Innovatsiooniprofessor: enneolematu kriis kui parim aeg positiivseteks muutusteks

Kadri Ukrainskit iseloomustatakse kui positiivset, säravat ja entusiastlikku liidrit ning kui ta parasjagu teadust ei tee või riiki ei nõusta, kihutab maastikurattal Lõuna-Eestis Välgi metsade vahel. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna juhi, teadus- ja innovatsioonipoliitika professoriga vestles Katre Tatrik.

Kriis on käes, majanduslangus meie õuel. Kas innovatsiooni sünniks on praegu parim aeg?

Olen sellega täiesti nõus. Väga paljud on täheldanud, et innovatsiooniks ei ole paremat aega, kui seda on üks korralik kriis. Selline olukord nõuab juba iseenesest innovatsiooni: kui on kriis, siis vajame muutusi, sest me ei saa enam vanade praktikatega toimetada.

Innovatsioon tähendab muutust: uued tooted ja teenused, mis erinevad tavapärastest, aga ka uued protsessid, uued süsteemid, uued poliitikad. Innovatsioon on muutuste sümbol. See ei pea alati olema leiutis või midagi täiesti ennekuulmatut. Väga sageli põhineb innovatsioon mõne vana teadmise ümberkombineerimisel.

Innovatsioon on uute asjade rakendamine ja nende asjade kasutamine peab kellelegi vajalik olema. Idee ei ole kunagi innovatsioon enne, kui seda ei ole rakendatud ja kui ta toob kellelegi kasu. Siinkohal on tähtis, et muutuse rakendaja peaks seda ka enda jaoks piisavalt tähtsaks, sest keegi ei võta ju riskantset projekti ette ilma kasu ootuseta.

Miks innovatsioon just raskeid aegu armastab?

See kõlab karmilt, kuid inimesed pingutavad ja kasutavad oma ajusid palju tõhusamalt just siis, kui nad on surve all. Pikaajaliselt see muidugi ei tööta, sest depressiooni ajal tootlikkus väheneb. Kuid kui käes on kriis, mis sunnib meid oma käitumist muutma, on tõenäosus innovatsiooni tekkimiseks tõesti suur. 

Innovatsioonipoliitika. Kuidas Eesti riigil sellega läheb?

Innovatsioonipoliitikaks võib pidada kõike, mis muutusi tagant tõukab ja kiirendab. Selle osa on näiteks teaduspoliitika, samuti mingi kindla tehnoloogia või tööstusharuga seotud poliitika. Siia alla kuuluvad laiemas vaates ka konkurents ja standardiloome.

Kui võrdleme innovatsioonipoliitikat traditsioonilise majanduspoliitikaga, siis viimane näeb ette riigi sekkumist juhul, kui turul esineb tõrge. Samas püütakse innovatsioonipoliitikaga sekkuda ka siis, kui on mingid spetsiifilised probleemid, mis takistavad innovatsiooni sündi. Selleks võib olla näiteks ettevõtete, ülikoolide või riigi nõrkus mingis konkreetses valdkonnas.

Kompleksne sekkumine on eriti tähtis, kui tahame tervet olemasolevat süsteemi nihutada. Kui süsteem on toiminud tavapärasel režiimil, kuid vanad mustrid enam ei toimi, vajame ühiskonnana seda, et kogu süsteem nihkuks. Meie, teadlased, nimetame seda transformatsioonile suunatud innovatsioonipoliitikaks. Selleks peame sageli looma meetmete paketi, mis aitaks meil vanalt mustrilt uuele liikuda. Näiteks meie praegused majandused põhjustavad kliimasoojenemist ja me vajame selliseid toimivaid lahendusi, mis vähendaks süsihappegaasi saastet.

Uued õlitehased Ida-Virumaale – üks tehas koos eelrafineerimistehasega maksab ligi 900 miljonit eurot – kas see on innovatsioon või stagnatsioon?

