Katja Novitskova: Amsterdam, Berliin ja New York – check! Käes on Veneetsia aeg

1895. aastast saati toimuv Veneetsia kunstibiennaal on maailma vanim ning suurim kunstifoorum. Eesti osaleb biennaalil juba 11. korda ja meid esindab sel aastal rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik Katja Novitskova. Maria Vous uuris Katjalt, kes valiti muide hiljuti Euroopa 50 põnevaima kunstniku sekka, kuidas ta nii kaugele on jõudnud ning mida kunstiturul ellu jäämiseks vaja on.

Kui Katja 26-aastaselt Amsterdamis disainikooli lõpetas, seisis ta valiku ees, kas teha karjääri kunstnikuna või valida muu eriala. Mõlemal variandil olid omad plussid ja miinused: näiteks reklaamiäris olid klientide nõudmised loominguliselt piiravad, kunst aga teatavasti ei ole just kõige stabiilsem tegevus, millega arveid maksta. Katja otsustas kompromissi kasuks – ta hakkas kunstnikuks, aga tingimusel, et tegeleb ainult asjadega, mis teda tõeliselt huvitavad. Ja kui sellest midagi välja ei tule, siis läheb reklaamibüroosse tööle.

Ise endale võimalusi luues

„Ega kunstnikuks hakkamine ei tähendanud kohest edu,” kirjeldab Katja oma karjääri algust, kus kunsti sai tehtud peaaegu olematu eelarvega. „Näitusi korraldasime tihti Berliinis sõprade juures, kasutades elutuba ajutise galeriipinnana. Töid printisime oma raha eest. Vahepeal sain selleks ka tööprinterit kasutada,” meenutab ta.

Katja sõnul oli aga just sotsiaalmeedia see, mis aitas oma tegevusele tähelepanu tõmmata: „Me kasutasime aktiivselt näiteks Facebooki ja Tumblrit oma tööde levitamiseks. Kui oli näitus, kajastasime seda ka virtuaalselt. See andis võimaluse väikse pooleldi underground-näitusega kogu maailmani jõuda.”

„Sa ei püüdle kunstnikuna üksikute õnnestumiste poole, vaid töötad terviku nimel. Vähemalt selline on minu arusaam. Üksikud õnnestumised juhtuvad ja aitavad selle terviku ehitamisele kaasa,” selgitab Katja. Näituste korraldamine, sotsiaalmeedia kasutamine, koostööprojektid teiste kunstnikega viisid lõpuks ka esimese suurema läbilöögini ehk soolonäituseni Berliinis: „Mingit ühte, eduvalemit sisaldavat vastust ei ole – pigem oli see kolmeaastase järjepideva töö tulemus ja oluline oli ka see, et jäin õigetele inimestele silma.“

Galerii hingekirja saamine

Kuigi Berliini soolonäitus oli suur edasiminek, võttis Katja sõnul ikkagi veel tükk aega, enne kui tema tööd müüma hakkasid: „Mingit sorti stabiilsus tekkis alles siis, kui ma Amsterdamis kunstiresidentuuris olin, sest see tähendas tasuta galeriipinda.”

Ja galerii hingekirja kuulumine on kunstimaailmas läbi löömiseks väga tähtis asi. „Sisuliselt on galerii nagu agent, kes tegeleb tööde müügi, messidel osalemise, finantsküsimuste ja kõikide teiste äripoolt puudutavate asjadega. Nemad kannavad hoolt müügitöö eest, jättes kunstnikule võimaluse tegeleda tööde loomisega.”

Kuid kas selles ei peitu ka oht kaotada oma iseseisvus ja muutuda n-ö galerii alluvaks? „Pigem ei,” arvab Katja, tuues välja, et enamasti on galerii ja kunstniku suhe koostöö. Samas tõdeb ta, et nagu igas eluvaldkonnas, tuleb ka siin halbu kogemusi ette: „On inimesi, kes kasutavad ära kunstnike elukauget olemust ja petavad näiteks rahaga. Selliste asjade ärahoidmiseks on vaja teha eeltööd: küsida tagasisidet ja uurida tausta.”

Katja sõnul mängib rolli ka keskkond, kus galeriid ise toimetavad: „Kuna Hollandis, kus ma elasin, on kunst riiklikult väga hästi toetatud, ei pea galeriid ellujäämiseks röövkapitalistlikult käituma nagu näiteks Ameerikas, kus kõik põhineb eraettevõtlusel. Berliini puhul on probleemiks asjaolu, et see on vaene linn – toetused on väiksed ja galeriid peavad rohkem müüma, et ellu jääda.”

