevõtlust toetav poliitika, kõrgetehnoloogiline baas.

Oma uuringus, mis käsitleb üliõpilaste meelsust või hoiakuid, mis võiks sobida startup-maailma, vaatlesin
ettevõtjate profiili pehmeid aspekte, nagu iseloomuomadused, väärtused ning innovatsioonis oluline organisatoorse õppimise võime. Kirjanduse järgi näitavad iseloomuomadused, milline inimene on, ning väärtused seda, mida ta tähtsaks peab. Iseloomuomaduste puhul on laialt kasutatavaks lähenemiseks suur viisik:

• avatus kogemustele (uudishimulikkus, loomingulisus), nt ettevõtja Sir Richard Branson oma uljaste ettevõtmistega ja füüsik Albert Einstein revolutsiooniliste ideedega;
• meelekindlus (järjekindlus, efektiivsus), nt Apple’i eksjuht Steve Jobs;
• ekstravertsus (aktiivsus, positiivsus), hea suhtleja, nt USA ekspresident Bill Clinton;
• sotsiaalsus (usalduslikkus ja sõbralikkus); inimene, kelle õlal nutta, äärmuslik näide filmikarakter Forrest Gump;
• neurootilisus (ärevus, vaenulikkus), äärmuslik vastandnäide alati emotsionaalselt stabiilne filmikarakter James Bond.

Uuringud toovad välja, et edukal iduettevõtjal peaks olema kõrge meelekindlus ning madal sotsiaalsus ja neurootilisus. Eesti iduettevõtjad vastasidki sellele profiilile suuresti. Nende puhul osutus kõige kõrgemaks näitajaks avatus uuele – tõeline Leiutajateküla, mida üldiselt peetakse teiste uuringute põhjal eestlastel madalaks, vaatamata meie e-lembusele.

Uuringus analüüsiti kümmet aspekti:

• saavutusvajadus (isiklik edu ja tunnustus), nt Torino Juventuse jalgpallur Cristiano Ronaldo;
• heasoovlikkus (teistest hoolimine ja aitamine);
• mugandumus (reeglite ja nn õige käitumise järgimine), nt alati rahulik ja vaoshoitult käituv vormelisõitja Kimi Räikkönen;
• hedonism (lõbutsemine), nt kollases ajakirjanduses regulaarselt figureerivad seltskonnadiivad;
• võim (domineerimine, rikkus), nt erakondade üleselt ja siseselt võitlevad poliitikud;
• enesemääratlemine (vabadus ja iseseisvus otsustamisel);
• turvalisus (stabiilsus), nt lapsevanemad;
• stimulatsioon (põnevus ja seikluslikkus), nt Tesla, SpaceX, SolarCity ja Neuralink asutaja Elon Musk;
• traditsioon (traditsioonide järgimine), suurimaks näiteks ameti poolest Rooma paavst;
• kõikehaaravus (inimeste ja looduse heaolu).

Kirjanduse järgi on iduettevõtjate puhul oluline enesemääratlemine ja puuduma peaks igasugu reegleid järgiv käitumine (traditsioon ja mugandumus), millele ka meie ettevõtjad vastasid kui raamatunäide. Enesemääratlemine seisneb ise otsustamises, mida on raske teha, kui asutajaid on mitu ja kui kaasatakse järjest enam rahastajaid. Kristiina Tuisu magistritöö näitas, et rahastajad ei piira otsustamist toote/teenuse arenduses, küll aga muus. Idude tooted ja teenused teevad palju kardinaalseid pöördeid ja ei lõpeta kunagi seal, kus alustasid. Traditsioonide ja mugandumuse puudumine kui olemasolevas kinniolemine enamasti ei sobitu innovatsiooniga, kui just ei tehta mugavamaks mõnda traditsioonilist asja.

Iduettevõtjatele sarnanevad kõige enam sotsiaal-, majandus- ja inseneri erialade üliõpilased. Üllatuslikult osutusid iduettevõtjatest kõige erinevamateks humanitaarteaduste, loodusteaduste ja põllumajandusteaduste tudengid. Mõnest neist erialadeston küll teada edukaid iduettevõtjaid (nt Lingvisti asutajast füüsik jt), samas tuleb tõdeda, et enamasti tulevad tõesti iduettevõtjad kas majanduse või inseneri erialadelt, mis näitavad nende olulisust teadmiskesksesse ühiskonda liikumisel.

Refereeritud Karise ja Rungi artiklist „How to become a start-up capital, Research in economics and business, 7(2)“, 2015 ja Rungi ilmumas uuringust „Are students’ mindsets those of typical start-up founders?”.