Kui liider lahkub

Pikast lennureisist kergelt kurnatud, astusin Tallinna lennujaama transiitala kuuenda värava kõrval asuvasse pubisse ja tellisin endale topeltespresso. Kunagine hea kolleeg Katrin oli mõned tunnid tagasi saatnud sõnumi, et ootaksin teda seal – tema lend väljuvat poolteist tundi pärast minu maandumist.

Lennujaamas kohtumise kokkuleppimises pole iseenesest midagi eriskummalist. Reeglina tund või enam, mis terminalis lendu oodata tuleb, on just täpselt selline efektiivne aeg, et saab kiire kohtumise teha, kümmekond süvenemist nõudvat e-kirja ära saata või lihtsalt tosin lehekülge head raamatut lugeda. Seekord pakkus Katrin ise välja võimaluse see tunnike sisustada, sest ta oli otsustanud ametist lahkuda. Suure rahvusvahelise kontserni Baltikumi haru juhtimisest kõrvaleastumise otsus oli tema peas küpsenud juba mõni kuu ja nüüd oli ta teinud lõpliku otsuse. Kuid ta muretses oma tiimi pärast, kes maha jääb. Aastatega üles ehitatud meeskond oli Katrini jaoks kujunenud justkui teiseks pereks. Kuid energia oli otsa saanud ja ta ei tundnud endas enam jõudu, et oleks jaksanud aastaid käidud rada edasi laiendada omanike seatud suunas.

Olin just jõudnud esimese sõõmu kuuma espressot rüübata, kui Katrin saabus. Endale omasel jõuliselt enesekindlal sammul astus ta sisse, surus naeratades mu kätt ning istus mu kõrvale pehmesse tugitooli maha. „Aitäh, et mind ära ootasid. Ma olen omadega ikka täitsa sassis juba,“ lausus ta pärast hetkelist vaikust, püüdes samal ajal mullivee tellimiseks baaridaami pilku tabada.

Kihutavalt rongilt maha astumine oli talle, kes ta minu arvates oli keskmisest kõrgema vastutustundega, tõsine väljakutse. Aga ta oli oma otsuses kindel ja ma isegi ei üritanud teda ümber veenda. Sain aru, et seda ta minult ei ootagi. Tema murekoorem seisnes pigem selles, kuidas teha lahkuminek tiimi jaoks võimalikult vähe valuliseks. „Nad lähevad ju kõik minema, kui ma oma plaani teatavaks teen,“ ütles Katrin kartuses, et võimalik doominoefekt halvab ka kogu aastate jooksul loodud äri. Seda ta aga kindlasti ei soovinud.

Oli selge, et tema plaan ei jää enam kauaks saladuseks. Seda enam, et juba järgmisel päeval pidi ta Saksamaal kohtuma emaettevõtte juhatusega ja andma teada oma lahkumisplaanist. Niisiis parim, mida me sel hetkel teha saime, oli mõelda välja plaan, kuidas tiim juhi lahkumisest kõige vähem kannataks ning kardetud doominoefekt olemata jääks.

Mängisime Katriniga mis-siis-kui põhimõttel läbi mitu stsenaariumit selle kohta, mis tema lahkumise teatavaks saamisest alates juhtuda võiks, ja kirjutasime arvutisse igaühe juurde valdavalt Katrini enda sõnastatud tegevused, mis lubaksid halvimat ära hoida. Me saime kokku ligi kaks lehekülge tegevusi, enamiku ühiseks nimetajaks „räägi inimestega“. Rääkimine oli hea plaan, kuid me leppisime kokku, et enne laiema juhtkonna ette minekut teeb ta kohtumise ikkagi vaid lähima tiimiga, kes tööalaselt temast kõige enam sõltub. Suure muutuse võtmes on oluline, et just need inimesed saavad tema otsusest esimesena teada ning ta saab ise vahetult vastata ka kõikidele nende miks’idele. Katrin ise pakkus välja, et teeb tagasi jõudes nendele ligi kümnele inimesele õhtusöögi ja annab siis oma otsuse teada. See oli varem pakutust kahtlemata veelgi parem plaan, sest aastaid koos töötades tekkinud austus vääris sellist viisakat lahku minemise žesti. Õhtusöögikutse läks Katrini assistendi vahendusel teele juba sealtsamast lennujaamast.

Lisaks võttis Katrin aega käia isiklikult läbi oma kontorid ka ülejäänud kahes riigis, et arutada sealsegi meeskonnaga samme, mida uue juhi tulekuni ette võtta. Kuigi emafirma nimetas mõne aja möödudes ettevõtte uueks juhiks Katrini alluva, andsid meeskondadega peetud kohtumised neile kindlasti enam enesekindlust muutuse perioodiks ja Katrinile kindluse, et tema lahkumine ettevõtte toimimist liialt ei mõjuta.

Ja ei mõjutanudki. Tegelikult ei tea me tänaseni, kui palju mängis selles rolli tema „räägi inimesega“ plaan ja kui palju tema üles ehitatud ettevõtte kultuur. Igal juhul andis inimestega vahetu rääkimine aga hingerahu eelkõige talle endale ja kindlasti tema tiimile, kelle jaoks ta on veel ka täna õigete juhtimisvõtete võrdkujuks.