Incapi juht: töö inseneridega rahvusvahelises keskkonnas nõuab kuulamisoskust

Kas teadsite, et juba mõnda aega on Saaremaa suurima müügituluga sektoriks just elektroonikasektor? Sealse suurima elektroonikatööstuse Incap juht Otto Richard Pukk usub, et selliste tulemuste hoidmiseks on oluline luua soosiv keskkond – nii spetsialistidele kui ka ettevõtetele – ja näha arenevaid insenerialasid infotehnoloogiast laiemalt. Inseneeria rääkis Rootsis sündinud ja koguni Sri Lankal karjääri teinud Pukiga haridusest, erinevatest kultuuridest pärit inseneridest ning loomulikult Incapi tehasest.

Otto, millest sai alguse Sinu huvi inseneeria vastu?

Kuna minu esivanemad* läksid Eestist Rootsi, möödus minu kooliaeg Rootsis. Veel keskkoolis tundsin enim huvi humanitaarteaduste vastu ja olin oma peres ainus, kes ei olnud inseneeria või reaalteadustega kuidagi seotud – minu ema on terve elu töötanud keemikuna ja isa on tehnikaülikooli audoktor, kaks õde on insenerid Scanias ja kolmas on arst. Kuna mina tegin sporti ja mängisin rahvuskoondises veepalli, osutus minu valikuks Frans Schartau gümnaasium Stockholmi ühe põhiujula kõrval. Esialgu õppisin ülikoolis ajalugu ja eesti keelt, hiljem tekkis kokkupuude ka tehnoloogiaga, sest parasjagu olid muutunud populaarseks just tehnika-kallakuga ärijuhtimise erialad. Omaette mõju avaldas mulle kindlasti reaalteadustega tegelev pere. Nii lõpetasin kokkuvõttes Örebro ülikooli tehnoloogiaettevõtete ja tehnoloogiajuhtimise magistrikraadiga, kust sain hea põhja ainetest, mida ka inseneriõppes loeti.

Kuidas jõudsid Rootsist Eesti tööstussektorisse?

Ülikooli ajal magistritööd kirjutades tekkis võimalus tulla Eestisse ja teha analüüs Rootsi firma Scanditron siinse tehase põhjal. Nii tulingi 2002. aastal Eestisse, töötasin ise samal ajal paralleelselt tootmiskontrollerina ja kirjutasin lõputööd skandinaavia tootmiskultuuri sisseviimise kohta postsovetlikus riigis. Pärast Eestis veedetud poolaastat läksin tagasi Rootsi ja tegelesin seal mõnda aega hoopis sotsiaalvaldkonnas. Aga juba mõne aja pärast sain taas pakkumise tulla Eestisse – seekord ETAL Groupi Tallinna tehast juhtima. Alustasin Eesti allüksuse juhtimisega ning liikusin seejärel edasi ETAL Groupi finantsjuhiks, täites samal ajal ka Eesti juhatuse liikme rolli.

Aga siis viis tööstus sind jälle Eestist eemale?

Just nii. Seoses ühe Soome ettevõtte ostuga pärisime ETAL-iga algfaasis oleva tootmisüksuse Sri Lankal. Tegemist oli üsna probleemse projektiga, mistõttu tegin ühel koosolekul nalja, et saatke mind sinna ja teen korda. Juhtuski nii, et juba mõne aja pärast sain pakkumise minna Sri Lankale tehast käivitama. Kuna minu abikaasa oli parasjagu lapsega kodune, otsustasimegi mõneks ajaks Sri Lankale kolida. Saarel oli parasjagu käimas kodusõda, mistõttu uurisin kohapeal enne maad, aga siis olukord rahunes ning pool aastat hiljem liitus minuga ka pere, kellega koos jäime saarele kaheks ja pooleks aastaks.

Mida kujutab endast ühe tööstuse käivitamine Sri Lankal?

Kodusõda tegi tehase käivitamisperioodi keeruliseks, aga samas oli kõik vajalik olemas – olin Eestis eelnevalt tehase alustamisel grupi finantsjuhina juba kaasa löönud, aga sellest jäi väheks. Oli tarvis kohapeal tegevus käima panna ning selleks otsustasime alustada masstoodanguga – tehasehoone oli meil olemas ja inimesed samuti, ainult äri veel ei töötanud. Nüüd sai ka äri käima pandud – lõime vajalikud protsessid ja struktuurid ning asusime tootma.

