Kõla ja müra, müra ja kõla – akustiku rõõmud ja mured

Aastaid tagasi kutsusid ehitajad ja arhitektid Linda Madaliku objektile, kui ruumide akustika väga kõrvu ei paitanud. Uuemal ajal aga kaasatakse ta – meie kõigi õnneks – protsessi juba projekteerimise etapis. Muusikaringkondade, aga ka arhitektide ja insenerikooli ettepanekul tunnustas riik akustik Madalikku tänavu kultuuri elutööpreemiaga. Kirjutab Ants Vill.

„Kuigi tegu on elutööpreemiaga, ei tunne ma kuidagi, et mu elutöö oleks juba tehtud,” märkis arhitektuuriakustik Linda Madalik (78), Valgetähe V järgu teenetemärgi kavaler 2019. aastast, pärast autasu kättesaamist. Ta on aastakümnete jooksul osalenud pea kõigi suuremate ja olulisemate Eesti ehitiste rajamise protsessis, hoolitsedes, et näiteks Eesti Rahva Muuseum, renoveeritav Estonia teater, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja, Alexela kontserdisaal, Peterburi Eesti Jaani kirik, eriti aga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kontserdisaali akustika oleks mitte väga hea, vaid suisa suurepärane. Praegu testib ta saalide akustikat ehitusjärgus olevas Viimsi haridus- ja kultuurikeskuses Artium. Tulevikuplaanis on Narva taastatav Aleksandri kirik ja rahastust ootav Arvo Pärdi Muusikamaja Rakveres.

Kui ruumide heakõlastamine teeb Linda Madalikule rõõmu, siis elukeskkonna aina suurem mürasaastatus aga muret. Müratõrjumise normide ühe väljatöötajana peab ta paraku nägema, et need muutuvad (õige on ikka öelda, et muudetakse, rõhutab ta) iga aastaga üha hambutumaks ja üha sobivamaks neile arendajaile, kellele normid on lihtsalt tüütu müra, takistus tulusal teel oma unistuste-soovide elluviimiseks.

Muusik hingelt ja ka kõrva järgi

Akustikuametini, mida pidades on Madalik mõjutanud meie heliruume väga tugevalt, jõudis Pärnu tüdruk juhuse tõttu. Nimelt oli tema kooliaegne suur soov saada orkestrisse viiuldajaks. „Mängisin ka kohalikes orkestrites ja olin väga õnnelik. Pole midagi hingele ilusamat, kui teiste muusikutega koos mängida,” ütles ta vanu aegu meenutades. „Aga paraku – asjad kujunesid teisiti. Ja põhjus, mis mu elu juba toona väga tugevalt mõjutas, oli akustika. Nimelt harjutasin viiulit väikeses kajavas kiviseintega klassiruumis, kus polnud vaja rõhku panna tooni tugevusele. Aga kui üks Tallinna muusikaprofessor tuli endale õpilasi valima, siis pärast minu kuulamist märkis ta, et võtaks mu küll, aga poognakäsi on kontserdilava jaoks liiga nõrk. Tuleb minna metsa harjutama, et seal saab õige mängu kätte. Sihikindel, nagu olen, võtsin harjutamist väga tõsiselt ja põrutasin kohe metsa. Märtsi lõpp oli ja hakkasin seal päikse käes hirmsa hooga harjutama. Eks ma pingutasin hästi helineelavas akustilises keskkonnas poognakäe randme nii üle, et minust enam mängijat polnud. Meie orkestri dirigent ütles siis, et ära nüüd nuta ega viiulimäng pole elus ainuke asi. Leningradis (nüüd Peterburi, toim) on kool, kus saad õppida helirežissööriks. Istud tulevikus helipuldis, oled nagu teine dirigent. Läksingi. Leningradi kinoinseneride instituut oli huvitav, vene keele sain ka paari kuuga nii selgeks, et võisin juba loenguid üles kirjutada.”

Õppimise käigus avastas värske tudeng, et see, millega tal tuli kõige rohkem tegemist teha, oli haljas füüsika – aine, millega ta varem eriti lähedalt tuttav ei olnud.

„Leningradi instituudis olin hiljem ka aspirantuuris. Kandidaaditöö teema oli seotud ruumiakustiliste objektiivsete ja subjektiivsete kriteeriumide vastastikuste suhetega: üks pool on see, mida saab mõõteriistadega mõõta, teine pool see, millest räägivad näiteks muusikud, kui jutt on kontserdisaali akustikast.”

