Jaan Kilter: Tallinna Tehnikumist elektrijaama tippjuhiks

Tehnikahariduse andmise alguseks Eestis loetakse aastat 1918, mil Eesti Tehnika Selts hakkas Tallinnas korraldama tehnilisi erikursuseid. Aastal 1919 jätkus tegevus Tallinna Tehnikumina, mille esimene lend, kelle seas Jaan Kilter, sai diplomi aastal 1923. Keerulise saatusega elektriinseneri Kilteri elukäigust kirjutab Eimar Jõgisu (Aasta Insener 2012). 

Lapsepõlv ja haridustee

Jaan Kilter sündis 1. veebruaril 1897 Läänemaal Martna kihelkonnas Suure-Rõude külas Allikotsa talus. Tema vanemad Juhan ja Mari olid talupidajad.

Pärast Haapsalu linnakooli lõpetamist omandas Jaan Kilter 1915. aastal Riias gümnaasiumihariduse ja alustas samal aastal õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mis peagi aga evakueeriti maailmasõja eest Kiievisse. Ta ei soovinud Kiievisse minna ja suundus hoopis Petrogradi, kus lõpetas 1917. aastal Petrogradi Polütehnilise Instituudi juures tehnilised kursused.

Kilter rakendas Vabadussõja ajal (aastatel 1918–1919) oma teadmisi energeetikuna sõjatehases Arsenal.

Aastal 1919 asus ta õppima Tallinna Tehnikumi, mille kõrgema astme lõpetas 13-liikmelises esimeses lennus, saades elektriinseneri diplomi. Seda loetakse tänavu sajandat sünnipäeva tähistava Tallinna Tehnikaülikooli esimeseks lennuks.

Esimesed sammud karjääriredelil

Jaan Kilter töötas pärast lõpetamist Mereasjade peavalitsuses, kuid suundus peagi Inglismaale, kus töötas aastatel 1924–1926 General Electricu tehastes Birminghamis, omandades kogemusi elektriseadmete valmistamise kohta. Järgmised kolm aastat (1927–1929) juhtis ta Narva Elektrivõrke, millele kuulus ka Pimeaia lähistel asunud Narva esimene elektrijaam.

Aastatel 1929–1935 töötas Kilter Tallinna Linna Elektrijaamas laboratooriumi juhatajana, olles üks selle kaasajastajatest. Tol ajal kuulus elektrijaamale ka elektri jaotusvõrk linnas. Samuti korraldas elektrijaam elektri müüki ja arvestust tarbijate juures. Kui esialgu toimus elektritarbimise arvestus lampide võimsuse ja korteripinna suuruse järgi, siis sel ajal paigaldati kõigile tarbijatele voolumõõtjad. Tarbija võis voolumõõtja üürida või osta. Jaan Kilter arendas elektrijaamas välja elektrilabori voolumõõtjate kontrollimiseks ja taatlemiseks.

Aastal 1935, kui senine asedirektor Helmuth Freymuth lahkus Tallinna Tehnikumi (Tehnikaülikooli) õppejõuks, edutati Kilter elektrijaama asedirektoriks.

Vastavalt Tallinna linnavalitsuse elektrivoolu kasutamise korrale allus elektrivoolu tarvitajate registreerimine ja mõõtjate arvestus ning järelevalve elektrijaama asedirektorile. Propageeriti elektri kasutamist kodumajapidamises. 1936. aastal korraldati börsihoone saalides näitus elektri kasutamisest kodumajapidamises. Lisaks korraldati mitmesuguseid kursusi elektri kasutusele võtmiseks.

Asedirektor tegeles ka elektrijaama arendamisega. Näiteks paigutati 1938. aastal Tallinna Elektrijaama kõigi aegade suurim turbiin – 10 MW firma Wumag turbiin koos Siemens generaatoriga. Sellega sai elektrijaama elektriliseks võimsuseks 19 MW. Et rahuldada kasvavat nõudlust auru järele, paigaldati 1940. aastal uus põlevkiviküttel töötav keskrõhu aurukatel Babcock-Wilcox (auru tootlikkus 40 t/h, töörõhk 26 bar).

Aastal 1940, kui elektrijaama 22 aastat juhtinud Aleksander Markson lahkus Saksamaale, sai Jaan Kilter juhatajaks. Ta jätkas sel ametikohal ka pärast Nõukogude võimu kehtestamist.

Kilter tegeles elektrijaama laiendamisega juba varem väljatöötatud plaani alusel, esindades seda ka läbirääkimistel Moskvas Elektrijaamade Rahvakomissariaadis, kus õnnestus sõlmida lepingud kahe 6 MW võimsusega MAN turbiini ja Siemens generaatori saamiseks. Kahjuks ei jõutud enne sõda seadmete paigaldamiseni.

Aasta 1941 suvel, kui vaenlane tungis Nõukogude Liitu, oli elektrijaam sunnitud võimude korraldusel suuremad seadmed, sealhulgas 5 MW ja 10 MW Wumag turbiinid, demonteerima ja Venemaale saatma. Kilter oli elektrijaama juhatajana sunnitud demontaaži juhtima.