Siis liikusid Sa aga idamaiste kultuuride juurest slaavi kultuuriruumi?

Jah – kui tagasi Eestisse tulin, siis asusin juba mõne aja pärast tööle Eesti Energia Tehnoloogiatööstusesse (Enefit), mille erinevad üksused asuvad samuti Ida-Virumaal. Alustasin ehitusdivisjoni juhina, mille aitasin üles ehitada ning millega aitasime teostada suurimaid projekte elektrijaamades, nagu etteandesüsteemid, suured korstnad jne. Hiljem asusin juhtima tervet Tehnoloogiatööstust, mis teostab töid nii Eesti Energia tütarettevõtetele kui ka mainekatele välisettevõtetele, kes ehitavad Skandinaavias näiteks naftapuurtorne.

Ja ometigi jõudsid lõpuks n-ö tagasi Saaremaale?

Just, Saaremaal asuvad minu esivanemate juured. Incapi Eesti üksuse juhi ametit vastu võttes oli eesmärk tuua ettevõtte kahjumist kasumisse ja see on meil koos meeskonnaga edukalt õnnestunud – kahe aasta jooksul on tehas teinud läbi kahekordse kasvu. Mul on äärmiselt hea meel ja seda eriti seetõttu, et olen tulemuse saavutamiseks ise niiöelda ürgsaarlasena kaasa löönud. Ka teekond tulemuseni on olnud väga põnev, sest Incapis on fantastiline rahvusvaheline meeskond, millega suudame väikesel Saaremaal tõeliselt suuri asju korda saata.

Milline õppetund nendes erinevates kultuurides on enim kasuks tulnud?

Kuna ma ise olen spetsialiseerunud siiski juhtimisele, mitte inseneeriale, ei ole ma kindlasti kõiges ekspert. Siinkohal ongi olnud kõige kasulikum teadmine ja arusaamine, et kõike ei saagi ise teada. Küll aga tuleb mul juhina osata leida need spetsialistid ja insenerid, kes toovad meeskonda vajalikud teadmised. Minu rolliks on need inimesed omavahel ühendada ja koos tööle panna – luua meeskonnale sobiv ülesehitus, ennetada võimalikke konflikte ja vastuolusid ning ehitada meeskonnale inspireeriv töökeskkond. Usun, et siin on olnud mulle paljuski kasuks elukogemus inseneridest koosnevas peres – insenerid on omamoodi inimesed ja nende mõtlemist on vaja mõista.

Kuidas valida meeskonda õigeid insenere?

Kindlasti on siin tähtis roll mitmel olulisel faktoril, nagu senine kogemustepagas, kvalifikatsiooni tase, aga kõik oleneb lõpuks ikkagi sellest, mis rolli hakkab see insener täitma. Samuti ei pruugi inseneritöö ja äri alati ladusalt kokku klappida, mis võib näiteks tähendada, et insener soovib oma projekti lõputult lihvima jääda. Äri aga nii teha ei saa ja seepärast ongi siin võtmekohaks oskus leida need insenerid, kes on pigem pisut äri poole kaldu ja näevad insenerlahendustes ka ärilist väärtust. Otsustav on lõpuks meeskondlik kokkusobivus – teadmisi ja oskusi leiab ikka, aga suhtumine on see, mis saab määravaks.

Milliseid erinevusi oled kogenud eri kultuuride inseneride seas?

Erinevusi on, aga äriline lõppeesmärk ehk kasumi teenimine oma lahendustega on olnud kõigil juhtudel sama. Samuti jääb iga kultuuri puhul samaks põhimõte, et inimesed mõtlevad erinevalt ja nende mõistmiseks tuleb osata kuulata. Kultuuriline taust ja erisused muudavad tihti seda, kuidas keegi midagi tajub. Näiteks kui Euroopas on mänginud suurt rolli Rooma seadus ja ristiusk, siis Sri Lankal kehtib budism ning leidub ka näiteks hinduiste, seadusandlust mõjutavad aga enim Inglismaa koloniaalvalitsuse ajal kehtestatud reeglid, mida pole viimase poole sajandi jooksul muudetud. Eri kultuurides töötades tuleb eriti tugevalt esile põhimõte, et inimesed mõtlevad erinevalt ja nende mõistmiseks tuleb osata kuulata.