Elus on (vahel/palju) juhuseid

„Paraku ei leidnud ma pärast Leningradist naasmist kusagilt tööd. Mitme juhuse kokkulangemisel jõudsin riiklikku ehitiste projekteerimise instituuti Eesti Projekt, kuhu mind päevapealt akustika alale tööle võeti. Algul tegelesin helivõimendussüsteemide arendamisega. Sealt kasvas välja vajadus tegeleda ka ruumide akustikaga. Kuna ainus tõsisem asjatundja oli tollal Helmut Oruvee, siis tema oli kogu aeg hõivatud. Nii ma siis töö käigus kasvasingi ruumide akustikaga tegelema, lisaks tulid ka müra- ja heliisolatsiooniküsimused. Juhus oli ka see, kuidas oma tulevase, praeguseks kahjuks küll siitilmast lahkunud mehega kokku sain. Nimelt kritiseerisin oma rumalusest tema kui arhitekti projekteeritud saali akustikat. Tema hakkas ägedalt vastu. Ega lõpuks muud ei jäänudki – et edasi vaielda, abiellusime, kui naljaga pooleks öelda. Muide, ometi selgus, et mul oli õigus – Moskvas tehtud ekspertiis kinnitas seda, aga saal ise oli kena arhitektuurse lahendusega. Lõpuks jäi saal hoopiski ehitamata, mingid plaanid muutusid,” meenutas Madalik.

„Neil algusaegadel sai kõvasti ka teooriat arendatud, eriti arvutuste komputeriseerimise alal. Eesti Projekti arvutuskeskuses viidi arvutitele kogu tollane ehitusakustikas kasutatav arvutusmetoodika, mina töötasin välja kõik need vajalikud algoritmid. Tegin ka tihedat koostööd Moskva spetsialistidega, kes töötasid välja üleliidulisi normatiive ehk SNiP-e. Kui tulid uued ajad, jäeti aga see kõik kõrvale. Nüüd kasutame väga kalleid välismaised valmisprogramme.”

„Selle teema kokkuvõtteks pean ütlema, et ega need programmid ka kõiki probleeme lahenda – algandmetest sõltub palju. Samas on näiteks teatavaid ehitussõlmi ikka väga raske kirjeldada andmete vaates, samuti paljude ehitusmaterjalide toimimist. Paljudel juhtudel on siiski vaja ka mõõta ja oma kõrvaga kuulata,” ütles Madalik.

„Nii on laboriuuringud väga olulised. Meie lähim akustikalabor on Lätis. Aga kujutage ette – minu Läti kolleeg helistas just eile ja teatas, et nende labor suleti, sest hoone uus omanik rajab sinna kaubanduskeskuse. Milline barbaarsus! Nii jääb vaid väga kallis labor Helsingis või siis Poolas, kus on Ida-Euroopa ainus nõuetekohane labor. Aga laborit oleks vägagi vaja – ainus kord, kus sain tegelikkuses katsetada materjali helineeldumist ehituse eel, oli muusikaakadeemia saal ja sellest oli palju abi. Tulemus on väga hea. Olen rahul ja ka akadeemia on väga rahul,” ütles Madalik.

„Kui alustasin, siis oli akustikud vähe, ala oli n-ö arendamata ja pidin kõikide ehitusakustika osadega üksinda tegelema. Praeguseks on erinevatel aladel tegijaid üsna palju. Olen tudengeid õpetanud kolmes ülikoolis, aga seal on õppemahud paraku väga väiksed. Tuleb käia raja taga end täiendamas. Õpilasi on mitmeid, eriti tõstaksin esile noort ja võimekat akustikainseneri Kaupo Kõrvenit, kellega palju koos töötame,” ütles Linda Madalik.

„Pärast aastatepikkust kogemust akustikaalal võib öelda, et inseneritöö on huvitav ja muusikute heaks töötamine väga tore. Ainus, mida kahetsen, milles ennast süüdistan, on see, et pärast abiellumist jätsin töö ja pere kõrvalt viiulimängu täiesti unarusse. Sellest on küll kahju, sest tagantjärele hinnates on selge, et tegelikult oleks kõik need asjad mu ellu ära mahtunud,“ meenutas Madalik.

Müra kui kasvav mure

„Akustikute, ka minu puhul, räägitakse ikka palju ja peamiselt kontserdisaalide akustikast. See on meie töö väga oluline külg, aga teine ja sugugi mitte vähem oluline külg on võitlus müra vastu – ja selle võitluse tähtsuse teadvustamine ühiskonnas laiemalt. Selles osas on väga palju vaja teha. Meil on kogu aeg müra ja heliisolatsiooni alal olnud normatiivid: Vene ajal olid riiklikud standardid GOST ja SNiP, sanitaarnormid ja nii edasi. Kui NSV Liidu süsteemist välja tulime, hakkasime hoolega tegema omi, Eesti rahvuslikke normdokumente. Nüüd on kehtestatud, et ehitise igas projekteerimise ja ehitamise etapis on akustikul kohustuslik roll. See, kui palju on akustikul ja normatiividel mõjujõudu, on iseasi,” valgustas Linda Madalik olukorda.

