Krullide hiilgus ja viletsus

Krulli nimega seonduvad võimsad auruvedurid ja keerukas tehnika, aga ka radiaatorid, tänavavalgustid, küttekatlad, piirdeaiad ja palju muudki. Legendaarse metalli- ja masinatööstuse ajalugu, mis tõusude ja mõõnadega tegutseb tänaseni, on sama kirev kui toodang. Oma pika tegutsemisaja jooksul on ettevõte nautinud ostjaskonna ja võimulolijate soosingut, kuid elanud üle ka arvukaid streike ning üldsuse hukkamõistu, lisaks on korduvalt vahetatud asukohta, nimesid ja omanikke. Kirjutab Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Masinahiiu intriigiderohke minevikuga võrdväärselt käänuline on olnud ka selle rajanud Krullide perekonna ja nime saaga. Kuigi vabrik peteti perekonnalt välja juba enne iseseisva Eesti riigi loomist, jäeti selle nimi vabariigi ajal muutmata. Nõukogude pöördele järgnenud anekdootlik uusversioon Punane Krull aga kogus nii palju populaarsust, et hilisemat Tallinna Masinatehast kutsuti rahvasuus selle looja järgi endiselt Krulliks.

Saksamaa piiritusemeister

Legendaarse Krulli tehase rajanud Franz Joachim Heinrich Krull sattus Venemaale Novgorodi kubermangu 1864. aastal pooljuhuslikult, et monteerida Saksamaal valmistatud piirituseaparaate. Piirkonna mõisamajapidamistele oli piirituse tootmine peamiseks sissetulekuallikaks ja nii oli selle valmistamiseks vajaminev tehnika kulla hinnaga. Kuna tsaaririigis masinaid tootvaid ettevõtteid polnud, siis kohalikud sepad valmistasid lihtsamad seadmed ning keerukamad telliti välismaalt kalli raha eest.

Franz Krull, kel oli Lübecki vaseseppade tsunfti kutsetunnistus, nägi selles oma võimalust. Ta rentis 1865. aastal Narvas, mis oli tollal Vene impeeriumi üks suurematest sadamalinnadest, väikese töökoja ja hakkas ise piirituskodadele seadmeid valmistama. Tema tehtud masinad muutusid kiiresti nii populaarseteks, et Krull ostis töökoja ära ja laiendas oma tegevust. Lisaks piirituseaparaatidele hakkas ta tegema ka muid mõisamajapidamistes vajaminevaid põllutööriistu ja seadmeid. Osava mehhaanikuna arendas ja täiustas ta ise pidevalt erinevaid mehhanisme, eriti aga oma peamist kuldvasikat – piiritusemasinat. Suur tähetund saabus 1870. aastal, mil ta pani Kurtna mõisa viinakööki üles oma uue destilleerimisaparaadi, mis oli senistest palju ökonoomsem ja võimaldas valmistada oluliselt puhtamat piiritust. Krulli nimi sai nüüd kiiresti laialt tuntuks ja temalt tellisid sisseseade nii suuremad Venemaa ettevõtted kui siinsed baltisaksa viinavabrikandid. Lühikese ajaga oli nutika vasksepa väiketöökojast saanud arvestatav masinatootja, mille looja konstrueerimisvõimeid hinnati kõrgelt kogu Vene impeeriumis. Erialasest ja majanduslikust edust tiivustatud masinameister otsustas oma tegevust nüüd veelgi laiendada ja kubermangu pealinna kolida.

Tallinna tähelend

Krull leidis masinatööstusele sobiva koha Tallinna toonases ühes magusaimas tööstuspiirkonnas – Paldiski maantee alguses. Ta ostis krundi 1875. aastal ja rajas sinna üsna tagasihoidliku tootmishoone, kuhu palkas esialgu vaid 14 töölist. Vaatamata ettevaatlikule algusele saatis edu Krulli ka pealinnas. Paarikümne aastaga kasvas tema ettevõte Eesti suurimaks ja moodsaimaks masinatööstuseks, kus valmistati lisaks kuulsatele piirituseaparaatidele ka kõikvõimalikke teisi tööstusettevõtetele ja tavakodanikele vajalikke masinad ning tööriistu. Uute seadmete väljatöötamiseks ja seniste täiustamiseks avati vabrikus 1886. aastal eraldi mehhaanika osakond.

Suurtööstuse juhtimise võttis 1895. aastal isalt üle tema vanem poeg Franz II Krull, kes laiendas selle tegevust veelgi. Kapitali suurendamiseks asutas ta koos noorema venna, vabriku tehnikadirektori Gerhard Krulli ja kaupmees Edgar Höppeneriga 1898. aastal aktsiaseltsi Franz Krull ning juba järgmisel aastal koliti kogu tootmine üle uude, 12 hoonest koosnevasse tehasekompleksi hiigelsuurel Kopli tänava äärsel kinnistul. Lisaks ehitati Krullide linnakusse ka avar kontor ja omanike elumaja. Masinatööstuse rajaja Franz I suri 1901. aastal.

Esimese maailmasõja eelsel ajal suurendati vabriku võimsust veelgi, et täita impeeriumi kasvavaid sõjalisi tellimusi. Tööd tõid juurde ka Koplisse rajatud suured laevatehased, pidevalt laienevad sadamad ja raudtee. Lisaks hakati kiiresti arenevale toiduainetööstusele toiduainete paremaks säilitamiseks valmistama uudseid külmutusseadmeid ja jäägeneraatoreid.