Kutse kunsti olümpiamängudele

Üks aspekt, miks koostöö galeriiga on kunstniku jaoks eriti väärtuslik, on messidel käimine. Galerii korraldab kogu asja alates taotluse kirjutamisest, lõpetades tööde transpordi ja ülespanekuga, lootuses hiljem kunstniku tööde müügist kulud tasa teenida. Ja messid on olulised – võimalus MoMas (New Yorgi moodsa kunsti muuseum – toim) oma töid näidata tuli näiteks Baseli kunstimessil, kus MoMa kuraatorid Katja töid nägid ja sealsamas kohe ka ettepaneku tegid. „Me ei teinud mingit lobitööd. Nähtavus on see, mis loeb. Ja otsustuskiirus, sest vastus tuli anda kohe, hoolimata sellest et MoMa näitusega kaasnes pooleteistaastane territoriaalne keeld mujal Ameerikas oma töid näidata,“ räägib Katja. Arvestades, et MoMasse ei valita kunstnike töid ainult nende kunstilise väärtuse põhjal, vaid kunstnikul peab olema ka üsna palju raha ja tutvusi, et sinna saada, on see märkimisväärt saavutus.

Nagu ka osalemine Veneetsia biennaalil, mida Katja võrdleb kunsti olümpiamängudega. „Kuigi ma pole kunagi mõelnud, kas ja keda ma oma kunsti tehes esindan, on kodu minu jaoks alati Eestit tähendanud. Valituks osutumine on mulle suur au.“ Ja nagu temaga vesteldes selgub, ka tohutu suur töö, kuna näituse ettevalmistamisele kulub ligi aasta. „Enamik on küll juba tehtud, aga palju on veel teha ka,“ sõnab Katja tõsiseks muutudes. Biennaal avatakse mai alguses.

Meestel on kunstis lihtsam läbi lüüa

Rääkides sellest, kuidas kunstiturul edukaks saada, ütleb Katja, et paljud noored lähenevad tema arvates sellele valesti: „Selmet endale nimekiri teha ja selle abil galeriisid otsida, peaks keskenduma oma asja tegemisele.“ Teine asi on tema sõnul koostöö: „Üksiküritajana on keeruline silma jääda – koolkonnad, kogukonnad on need, mis tähelepanu tõmbavad,“ soovitab Katja otsida sarnaselt mõtlevaid inimesi ja teha koostööprojekte.

„Ja muidugi loeb ka koht – paratamatult on Berliinis, Amsterdamis või Londonis lihtsam läbi lüüa kui linnades, millel ei ole tugevat seotust kunstiga,“ selgitab Katja, miks ta Amsterdamis elamise ja töötamise kasuks valis. Samas tuleb välismaal töötamise puhul arvestada, et kohalikel on alati natuke kergem, kas või juba riiklike toetuste pärast. Kergem on ka meestel: „Kui rahvuse tõttu ei ole ma kunagi diskrimineerimist tundnud – kunstnikuna töötad ja tunned sa end nagunii kosmopoliidina –, siis naisena tajun seda küll. Kunstiturg on oma konservatiivsuse tõttu meeste mängumaa ja naistel on seal raskem läbi lüüa, jutule pääseda, olla tõsiselt võetav.“ Aga nagu Katja näitel siiski näha, üldsegi mitte võimatu.

Virtuaalreaalsus on uus must

Kuid liialt pole mõtet selle kõige pärast muretseda, sest konservatiivsed arusaamad – ilmnevad need siis suhtumises naistesse või muuseumikesksete turumudelite kasutamises – kaovad Katja hinnangul lähiajal nagunii: „Kõige huvitavam kunst toimub praegu just veebis. Virtuaalreaalsus, bitcoin’id – kõik see puudutab ka kunstiturgu. Maailm muutub ja kui traditsioonilised turud tahavad ellu jääda, peavad nad arenema.“

Mis puutub aga üha teisenevates oludes läbilöömisesse, siis pakub ka kunsti kui turu ja valdkonna muutumine uusi ja praegu raskesti kujutletavaid võimalusi eneseteostuseks ja loominguks. Meil jääb üle vaid oodata, kuidas Katja või mõni hetkel veel tundmatu kunstnik neid muutusi oma tegemistes rakendab ja sellega kunstiajaloos uue peatüki avab. Loodetavasti sama kõrgelennuliselt kui Katja.