Tema kinnitusel on akustika teooria nii kaugele arenenud, et projekteeritavate ruumide akustikat on võimalik hinnata kõrvaga kuuldavaks tehtavate arvutustehniliste ja akustiliste vahenditega. „Kõik arendajad aga akustikaprojekti eriti oluliseks ei pea. Samas – hiljem, kui maja valmis, on akustikat parandama hakata hulga keerukam ja muidugi ka kallim,” nentis ta. „Ka on eriti suuri plaanilahenduse kurioossume: õpperuumide alla on tehtud lasketiir või mis veelgi vürtsikam – vanglasse tehti eluruumide kohale, korrus kõrgemale, lasketiir, kus valvurid käisid kätt harjutamas. Seal lahenes asi nii, et vangid kaebasid Rahvusvahelisse Inimõiguste Kohtusse ja võitsid!”

„Kahjuks ongi müra meie alal üks väga suur tegutsemisvaldkond, eriti just kõrge mürataseme probleem eluhoonetes. Siin on probleem kahetine: majadel, eriti paljudel uutel majadel, on heliisolatsioon puudulik, kostab läbi nii naabrite poolt, kui ka – üha enam – liiklusmüra tänavalt. Samas on normatiivseid nõudeid, hoolimata minu ja teiste akustikute vastusõdimisest, alandatud – seda ka selles, kui mürarikkasse piirkonda üldse võib elumaju ehitada. Ja veel: muudetud on metoodikat – vastavalt EL-i müradirektiivile hinnatakse müra ööpäeva keskmisena. Nii võibki tekkida olukord, kus endale uude majja korteri ostnud inimene avastab, et tipptundide ajal on müra talumatu, ehkki keskmestatud näitaja on täiesti normis,” selgitas ta. „Lisaks on kasutusele võetud üha kergemaid välispiirete ehitusmaterjale – kihilisi kergkonstruktsioone, puitmaterjale, mis ei pea heli piisavalt kinni.”

Võitlus müraga on ühtlasi ka võitlus muutuva majanduskeskkonnaga. „Oleme keskkonnaministeeriumi juhtimisel tegutsevas müragrupis tahtnud heliisolatsioonile esitatavaid nõudeid karmistada. Mina hakkasin selle teemaga tegelema veel enne, kui NSV Liidust lahkusime. Praegune heliisolatsiooni norm kehtib aastast 1997, mis aasta meil praegu on? Samas tuleb normatiivdokumente uuendada iga viie aasta järel! Osalesin Euroopa Liidu töögrupis, kus töötati välja liikmesriikide jaoks ühine dokument, kuidas parandada ehitiste akustilisi tingimusi, eriti elumajades. Vaja on tuua heliisolatsiooni mõõtmispiirkonna alumine ots praeguse 100 hertsi pealt 50 peale, see oleks kõva muutus, sest kaebusi tekitab just nõrk heliisolatsioon madalatel sagedustel. Aga muidu on 2002. aastal sotsiaalministeeriumi tellimusel minu välja töötatud rahvuslikke müranorme hakatud nõrgendama. Nii võib varsti ehitada uue, kerge konstruktsiooniga maju ka sinna, mida varem nimetati kriitiliseks alaks (black spot – ingl k).“

Madalik valgustas ka võimalusi, kuidas korteri heliisolatsiooni parandades saab müra vähendada: tuleb (soovitavalt koos naabritega) paigaldada õhuvahega heliisolatsioonikihid ühise seina mõlemale poolele, vooderdada lage ja paigaldad ülemise naabri põrandasse elastne kiht, mis vähendab sammumüra. „Vanemates majades on välisseinad enamasti piisava heliisolatsiooniga, seal aitab palju paksema klaasiga, mitmekihiliste akende paigaldamine – aken on tihti üle poole seinapinnast.”

Kõla, üha kaunimat kõla!

