Inseneeria karjääripäev: inseneriamet toob leiva lauale

Inseneri elukutse on väga äge ja toob leiva alati lauale ning tegija saab tööd sõltumata sellest, kas majandus on madalseisus või tõusuteel. Need on mõned mõtted, mis kerkisid esile Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK) „Inseneeria karjääripäeval“ toimunud vestlusringis „Kuidas koostöös inseneri elukutset populariseerida“. Märkmeid tegi Mari Kamps.     

Nõudluse ja pakkumise suhe tööturul

„Mina analüüsisin eelmisel aastal lähemalt masina- ja metallitööstust ning selles valdkonnas on puudu kõrgharidusega inseneriväljaõppega tööjõust,“ kinnitas kutsekoja OSKA analüütik Anneli Leemet. „Minu kolleegid, kes on uurinud teisi tööstusvaldkondi, on jõudnud suhteliselt sarnastele järeldustele – ka teistes valdkondades on insenerieriala lõpetanutest praegu puudus.“

Aasta ehitaja 2016, OMA Ehitaja AS ehitusdirektori Tarmo Pohlaku sõnul on tegelikult puudu nii noortest kui vanematest ja seda kogu paleti osas ehk alates objektiinsenerist lõpetades projektijuhiga, ehitusjuhiga, projekteerijatega. „Täna on olukord nii, et oled tegija, siis oled seda nii majanduslanguse kui -tõusu ajal.“

OSKA raporti järgi vajab ehituse valdkond aastas 900 uut töötajat. Näiteks TTK-s alustab Igal aastal õpingutega 650–700 noort inimest, lõpetab aga ca 300 aastas. „Väljalangevus on tõsine probleem. Nõudlus lõpetajate järele valdkonnas, kus meie kõrgkool toimetab, on kindlasti suurem, kui praegu suudame anda,“ tunnistas õppeprorektor Lauri Peetrimägi.

Reaalained on ägedad!

Kiviõli I Keskkooli keemia- ja füüsikaõpetaja Kristjan Lepp pakkus välja, õpilastele peaks reaalainete maailma tutvustama oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. „Klassiõpetajad teevad väga head tööd, kuid reaalse inseneeriaga pole sel midagi pistmist. Kui laps jõuab 8. klassi, siis tahavad nad ise midagi teha ja tulevad minu juurde sooviga tegutseda. Kuid võiks teha varasemates klassides keemia- või füüsikakatseid, see aga nõuaks juba ka õpetajate juhendamist ja nendepoolset mugavustsoonist väljatulekut.“

„Karjäärinõustajatena soovime noortes leida üles selle, mis neid päriselt huvitab. Mis neid tööturul hiljem õnnelikuks teeks,“ kinnitas Liis Süsmalainen (Rajaleidja karjääriteenuste üksuse juht). „Soovime, et kooli tuleks need noored, kes siit välja ei langeks.“

Noori, kes teadlikult tahavad inseneriks saada, on vähe ja põhjused selleks on erinevad. „Püüame õpetajatele ja koolidele öelda, et nad pöörduksid julgemalt ettevõtete poole – minna õppekäikudele ja näha reaalselt, milline see ettevõte on. Töövarjutamine on võti, mida tööandjad ja koolid saaks rohkem ära kasutada. Üritame teha niipalju kui oskame ja suudame,“ lisas Süsmalainen.

Karjäärinõustaja püüab teada saada, kas noorele atraktiivsena näiv amet teda ikka päriselt ka huvitab. Näiteks kas ta kujutab ette, milline selle ameti esindaja tööpäeva välja näeb? „Tihti pole nad sellele mõelnud. Sageli on nii, et amet, millele nad mõtlevad, on sel hetkel ühiskonnas esiplaanil või on see nende vanemate amet.“

Kuidas tunda, et inseneeria on kutsumus?

„Mina seostan inseneeriat leidlikkusega. Leidlikkusega hakkama saada, probleeme lahendada ja mitte alla anda. Peame rohkem lapsi toetama, et tekiks sügav tahe midagi paremaks muuta,“ arutles TTK vilistlane Kaur Vahtrik.

„Lastel tuleb lubada ka eksida. Mina näen, et nad ei taha eksida, valesti teha. Ei julge katsetada, ei julge avastada,“ lisas Lepp.

TTÜ ja TTK õppejõud Ingrid Joost tõi probleemse kohana välja koostöö kõrgharidussüsteemi ja üldhariduskoolide õpetajate vahel. „Mida peaks küll tegema, et üldhariduskoolide õpetajates tekiks huvi ja et nad tahaks tulla lastega kõrgkoolidesse uurima, mida õpetatakse? Ja et tekiks huvi minna ettevõtetesse, kus tehakse reaalseid asju ja kus saaks näha inseneeria poolt.“

Mille põhjal noor valiku teeb? Kui vanemad ei tea suunata, siis valivad nad selle, mis on ühiskonnas populaarne.

