Inseneeria karjääripäev: silmad lahti ja valikud teadlikumaks!

Noorte elukutsevalikut lihtsustab avatud olek, tutvumine erinevate ametialaste võimalustega ja teadlikumad valikud, selgus Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK) Inseneeria karjääripäeval toimunud arutelul. Märkmeid tegi Mari Kamps.     

Elukutse valimine ei ole lihtne, kuid erinevate valdkondadega tutvumise ja proovimise tulemusel suureneb tõenäosus, et õnnestub teha kõige õigem valik. Millal oleks üldse õige aeg seda teha ja millal peaks koolinoor võimalikule elukutsele mõtlema hakkama? Vestlusringis „Millal elukutset valida? Õpingute katkestamine?“ osalesid Liis Süsmalainen (Rajaleidja karjääriüksuse juht, Põhja-Eesti Rajaleidja keskus), Kati Aus (Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsioonikeskus, õpetajahariduse konsultant), Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht Triin Ploompuu, TTK õppeprorektor Lauri Peetrimägi ja TTK õppejõud, projekti „100 sammu inseneerias“ eestvedaja Anneli Ramjalg.

Kas elukutse valimiseks on konkreetne vanus? Süsmalainen tõdes, et kindlat vanust pole. Erinevad mõtted tulevad kaasa lapsepõlvest, juba lasteaiast. „Mida varem erinevaid kogemusi omandame, seda parem. Näiteks töövarjuks minek on väga mõttekas ettevõtmine. Samuti võiks koolis jälgida õpetajate tööd. Lisaks tutvuda oma vanemate tööga: minna kaasa ja vaadata, mida nad reaalselt tööl hommikust õhtuni teevad.“

Kati Aus leidis, et seda, kes kellestki saab, pole väga vara mõtet ära otsustada. „Meie koolides on üheks suureks mureks see, et püütakse väga vara ära otsustada, kas kalduda humanitaar- või reaalvaldkonna poole. Paljud lapsed panevad omal edasise tee varakult kinni, kui otsustavad näiteks, et nad enam matemaatikat ei õpi.“

Triin Ploompuu tõi ühe kitsaskohana välja, et klassidega käiakse küll teatris ja muuseumis, aga tõenäoliselt ei satuta ühtegi tehasesse. Nii ongi ettevõtted ise hakanud lapsi külla kutsuma ja pakutavaid karjäärivõimalusi tutvustama. „Murekoht on see, et noortel ei ole head vaadet, kuhu edasi liikuda ning puudub ülevaade karjäärivõimaluste kohta. Silmad lahti, teadlikumaid valikuid!“

Lauri Peetrimägi tunnistas, et noori on Tallinna Tehnikakõrgkooli n-ö meelitanud projekt „100 sammu inseneerias“. „Tundub, et erialavalikul on oluline ajafaktor – peab võtma aega mõtete setitamiseks. Vanemad ja ka kool peavad tunnetama hetke, mil on õige aeg noort tema valikutel suunata,“ lisas ta.

Mis tasemel on Eestis karjäärinõustamine? Kui sul on mingi valdkonna vastu päriselt huvi, siis ei ole piire ees. „Karjäärispetsialist on erapooletu ja ei pane hinnet, kui noor tunnistab, et ei tea, mida teha tahab ning kui peas on suur segadus,“ märkis Süsmalainen. Selleks, et karjäärinõustajad oskaksid noortele reaalainetega seotud valdkondi võimalikult hästi tutvustada, käivad nad palju tehastes, koolides jne uurimas, mis seal reaalselt toimub.

Triin Ploompuu tõi arutelusse elukestva õppe teema, millest ei saa tänapäeval üle ega ümber. Lisaks kummutas ta arusaama, nagu oleks masinatööstus üksnes meeste pärusmaa. „Stereotüübid tuleks murda – töökohti jagub nii meestele kui naistele,“ rõhutas ta. „Ühiskond peab olema valmis, et inimesed vahetavadki töökohti ja õpivad juurde midagi täiesti uut.“

„Kõige olulisem on saada eduelamus, kui teed midagi esimest korda,“ kinnitas Anneli Ramjalg.

Kuidas suhtuda õpingute katkestamisse?

Noor inimene ei tea, mida õppima minna. Keeruliseks muudab asja see, et perel, sõpradel ning tuttavatel on erinevaid ootusi. Nii minnaksegi igal juhul edasi õppima ja siis selgub, et valik on läinud viltu. „Äkki ongi õige võtta üks aasta pärast keskkooli lõpetamist vabaks, et mõelda. Õppijat ei peaks traumeerima, vaid tuleks pigem toetada,“ rääkis Kati Aus.

Peetrimägi tõdes, et kool saab teha väljalangevuse vähendamiseks olulisi asju, aga mitte kõike. „Näiteks nõustamine, toetamine ja tagasiside andmine ning abistamine praktikakoha leidmisel,“ loetles ta.

Süsmalaineni sõnul on tähtis vaadata, miks koolist välja langetakse. „Näiteks algul õppima asudes, kui on palju üldaineid ja praktikat veel ei ole, siis õpilane ei saa aru, kuidas need ained võiksid olla seotud erialaga, mida ta õppima tuli. Praktika võiks õppekavades nihkuda ettepoole.“

Õppeprorektor Peetrimägi sõnul on lisaks oluline, et kooli astunud õpilane saaks kohe aru, et õppekava, mida ta õpib, on seotud töömaailmaga. Ettekujutus tulevikust ja õppekava esimene ots peaks võrdlemisi hästi kokku minema.

„Täna on olukord selline, et meil on töökäsi puudu,“ nentis Ploompuu. „Üks õppimise katkestamise põhjusi on see, et tahetakse käia tööl, mistõttu jäetakse kool pooleli. Nii tulekski mõelda välja uued lahendused neile, kes ei saa viis päeva nädalas õppida, kuna käivad ka tööl. Kas siis kaugõpe, täiendõpe vms. Samas ei taha tööandjad värvata inimesi, kel on haridustee pooleli jäänud, sest neil jääb palju teadmisi saamata.“

„Siit üleskutse ettevõtjatele: laske üliõpilastel koolis käia nii palju kui võimalik ja vajalik,“ ütles Ramjalg.

Triin Ploompuu tõi veel ühe murekohana välja, et Eesti noortel ei ole pühendumust ja plaane tehakse väga lühikeseks ajaks.

Kati Aus tõdes, et hästi paljud asjad, mis elus edasi viivad, nõuavad keerukamat ja ka abstraktsemat mõtlemist. „Tegelikult ongi väga paljud üldained keerukamad ning nõuavad süvenemist. Peabki koolis kohal käima, süvenema ja kaasa mõtlema.“