Võimsa masinavabriku omandisuhe muutus kriitiliseks pärast Esimese maailmasõja puhkemist, kui levisid kuuldused, et Vene keskvõim kavatseb võõrandada välismaalastele kuuluvad suured tööstusettevõtted. Saksamaal puhkusel viibinud tehnikadirektor Gerhard Krulli enam kodumaale ei lubatud ja hirmust ettevõttest ilma jääda, kirjutas ta oma aktsiad naisevenna nimele. Aktsiate väärtus oli aga sõjaaegses masinaehituse buumis 95 protsenti tõusnud ja kahjuks ei suutnud lähedane pereliige kiusatusele vastu panna, müüs aktsiad Doni-Aasovi Pangale maha ja põgenes Venemaalt.

Õnnetuseks surid mõneaastase vahega mõlemad vennad Krullid ja segadust kasutades võtsid juhtimise üle uued „aktsionärid“. Senise peadirektori Franz II lesk Stella ja poeg Franz III Krull tõsteti vabrikukompleksis asuvast uhkest häärberist tänavale, majja kolis aga juba uus direktor, juudipäritolu suurärimees Maksim Kagan. Ootamatult kodutuks jäänud Krullidel lubati siiski kolida perekonna endisesse korterisse vana vabriku lähedal Paldiski maanteel.

Krullitu Krull

Eesti Vabariigi ajal jätkas vabrik tegevust vana nimega, kuna kaubamärk „Franz Krull“ oli juba tuntud ja populaarne. Erinevalt paljudest teistest impeeriumiaegsetest suurtööstustest, mis pärast iseseisvumist pankrotistusid, oli Krulli tegevus ka uue riigikorra ja uute juhtidega edukas. Selle toodang kohandati Vene suurturu nõudmistelt kiiresti ümber Eesti väikesele siseturule ja otsiti aktiivselt ka impordivõimalusi.

Võimsate masinate asemel hakati tootma näiteks laias valikus metallist olmekaupu – ahjuuksi ja pliidirõngaid, ehitus- ja mööblidetaile, hauariste ja piirdeaedu, eritellimusena ka kanalisatsioonikaevude reste ja kaasi, tänavavalgusteid ning palju muud. Loomulikult jätkus ka põllu- ja muude tööriistade ning ettevõttele edu toonud külmutus- ja piirituseseadmete valmistamine. Eesti riigi kosudes hakkas tehas saama ka suuremaid riigitellimusi – 1930. aastal hakati valmistama raudteele põlevkiviküttega auruvedureid, mis said märgistuseks SK. Algas ka koostöö põlevkivikaevandustega, millele valmistati võimsaid aurukatlaid ja tunnelahjusid. Siseturu kõrval müüs Krulli tehas oma toodangut edukalt ka välismaale – külmutusseadmeid turustati nii Euroopasse kui soojadesse Araabia ja Aasia riikidesse, põlevkivitehnoloogiat aga Austraaliasse.

Krulli toodangut tunnustati korduvalt erinevatel tööstus- ja näitusmessidel. Ühena vähestest võitis see kahel korral üle-eestilisel näitus-messil kõrgeima autasu grand prix. Tehase edulugu ei kõigutanud ka mitmed streigid ja tööseisakud, mis ajakirjanduses laialdast kajastamist leidsid ning isegi riigivõimu sekkumist nõudsid.

Masinatööstusele aluse pannud Franz I Krulli pojapoeg Franz III oma õigusi vanaisa rajatud ettevõttele taastada ei saanud. Tehase uus juhtkond määras talle küll stipendiumi Saksamaal õppimiseks, kuid kartuses, et pärija võiks tulevikus vanaisa rajatud ettevõttesse naasta, lõpetasid peagi tema toetamise. Kehvade majandusolude tõttu jäi noorel pärijal ülikool pooleli ja pärast kodumaale naasmist asus ta Tallinna Tselluloositehases tööle kassapidajana. Hoolimata kaotatud varadest ja vabrikust, osales Franz III Krull aktiivselt siinse baltisaksa kogukonna tegevuses ning kuulus ka Mustpeade vennaskonda. Ta lahkus koos emaga Eestist 1939. aastal Saksamaale.

Krullist saab Lauristin

Pärast nõukogude riigipööret tehas natsionaliseeriti ja see sai uueks nimeks kommunistlikule võimule sobivalt Punane Krull. Naeruväärne nimi muudeti 1945. aastal Riiklikuks Liidutehaseks nr. 9 ja seejärel 1949. aastal Tallinna Masinatehaseks, millele 1971. aastal lisati punaaktivist Johannes Lauristini nimi. Nii muutus Krull Lauristiniks. Vaatamata korduvatele nimevahetustele rahvasuus ikkagi Krulliks jäänud ettevõttele avanes nõukogude okupatsiooni ajal taas hiiglaslik Nõukogude Liidu siseturg ja algas suuremõõtmeliste masinate tootmine. Eesrindlikus tehases valmisid naftapuurtornid, tornkraanad ja paljud muud seadmed, millest suurema osa neelas n-ö kuuendik kogu planeedist.

Saksamaale kolinud Franz III pidas vanaisa rajatud masinatööstuse juhtidega ühendust ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Huvist kunagise sünnilinna vastu, külastas ta 1979. aastal Tallinna ja andis tööstuse ajalugu ning oma perekonda puudutavad dokumendid üle tollal ettevõttes tegutsenud muuseumile.

Taasiseseisvumisjärgselt masinatehas erastati ja see elas läbi sügava langusperioodi, sest taas kadus Venemaa turg. Alates 2000. aastast alustati tehase põhjaliku moderniseerimisega ning praegu valmistatakse jälle edukalt õhkjahuteid ja suuremaid metallvalu tooteid.