Kristjan Lepa sõnul on see väljakutse ettevõtetele. „Ettevõtetes pole inimest, kes lastele selgitaks ja teeks haridusprogrammi. Tegelikult oleks vaja ettevalmistatud ja hea suhtlemisoskusega inimest.“

Tarmo Pohlaku kinnitusel on ehitusinseneri, ehitusjuhi amet väga põnev. „Pealegi, sinust jääb ju jälg järele!“ rõhutas ta. „Kui oled väga hea tegija, siis töökoht imeb su endasse, kuid on oluline ka kool lõpetada. See peaks olema paralleelne protsess, et saad töökogemuse ja selle kõrvalt suudad ka kooli ära lõpetada.“

Inseneeria plussid

Mis on inseneeria valdkonna plussid? Tegelikkuses käib tihe rebimine IT-valdkonnaga, mis tahab helged pead ära korjata. „Tänapäeva inseneeria valdkonnad on väga tihedalt infotehnoloogiaga seotud. Koolis pööratakse erinevatel insenerivaldkondadel sellele palju tähelepanu, õpetades valdkonnapõhiseid infotehnoloogilisi teadmisi. Valdkonna ja IT vahel peab tekkima sünergia – see on väga oluline,“ rõhutas Ingrid Joost.

Ka Tarmo Pohlaku kinnitusel on piirid inseneri ja IT-mehe vahel hägustunud. „Kliendile maja veel pilve ei ehitata, aga see ehitataks sinna sisuliselt valmis. Juhtimisprotsess on infotehnoloogiaga tihedalt läbipõimitud. Kõik põnevused on olemas. Sa pead tahtma seda teha! Projektikeskne elu ehituses on väga äge, sul on konkreetne algus ja konkreetne lõpp. See võiks köita!“

Kuidas õppeprotsessi huvitavamaks muuta? „Õppekeskkonna muutmine – huvitavad laborid, õppetöö. Märksõnadeks on õpikeskkond ja õpetamismetoodika, mis tekitab huvi,“ pakkus Peetrimägi ja lisas, et TTK on püüdnud infotehnoloogiat rakendada oma erialades.

GOLDBERGI MASINA VÕISTLUS

Inseneeria karjääripäeva puändiks oli Goldbergi masina võistlus, kus õnn soosis Võru Kreutzwaldi Kooli meeskonda. Kolmeliikmeline tiim (Hanna-Liina Kunnus, Hanno-Laur Kunnus ja Karl Jakop Pintmann) sai esimesel katsel kirja aja 30:26 ja teistel seda lüüa ei õnnestunud. Karl Jakop rääkis, et nemad tegid enne võistlust vähemalt 30–40 katset. Nad võtsid ise telefoniga aega ja vähemalt korra õnnestus katse sooritada täpselt 30 sekundiga.

Autasuks saadud preemiareis viib võrukad koos juhendaja Evi Tarroga järgmisel kevadel Rootsi Koenigseggi superautode tehasesse.

Teise koha sai Tartu Jaan Poska Gümnaasium, kelle süsteem algas süstlast. Loomingulise lahenduse juurde kuulusid näiteks amb, sangpomm ja gaasipõleti. Noormeeste sõnul kulus masina ehitamiseks ligi 250 töötundi. Tartlaste tiim sai oma masina näitamiseks lisakatse, kuna peakohtunik tunnistas, et läks möödudes raamile kogemata vastu, mistõttu üks element nihkus paigast. Saadud lisakatsel sai meeskond kirja aja 29:43, mis andis teise koha.

Kolmanda koha sai Jõhvi Vene Põhikool. Nende masina kõige tundlikumaks kohaks oli doominoefekt – pikali kukkuvad puidust klotsid. Tiimi esimene katse ebaõnnestus, kuid teisel said nad kirja 28:50. Meeskond ehitas oma masinat kaks kuud, osa sellest võttis idee otsimine.

Inseneeria karjääripäeva raames toimunud 2. Goldbergi masina võistlusel osales kokku seitse meeskonda: Kadrina Keskkool, Kiviõli I Keskkool, Tartu Jaan Poska Gümnaasium, Võru Kreutzwaldi Kool, Kärdla Põhikool, Pärnu Kuninga Tänava Põhikool ja Jõhvi Vene Põhikool.

Mis on Rube Goldbergi masin? Rube Goldbergi masinaks nimetatakse seadeldist, mis koosneb paljudest lihtsatest mehhanismidest ja mis teostab väga keerulist teed pidi väga lihtsat ülesannet. Lisaks vaatemängule aitab see mõista füüsikat – kehade liikumise seaduspärasusi ja lihtmehhanisme. TTK korraldatud võistlusel tuli ehitada kümnest elemendist koosnev masin, mis töötaks täpselt 30 sekundit. Lisaks oli reeglites, et kui katse kestab üle 3 minuti, siis see kirja ei lähe. Kõigil võistkondadel oli kaks katset ja töötsükli ajal masinat näppida ei tohtinud.