NKVD ja Saksa võimud

Nõukogude sõjaväevõimud süüdistasid Kilterit demontaažiga viivitamises, mistõttu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD) kutsus ta Pagari tänavale ülekuulamisele. Elektrijaamas oli aga spetsialisti vaja ning Kilter vabastati ja sunniti jätkama seadmete demonteerimist ning Venemaale saatmise ettevalmistamist. Mitteametlikel andmetel langes seadmeid vedanud ešelon pommitamise ohvriks ja turbiinid ei jõudnudki Venemaale. 1941. aasta 27. augustil õhkis taganev Nõukogude armee elektrijaama koos sinna jäänud

seadmetega. Turbiinisaal, kuhu 1920. aastatel paigutati kaks 1,6 MW ja üks 1,0 MW turbiini, purustati. Osaliselt lõhuti ka linnas asunud trafopunktid, katlamaja ja katlad.

Katlad taastati 1941. aasta jooksul, Ulilast saadi 5 MW AEG turbiin. Kõik need pandi taas tööle jaanuaris 1942.

Saksa võimud arreteerisid Kilteri 1942. aasta jaanuaris pärast elektrijaama käikulaskmist, tuues põhjuseks tema liigse eestimeelsuse. Tõenäoliselt oli tegemist pealekaebamisega. Vastupidi NKVD-le, kes süüdistas Kilterit demontaažiga viivitamises, süüdistasid sakslased teda elektrijaama seadmete Venemaale evakueerimises.

Saksa keelt vabalt rääkinud Kilter vabanes 1942. aasta sügisel Saksa sõjaväe energeetikute kaasabil vangistusest. Et Kilter Tallinnas Saksa sõjaväevõimudele silma ei hakkaks, saadeti ta juhtima Valga Elektrijaama. Ta juhtis ühtlasi ka Lõuna-Eesti energiarajooni, kuhu kuulusid Võru ja Petseri elektrijaamad, korraldades kogu Lõuna-Eesti piirkonna elektrivarustust niipalju, kui see oli sõjaolukorras võimalik.

Tagasi Tallinnas

Pärast Nõukogude võimu kehtestamist aastal 1944 sai Kilterist taas Tallinna Elektrijaama ja võrkude direktor ning alates 1945. aastast Tallinna Energiarajooni direktor.

Aastaid varem ehk 1940 oli ta Tallinna Elektrijaama esindajana sõlminud Moskvas lepingu kahe 6 MW MAN turbiini ja Siemens generaatori saamiseks. Esimene neist saadi 1943. aastal ja lasti käiku 1. oktoobril 1943. aastal Saksa sõjaväevõimude poolt.

Teine MAN turbiin saadi kätte 1944. aastal ja lasti käiku 1945. aasta 27. juunil, siis kui Kilter oli juba elektrijaama direktor. Selleks ajaks seati töökorda ka 1944. aastal kannatada saanud katlad.

Eduka töö eest Tallinna Elektrijaama taastamisel autasustati Jaan Kilterit 1946. aastal ordeniga „Austuse märk“.

Aastal 1948 laiendati katlamaja, anti käiku kaks Franz Krulli tehases valmistatud keskrõhu aurukatelt, mis on veel praegugi Kultuurikatla hoones. Samuti ehitati Baltimaade kõrgeim ehk 102,5-meetrine korsten, mis kaunistab Tallinna siluetti praegugi.

Aastal 1948 saadi Saksamaalt varem töös olnud turbiin. Kohapeal selgus, et turbiini võll oli kõver, mistõttu turbiini remonditi ja anti käiku alles 29. detsembril 1950. aastal. Jaam saavutas samal aastal oma maksimaalse võimsuse 23 MW.

NKVD ametnikud arreteerisid Kilteri pärast Tallinna Elektrijaama taastamist ja laiendamist 1950. aastal, süüdistades teda natsionalismis ja Saksa okupatsioonivõimudega koostöö tegemises. Karistuseks määrati 25+5 aastat. Ta istus koos mitmete Eesti nimekate kultuuritegelastega kinni Narva vangilaagris, just selle sama Pimeaia lähedal, kus ta oli noore insenerina aastatel 1927–1929 olnud Narva Elektrijaama juhataja.

Kilter rehabiliteeriti 1955. aastal, ta vabanes vangist sama aasta 24. märtsil. Pärast vabanemist töötas Tallinna Farmaatsiatehases peaenergeetiku-peamehhaanikuna.

Kilter abiellus 1928. aastal Irene Niinemaniga ja neil sündis kolm last: Gunnar (1928) ja kaksikud Aina ja Aado (1940). Kõik Jaan Kilteri lapsed omandasid insenerihariduse Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune Tallinna Tehnikaülikool).

Värvika ja keeruka saatusega elektriinsener Jaan Kilter jõudis kolme erineva võimu ajal (aastatel 1929–1950) olla Tallinna Elektrijaamas laborijuhataja, asedirektor ja direktor, ehitada jaama kolm korda üles ning kurioosumina istuda vangis kolme erineva võimu ajal. Teenekas insener suri 6. veebruaril 1960 infarkti tagajärjel.