Igal ruumiliigil on akustikale erinevad nõuded. „Kinosaalide ümberehitamisel tuleb need nüüd täiesti helineelavaks teha, et filmi heli kõlaks nii nagu peab. Aga vanasti ehitati palju saale kino- ja kontserdisaalideks. Nii ei sobinud need eriti ei ühe ega teise asja jaoks. Sellist ülesannet lahendasin Kosmose kino ümberehituse käigus, kus tuli sisustuselementidena kasutatud servitised püstised lauad, mis oli vaja säilitada ruumi sisearhitektuuri jaoks, katta üle helineelava vahuga. Saavutasin päris hea tulemuse,” rääkis Madalik. „Ülemiste keskuse laiendamisel tekkis Tartu maantee poolsesse külge kõrge fuajee. Ka seal tegelesime heli mahasummutamisega. Lahenduseks olid suured perforeeritud plekist müratorud, mis täideti villaga. Mujale polnud summuteid panna – ühel pool oli klaasfassaad, ülejäänud mitme korruse kõrguse ruumi küljed olid samuti klaasist või oli seal pikad koridorid,” tõi ta teise näite.

„Enamasti saab hakkama poorsete mürasummutusplaatidega, mida paigaldatakse lakke ja seintele. Kasutatakse ka plaatmaterjalist perforeeritud plaate, nende taha jäetud resonantsruum summutab iseenesest heli, täiendavalt aga täidetakse see veel mineraalvillaga, et helineelduvust suurendada,” tutvustas akustik üldisemaid lahendusi. „Enamik akustilisi materjale on sertifitseeritud. Kui aga pole, võib ehitusjärelevalve tööd seisma panna. Ja näiteks, kui plaanitakse kasutada mõne kohaliku tootja odavamat, nii-öelda analoogi, tasub kindlast lasta spetsialistidel teha vastavad mõõtmised. Helineelava materjali vajaminevad mahud võivad olla suured: kui keskmise suurusega spordisaal on tehtud helineelavate materjalideta, siis on asja kordaseadmiseks vaja ca 400 ruutmeetrit sellist materjali, mitte paarkümmend. Lisaks veel löögikindlat, et pall seda ei vigastaks, see võib vägagi kalliks minna,” märkis suure praktikaga akustik.

„Ruumi akustikat saab mõõta mitut moodi. Üks meetod, millega olen ajakirjanduses sõna otseses mõttes pildile jäänud, on stardipüstoli paukpadrunite kasutamine. Püstol peab olema suure kaliibriga, et pauk oleks vali. Siis mõõdame, kui kiiresti tekkinud müra vaibub. Selle alusel saab määrata heli järelkõlakestvust, mis on normitud suurus. Kui kontserdisaalis on hea, kui see on suurusjärgus 2 sekundit, siis näiteks kiviseintega Haapsalu lossikirikus on see isegi 11 sekundit. Sellises ruumis kontserdiandmine on problemaatiline,” märkis Madalik.

„Mis aga puudutab Estonia ooperisaali akustikat, siis see ei ole üldsegi nii halb nagu armastatakse rääkida. Eks osa räägib akustikast seepärast, et saaks uue maja või juurdeehituse, et saalis oleks 1200 kohta. Jah, saalis on liiga väikese mahu tõttu helisumbuvus suurevõitu, selle vastu aitaks istmete arvu vähendamine või kubatuuri suurendamine näiteks põranda madalamale viimisega keldri arvelt. Probleem on eelkõige selles, et balletilavastuste jaoks on laval ruumi vähe, suurtelt lavadelt tulnud külalised kardavad, et võivad orkestrisse lennata, rääkis mulle Aivar Mäe. Aga lava saaks tagumiste kontoriruumide arvelt ehk laiendada. Solistide ja orkestri olukorda saime renoveerimise käigus mõnevõrra parandada, kui tõstsime ülemist portaali ja muutsime selle kaldenurka. Aga paraku on panus tehtud hoopis uue maja peale,” rääkis Madalik, kes juhtis ooperiteatri renoveerimisel akustikateemat.

„Eks akustika arvelt tehakse kompromisse. Näiteks ühe kontserdisaali projektis jäeti naturaalse heliga kontsertide jaoks väga hea lahendus –helipilv, lava kohal rippuvad helipeegeldid – ära, kuna see lahendus oleks seganud muusikalide ettekandmise jaoks vajaliku tehnoloogia paigaldamist lava kohale,” meenutas Madalik. „Reeglina pole võimalik luua head akustilist lahendust nii vastandlikele nõudmistele. Mõistlikum on ehitada erinevad saalid ühtede ja teiste jaoks, paraku meil kavandatakse vaid mitmeotstarbelisi saale,” märkis ta.