See on raske teema. Naftahindade langus ja viirusest tulenev üldine majanduskriis, mille tulemusena väheneb nõudlus naftatoodetele, on üks teema. Teine teema on põlevkivi põhimõtteline kasutamine energiaressursina.

Kuulates Eesti ajaloolasi, siis põlevkivi pole kunagi olnud isetasuv energeetiline ressurss, vaid seda on algusest peale subsideeritud. Laiemalt vaadates võib kindel olla, et tulevikus ei too põlevkivi meile riigina suurt netotulu. Kui me juba teeme investeeringu, mis on keskkonnale väga kulukas, siis on põhjendatud oodata sellest ka lisandväärtust majandusele või konkreetsele regioonile. Praegu on turuolukord selline, et kui isegi teeme põlevkivi õliks, siis suurt sissetulekut sealt ei tule.

Kui kriis viib kaevandusmahtude vähenemiseni ja koondamisteni, tuleb mõelda, mida tekkinud olukorras edasi teha.

Põlevkivitööstusest vabanevatele inimestele peab riik nagunii toetusi maksma. Samal ajal võiksime püüda neid koolitada ka millekski muuks. Kelleks või milleks tahame neid koolitada – kas need on uued keemiatööstusettevõtted või mõned muud Ida-Virumaa tehnoparkides tegutsevad firmad –, vajab läbimõtlemist ja käesolev kriis annab selliseks mõttetööks suurepärase võimaluse. Nii võime kogu Ida-Virumaa majanduse palju jätkusuutlikumaks muuta. 

Kriisid annavad ka alternatiivsetele tehnoloogiatele võimaluse paremini esile tõusta, eriti kui neid sektoreid toetada ja nendega katsetada. Riigile ei ole see muidugi kerge ülesanne, sest majanduse turgutamiseks tuleb võtta laenu, kuid samal ajal ei tohi ära unustada ka arendustegevusi.

Vesinik, nagu ka tuul ja päike, on põlevkivi kõrval suhteliselt uued ja innovaatilised. Mis nende laialdast kasutuselevõttu energiasektoris pidurdas, kui ajad olid head?

Piduriks olid meie harjumuspärased mõttemustrid ja vanadesse tehnoloogiatesse tehtud investeeringud. Kui üks tehnoloogia on tekitanud enda ümber võrgustiku inimestest ja ettevõtetest, kes seda kasutavad, siis sellest hoitakse kinni ja tehnoloogia muutub püsivaks. Investeeringutega on sageli seotud ka laenud ja nende tagasimaksmine – see kõik takistab iga uue tehnoloogia turule pääsemist ja nõuab tarbijavõrgustikku pääsemiseks kauem aega.

Teine asi on ebakindlus. Ükskõik, mida uut proovime või katsetame, ei suuda me kunagi ette näha kõiki sellega kaasnevaid mõjusid.

Kui räägime suurtest läbimurretest IT-s, meditsiinis või mujal, siis nende puhul on väga sageli olnud teadlased, ettevõtted ja riik omavahelises suures partnerluses. Headel aegadel, mil me tuunisime oma süsteeme võimalikult efektiivseks, ei olnud meil tegelikult väga palju suuri partnerlusi tuleviku probleemidega tegelemiseks. Nii näiteks taasalustasime alles hiljuti riigina jälle oma maavarade üle mõtlemist ja arutamist.

Olete suur loodusesõber. Kas teie saate aru, mis meil metsaga juhtus? Miks mõistlik, kõiki huvirühmi arvestav metsamajandamine enam kuidagi välja ei tule? Kas selles on süüdi innovatsioon?

Seda võib öelda küll, et innovatsioon on süüdi (naerab), sest uued metsatraktorid on ju väga suured ja võimsad. Küsimus on tasakaalu leidmises. Selles sasipuntras on nii palju probleeme, et ma ei teagi, millest alustada.

