Investeering tulevikku

„Jess, olemas!“ rõõmustasin, kui Tallinna vanalinnas mööda Pikka tänavat ühel päikeselisel pärastlõunal tagasi kontorisse jalutasin. Asusin mõne päeva eest uue üksuse juhi kohale ja ma sain vabad käed meeskonna valimiseks ning töökorralduse loomiseks. Kõlas nagu unistuste võimalus: alustada kõike nullist ning teha nii, nagu ise tahan.

Seepärast olin ka viimased päevad veetnud valdavalt värbamisvestlusi läbi viies. Mul oli üsna selge visioon sellest, kuhu ning kuidas tahan loodava üksusega välja jõuda ja milliseid inimesi selleks vajan. Tõenäoliselt ma poleks küll osanud üles loetleda kõiki oskusi-teadmisi, mida eesseisev töö meilt nõudis, kuid teadsin, milliste omadustega inimesi sellele teekonnale kaasa tahan. Nii et plaan oli värvata mitte niivõrd konkreetseid oskusi, kuivõrd omadusi – selliseid, millest uskusin abi olevat uute oskuste omandamisel. Ja just selliseid omadusi kandis minu arvates endas ka Marek, kes nõustus mõnikümmend minutit tagasi mu tiimiga liituma.

Sama päeva hilisel pärastlõunal, veel enne kui edukas värbamispäev läbi sai, helistas mulle Mareki senine tööandja. „Kuulsin, et Marek tuleb su juurde tööle. Mida sa temas näed? Ta pole meil olnud just kõige teravam pliiats,“ avaldas ta varjamatult minu otsuse üle imestust. Olin sisimas valmis, et mu meeskonnaliikmete endised tööandjad reageerivad minu agressiivsele värbamisele kuidagi või vähemalt püüavad neid ümber veenda. Kuid see, et keegi lahkuvat töötajat halvustama hakkab, oli kindlasti üllatus. Seda enam, et tundsin Marekit isiklikult enam kui kümme aastat ja teadsin tema tugevusi-nõrkusi päris hästi. Seepärast küsisingi omakorda, et mis Marek nende juures siis edasi teeks, kui teda eriliselt võimekaks ei peeta. Vastust ma ei saanud, pigem järjekordse üldsõnalise kokkuvõtte, et ta pole võimeline uusi väljakutseid vastu võtma ning ma teen seega teda palgates halva otsuse.

Ei saa öelda, et ma poleks ennast häirituna tundnud selle kõne peale. Ühest küljest oli tõepoolest minu otsus, keda ja mis ülesandeid ma täitma kutsun. Teisest küljest tundsin noore juhina ennast kimbutatuna võimalusest, et kui peaksime uue üksusega läbi kukkuma, on Mareki endine tööandja esimeste hulgas, kes minu pihta kahjurõõmsalt näpuga näitab – „ma ju rääkisin talle!“. Eestlaslik hirm naabri arvamuse ees!? Endine tööandja on väärikas ja autoriteetne inimene, kelle arvamusega üsna sageli arvestati. Ja ujuksin nüüd siis vastuvoolu… Siiski võitis minu sisemine veendumus, et Marek on koos meie meeskonnaga võimeline uusi väljakutseid vastu võtma ja oskusi omandama, ja juba nädal hiljem allkirjastasin temaga lepingu.

Ma ei rääkinud Marekile sellest telefonikõnest. Olen hiljem küll mõelnud, et äkki oleks isegi võinud selle temaga läbi arutada, et ta oleks meil veelgi parema pinnase saanud, sest eelmine tööandja teda ju ei hinnanud. Aga selleks ei olnud vajadust. Ning lõpuks polnud vaja ka tuua uude keskkonda eelmise tööandja tekitatud negatiivsust. Uus algus pakkus meile ka ilma selleta küllalt põnevust.

Vaatamata algsele kõhklusele ei pidanud ma Marekis pettuma. Pigem vastupidi. Juba paar aastat hiljem, kui olime üksuse korralikult toimima saanud ja leidsin aja olevat küps edasi liikuda, võttis just Marek minult üksuse juhtimise üle.

Mõned nädalad tagasi, kui saunalaval ühiselt käidud teekonda meenutasime, tunnistas ta mulle, et tema eelmine tööandja oli veendunud, et meie ettevõtmine ebaõnnestub, ja keelitanud teda seetõttu enda juures karjääri jätkama. „Lauri on küll tubli poiss, kuid see väljakutse on tema jaoks liiga suur,“ kostnud too. „Nägin sinu juures palju põnevamat tulevikku,” võttis Marek nüüd kokku oma tollase argumentatsiooni, miks ta mu pakkumisega ikkagi nõusse jäi. „Tõele au andes, ka mina nägin sulle meie juures põnevamat tulevikku,” naeratasin ja heitsin särisevale kerisele järgmise kulbi vett. Vastastikku riske võttes tegime mõlemad hea investeeringu tulevikku – tema endale karjääri planeerides ja mina meie ühist tulevikku silmas pidades. Võitsime mõlemad.