Ülimoodne tehiskõla

Kõige keerukama tehnilise lahenduse näitena meenus Madalikule Nokia, praeguse nimega Alexela kontserdimaja mitmeotstarbeline saal. „Seal on väga lai ja sügav saal, mis on arhitektuurilise lahendusena silmale ilus vaadata. Ja siis veel väga kõrge lavatorn. Kuna kubatuur on väga suur, siis ei saa seal leida üht head lahendust nii naturaalse kui võimendatud heliga kontsertide ja muude ürituste jaoks. Ei aita helipilved ega ka liigutatavad helineelavad kardinad – neid pole seal vajalikus koguses kuhugi panna. Nii valisime tollal Euroopas pea ainulaadse lahenduse: hülgasime ruumi loomuliku akustika, summutades ruumi maha ja asendasime selle üleni tehisakustikaga. Praegu on see võimalik, sest arvutustehnika võimaldab väga kvaliteetset helitöötlust. Alexela saalis kasutatud Meyer Sound Constellation System koosneb kogu ruumi ulatuses lakke riputatud mikrofonide võrgustikust, digitaalsetest protsessoritest ja peidetud valjuhäälditest laes ning seintes. Selle süsteemi abil saab muuta saali kõlalisi omadusi (järelkõla kestust), toetada esinejaid ja tagada ühtviisi head kuulamistingimused igal istekohal (ka sügavate rõdude all). Seda süsteemi nimetatakse ka „elektrooniliseks arhitektuuriks”, mille abil saab tekitada illusiooni erinevate suurustega ruumidest: kui läbi valjuhääldi kuulajani jõudva helisignaali ajaline nihe otsese heli suhtes on lühike, tundub ruum olevat väike ja vastupidi, pika hilinemisega saabuv kunstlik helipeegeldus tekitab mulje suurest ruumist. Süsteem on keeruline, seda käib hooldamas Ameerika firma, et keegi kogemata seadeid paigast ei ajaks. Süsteem on väga hea, olen seal saalis nautinud maailmakuulsaid orkestreid,” rääkis Linda Madalik. „Kuid selline saal võib kaasa tuua ohu, et seal esinema harjunud lauljad ja ka sõnateatri näitelejad harjuvad elektroakustilise toetusega nii ära, et nad ei pinguta enam ja nende hääl jääb nõrgaks ega kosta enam tavalises saalis piisava tugevusega, hoolimata sellest kui ka seal on hea naturaalne akustika,” hoiatas ta.

„Aga naturaalsetest saalidest on meil kõige tähelepanuväärsem Omari küün Naissaarel. Seal kõlab kõik hästi – nii naturaalne soololaul, Pärdi muusika tintinnabuli kui ka suur sümfooniaorkester. Mulle oli see universaalne kaunis kõla pikka aega mõistatuseks, enne kui ära tabasin: küüni seinad ja lagi on õhukesest puidust. Nii lahkub läbi nende kõik ülearune helienergia, tagasi peegeldub vaid parajasti nii palju, et kõrval on kena kuulata, iga noot tuleb esile,” kiitis Linda Madalik meretagust akustikat.

Kõla jälg

Küsimusele, kui suure kõrvaga kuuldava jälje on akustik Linda Madalik jätnud meie kõlaruumi, vastas ta: „Ma ei ole päevikut pidanud, ja ega paljusid aastate jooksul tehtud töödest enam mäletagi. Ma ei armastagi eriti tähelepanu keskmesse sattuda, aga akustika teema ise on selline, mis puudutab kõikide inimeste igapäevaelu. Eriti muidugi müra ja puuduliku heliisolatsiooni tõttu. Praegu ei leita raha, et uuendada heliisolatsiooni standardit. Öeldakse, et inimesed ei jõua elektri eest maksta, mis heliisolatsioonist sa räägid. Tahaksin nüüd asuda heliisolatsiooni standardi uuendamisega tegelema, aga ega paljud mu sellisele tegevusele hästi ei vaata – normide karmistamine toob ärimeestele ju lisakulu kaasa. Nii käibki sel alal vaikne senise töö ja müra vastu võitlemise eesmärkide sammhaaval nullimine, sellest on väga kahju.”

„Kokkuvõttes saab siiski rõõmuga öelda, et akustikuna töötades olen kohtunud paljude andekate arhitektide ja inseneridega ja saanud imetleda nende loomingulisust ja töövõimet, olen kohtunud paljude toredate inimestega. Kas akustikuamet on rohkem kunstniku või inseneriamet? Ikka inseneriamet, kunstnikupoole kohta ei oskagi eriti öelda. Aga kui saali kõlast rääkida, siis on ka muusikukõrva vaja,” võttis Linda Madalik oma pikka loometööd kajastava intervjuu kokku.