Kui palju mõjutab inseneride mõttemaailma nende hariduslik taust?

Haridus mõjutab inseneride kvaliteeti väga tugevalt! Kuigi inseneride järelkasvu teema Eestis on tundlik ja seda üritatakse populariseerida moodsate võtetega – ka meie Incapis populariseerime inseneriks saamist – ei tohi siiski unustada, et inseneride alustalaks ja põhjaks on ikka ja jälle klassikalised ained: matemaatika, füüsika jne. Erinevaid disainprogramme ja tehnilisi võtteid jõuab iga insener oma ettevõttes aja jooksul juurde õppida, aga tubli insener on ikkagi see, kellel on tugev klassikaliste inseneriainete baas ja moodne mõtlemine, mille abil tuleb juurde ka kõik muu. Ja isegi kui tundub, et klassikalised ained on igavad või ei ole nii atraktiivsed, siis midagi pole teha – need on jätkuvalt kõige tähtsamad!

Mis veel peale matemaatikaoskuse teeb ühest insenerist oma valdkonnas eduka spetsialisti?

On võimalik valida kaks peamist teed – saada spetsialistiks või saada juhiks. Eestis tahetakse tihti saada just juhiks, aga tegelikult tasub inseneerias panustada pigem spetsialistiks saamisele. Üks tugev spetsialist on väärt alati rohkemat kui üks juht, keda võib igal sobival hetkel teise juhi vastu välja vahetada, mis ongi vahel värskenduse mõttes õige otsus. Aga spetsialiste läheb alati vaja – neid hoitakse ja nende väärtus ettevõttele on oluliselt suurem kui neile öeldakse või nad ehk sageli ise ette kujutada oskavad. Lisaks saab tugev spetsialist alati juhiks ümber õppida, vastupidine on aga pisut keerulisem.

Aga mis teeb ühest ettevõttest inseneeria vallas tugeva ja eduka ettevõtte?

See teema on pisut keerulisem, eriti Eestis – meil on täna pea kõikides sektorites hea tööjõu puudus. Täna on edukateks ettevõteteks need firmad, mis suudavad luua oma töötajatele keskkonna, kus töötajad tunnevad ennast hästi. See keskkond peab olema avatud ja soodustama loovust, et inimesed julgeksid tulla välja oma ideedega, arutada neid ja olla valmis ka läbikukkumiseks. Tänapäeval pole võimalik arendada või ehitada midagi ilma vigu tegemata. Õppetund, mille saad viga eemaldades ja parandades, määrab lõpuks sinu edukuse.

Mis Sind ennast isiklikult inseneeria juures paelub, Otto?

Tehnika ja inseneeria juures on minu jaoks kõige atraktiivsem kogu asja nutikus. Mingil määral on inseneeria ka inimese loovuse ja kunstimeele väljendus. See on vaid igaühe valik – kas tema looming väljendub maalides, disainitud joonistes või programmeeritud ühtedes ja nullides. Kunst on see igal juhul!

Kui suur osa on Sul endal Incapi n-ö loometöös?

Minu rolliks on tagada eeskätt see, et meeskonnal oleksid vajalikud ressursid ja keskkond, et tegutseda ja oma loomingut väljendada. Muidugi hoian end oma meeskonna tegemistega kursis ja küsin vahel küsimusi, et olukorrast paremini aru saada. Aga ma ei ole spetsialist –selleks on meil väga palju tublisid töötajaid, keda ma usaldan ja kellele jääb otsustusõigus. Kui prooviksin juhina igat detaili juhtida, siis ei toimuks kokkuvõttes mingit arengut ja projektid jääksid seisma. Kuna spetsialistid on probleemidele kõige lähemal, siis usun, et nemad oskavad kõige paremaid otsuseid langetada. Ja selleks on neil Incapis hea võimalus, sest tegutseme Saaremaal iseseisva äriüksusena ning saame langetada oma otsuseid kohapeal ega pea selleks kontsernilt kooskõlastusi ootama.