Ühest küljest on Eestis praegu väga palju küpset metsa ja sellel on ajaloolised põhjused. Statistikast on näha, et küpsete puistute maht on tõesti väga suur ja sellest lähtuv majanduslik argument on, et peaksime küpset metsa langetama. Vastasel juhul me ei saa metsast rahalist tulu. Teine äärmus on, et peaksime olemasolevat keskkonda koos seal eksisteerivate kooslustega võimalikult palju hoidma ja säilitama.

Nende kahe äärmuse esindajad on jäänud oma argumentidesse kinni. Kummalgi poolel ei ole tahet ega vajadust teisele sammukest lähemale astuda. Eesti majandusel ja ühiskonnal tervikuna on siiamaani läinud väga hästi: puidusektoril on olnud head ajad ja riik on maksnud häid toetusi ka pehmetele valdkondadele, kes ise reaalmajandusega otseselt kokku ei puutu. Sellest on jäänud kõigile heaoluühiskonna mulje: toetused on kõrged ja majandusel läheb kenasti. Kuna selline olukord näib igavene, toob see ühiskonda arvamusi, et majandus ei ole oluline ja võime majanduslikke argumente ignoreerida. Eesti metsadebatt on käinud just sellistes oludes.

Tuleb mõista, et ettevõtted on teinud oma pikaajalised investeeringud arvestades küpsete metsade mahtu ja kehtivaid reegleid. Nad on soetanud suure jõudlusega masinaid ja seadmeid. Nüüd, kui nad on juba investeerinud, on neil väga raske oma praktikaid muutma hakata. Ja kõik praktikad, mida ökoloogid soovitavad, ei pruugi ka majanduslikult otstarbekad olla.

Olukorra lahendamiseks oleks vaja avatud diskussiooni. Asju oleks vaja vaadata avarama pilguga ja üritada mõista, mis on teise poole argumendid ja vajadused. Seni, kuni mõlemad pooled istuvad oma mätta otsas ega tahagi olukorda avarama pilguga vaadata, ei tule ka lahendusi. Tulemus on see, et hakatakse süüdistama üksteist ja ka ministeeriumeid poolte valimises.

Kusjuures ka siin võib kasuks tulla juba olemasolevate IT-lahenduste targem kasutamine, mis võiks aidata luua kvaliteetsemaid otsustusmehhanisme. Meil on tehnoloogiad, kuid riik ei oska veel neid hästi tööle panna, et luua kaasamisprotsesse, mis looks konsensust või kompromisse. Kui sellega hakkama saaksime, oleks see sotsiaalne, mitte tehnoloogiline innovatsioon.

Kui vaadata koroonakriisi, siis kuivõrd riik praegu innovatsiooni ja uuele rajale liikumist toetab?

Jah, ka praegu vajab ühiskond uuele rajale liikumiseks häid lahendusi, kuid ma ei näe, et riik seda toetaks, ja kindlasti ei ole see üksnes Eesti eripära. Kui me vaatame toetuste paketti – selle kohta ei ole väga palju infot antud – siis tundub, et kasutame endiselt vanu meetodeid, hoolimata sellest, et meil on juba olemas ka uued.

Näiteks on meil võrgustiku analüüsi tehnikad, kuid me ei kasuta neid. Kui teame oma haigeid, võime neid mobiilpositsioneerida, telefoni teel intervjueerida ja väga täpselt kaardistada, kellega nad kohtusid ja kus nad viibisid. See aitaks meil oluliselt paremini prognoosida tulevikku ja tegelikku viiruskandjate arvu. Kui teame haigete ja potentsiaalsete viirusekandjate arvu, saame paremini disainida ka vajalikke teenuseid.

See on väga suur võimalus, kuid me ei tee seda, sest me ei suuda seda nii kiiresti korraldada: meil on andmekaitse- ja muud seadused, mis ei luba selliseid indiviidipõhiseid andmeid kasutada.

Samas, kui riik rahastab teadust ja meil on kriisiolukord, on riigil õigus öelda: lõpetage kõik muud projektid ja tulge lahendame selle olukorra koos ära. Meil on võimalused kriisi paremaks juhtimiseks, aga kuna meil on harjumuspärased praktikad ja mõtlemine, siis me ei proovigi uusi variante kasutada. Näiteks võib küsida, et kas äsja alustatud Statistikaameti liikuvusanalüüs on mõeldud vaid haigete jälgimiseks või tehakse nende andmete pealt ka prognoosimudeleid viiruse liikumise kohta tulevikus? (Intervjuu toimus päeval, mil tuli välja uudis, et Statistikaamet hakkas kavandama Positiumiga liikuvusanalüüsi koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, toim)

Miks me ei suuda ühise eesmärgi nimel mobiliseeruda?

See võtab aega. Selle kriisi omapära on, et olukorda ei võeta alguses tõsiselt, mille eriti ilmekas näide on Itaalia. Me küll valmistume kriisiks, kuid teeme seda eelkõige lisades haiglatesse voodikohti. Isegi e-riigis elades ei suuda me ära kasutada olemasolevaid IT võimalusi, mis võiks pakkuda suurt analüütilist tuge ja aidates viirust palju paremini kontrolli all hoida.

Palju räägitakse ka sellest, et inimesed ei püsi kodus, sest arvatakes: „ah, mul ei ole“, „see haigus on kerge“, „mina ei ole riskirühmas“. Kui aga teaksime väga täpselt, kus juba nakatunud inimesed liikunud on ja suudaksime kaardistada ka nende sotsiaalsed kontaktid, saaksime väga täpselt hoiatada ohus olevaid inimesi. Võiksime saata sõnumi kõigile, kes külastasid poodi, mida külastasid samal päeval ka need viis positiivse diagnoosi saanud inimest, ja öelda neile, et palun püsige nüüd karantiinis, isegi kui teil veel sümptomeid ei ole. Tänapäevaseid tehnoloogiaid arvestades ei oleks selline süsteem sugugi keeruline ja see annaks meile võimaluse kriisi targemalt juhtida.

Ka nüüd, kui paljud eestlased peituvad maale ja hakkavad koormama kohalikke poode, kus teistega kahemeetrise distantsi hoidmine ei ole ruumipuuduse tõttu lihtsalt võimalik, saaksime viiruse liikumist maapiirkondadesse ennustada. Kui teame nende piirkondade varustatust tervishoiuteenustega, saaksime võimalikke ohte paremini ette näha ja neile ka õigeaegselt reageerida. Mida täpsem on informatsioon, seda täpsemini saame juhtida nii ravi kui ka muid elutähtsaid teenuseid.

Millised oleks teie kui innovatsiooniprofessori kolm soovitust riigile ja ettevõtjatele, et praegusest olukorrast parim välja võtta?

Esiteks tuleb aidata neid, kes jäävad kriisis hätta: haigeid, töötuid, pankrotis ettevõtjaid. Neile – töö kaotanud inimestele ja varad kaotanud ettevõtjatele – tuleb pakkuda nii rahalist kui ka vaimset tuge ja selle tõhusamaks tegemiseks tuleks ära kasutada juba olemasolevaid tehnoloogilisi platvorme, mis ongi minu teine soovitus. Ka ülikoolidel on nüüd hea võimalus näidata, kuidas olla IT-riik selle parimas tähenduses.

Kolmas soovitus on, et kogu meie õpe ja teadusarendustegevus võiks lähtuda mingist suuremast plaanist. Me ei tohi ära unustada oma suuremaid väljakutseid: tahame minna üle süsinikuvabale majandusele ja arendada suurema lisandväärtusega valdkondi.

Paratamatult viib majanduskriis mitmeid ettevõtteid pankrotti ja pankrotti tuleks jättagi eelkõige need ettevõtted, mis ei ole jätkusuutlikud soovitud majandusarengu suuna mõttes ja vabaneva tööjõuressursi peaks suunama sinna, kus tahame, et asi kiiremini areneks. Praegu on meil kriis, aga me ei tohi ära unustada, et kunagi saab see läbi ja siis peame edasi elama ja me tahame edasi elada paremini kui varem.