Kuidas ajakirjanikele meeldida? Porsche retsept

Kuidas teha ajakirjanikele pressiüritus, mis tagaks positiivse kajastuse? Taivo Paju käis Portugalis vaatamas, kuidas Porsche seda teeb. Siit tuleb siis Porsche retsept. 

1. Viska kassipojad kohe vette

Tegemist oli Porsche sportlimusiini Panamera uue versiooni pressiesitlusega. Porsche lennutas oma kulu ja kirjadega ajakirjanikud Lissaboni lennujaama, seal pandi kõik bussi ning viidi hotelli. Seltskond oli tõesti kirju: ajakirjanikke oli Ukrainast Iisraelini ja Eestist Armeeniani.

Ja siis oli rahulik osa läbi – programmis kirjas olnud pealtnäha süütu lause „Start to drive to Evora“ tähendaski seda sõna-sõnalt. Keset Lissaboni tuli lihtsalt istuda uhiuude Panamerasse ning sõita 200 kilomeetri kaugusele Evora linna. Ei mingit grupis sõitmist ega saatjat – võta auto ja mine!

Tol hetkel ma ei tahtnud mõeldagi, mis see auto maksab ja mis juhtub, kui midagi juhtub. Niikuinii olin kirjutanud alla paberitele, kus oli kirjas midagi sellist, et kui auto tuksi keeran, siis järgmise saja aasta jooksul maksavad seda välja veel ka minu lapsed ja lapselapsed. Elukutselised autoajakirjanikud on aga karastunud tüübid. Nad on harjunud mööda maailma käima ning üha uhkemaid autosid üha kõvemini pedaalima. Viskasid käe ilma läbi lugemata lepingule alla ning vajutasid gaasi põhja. Ma ei püüdnudki nendega sammu pidada.

Kohe lõi ninna uue auto lõhn. Sellega pidavat autofirmad kõvasti vaeva nägema, et kordumatu lõhnabukett autosse saada. Ilmselt feromoonidega, sest miks muidu nii palju uusi autosid ostetakse.

Kõik oli muidugi kohutavalt harjumatu. Iste on vastu autopõhja. Süütevõti ei ole võti, vaid mingi puldi moodi vidin. Süütelukk on hästi harjumatu koha peal, seda tuli vasaku käega keerata. Aga traditsioonid loevad – starterit andes keerad süütevõtit ikka nii nagu vanasti.

Lissaboni liiklus oli ühe lõunamaa kohta äärmiselt korrektne. Isegi kui algul läks mõni teeots valesti, lasid kohalikud juhid kenasti eksimuse heastada. Kui ma linnast välja sain ja liiklus rahulikumaks läks, siis sain Panameraga ette võtta kõige nauditavama tegevuse: sõidad möödasõidul teise autoga rahulikult kohakuti, ja siis vajutad gaasi põhja. Turbo möiratab, ja siis… sa kaod.

Lissabonist Evorasse oleks saanud ka mööda kiirteid, aga Porsche rahvas oli teekonna koostamisega täiega vaeva näinud: kiirteid oli vaid veidi, peamiselt olid külateed ja imeliste vaadetega mägiteed. Mis oli põnev. Aga järgmisel päeval tagasiteel sattusin väikseid teid pidi põhjalikult seiklema ning tagatipuks olin keset velotuuri, nii et äärepealt oleksin lennukist maha jäänud.

2. Vali toimumispaigaks turismimagnet

Evora on imeilus linnake, mille südalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linnale, mis on ajalugu täis, annab kordumatu ilme keskaegne akvedukt,mägedest tulev üheksa kilomeetri pikkune kivist sammastel veejuhe. Rääkimata katedraalidest ja kabelitest.

Vaatamisväärsuste nautimiseks ei pidanud isegi hotellist välja minema – nii vanu Araabia stiilis aknaid pole Euroopas just üleliia palju säilinud.

Selgub siiski, et kogu see lõbu polnud ette võetud mitte ajakirjanike pärast. Uute mudelite esitlemiseks otsitakse ägedaid paiku hoopis diilerite jaoks, kes lihtsalt ei viitsi kogu aeg Saksamaale autotehasesse tulla. Ka Evoras käisid enne ajakirjanikke mitu nädalat kõikvõimalike riikide diilerid.

3. Toode ise

Porsche fännid jagunevad kaheks. Mõned arvavad, et džiibi (Cayenne) või limusiini (Panamera) tegemine oli Porschel pühaduseteotus – nad oleks pidanud jääma ikka vihase sportauto Porsche 911 juurde.

Aga samas on just džiip praegu kõige enim müüdud Porsche. Ja ka Panamera müük läheb plaanitust paremini. Seda hakati tootma kahe aasta eest ning tänavu kevadel valmis 100 000. Panamera. Kolmandik Panameradest läheb Hiinasse, kolmandik Aasiasse ja kolmandik jääb Euroopasse.

Ning müük kasvab. Sest ka Panameraga on Porsche inimeste vajadused ära tabanud. Varem oli nii, kui 911-ga sõitnud noored vihased mehed pere lõid, loobusid nad Porschest ja ostsid BMW või Maserati, kuhu naine-lapsed kenasti ära mahutada. Nii sündiski Panamera, mille tagaistmele võib firmajuht panna hellalt pintsaku ja portfelli või kaks last. Tegelikult ongi raske määratleda, mis see siis täpselt on, kas luksus-, pere- või sportauto. See on kõike kolme korraga.

Selle suhteliselt põgusa (umbes 500–600 km sõitu) tutvuse järel tundub küll, et selle auto müügiedu taga ei ole perfektsed tehnilised lahendused (seda ka muidugi), vaid eelkõige auto iseloom. Panameras on nimelt – taotluslikult! – päris palju legendaarse Porsche 911 tunnet. Tuled, kapoti erilised kõrged poritiivad, esiaken – kõiges kumab 911 läbi. Mootori möiratus enne kiirendust (ehkki Panamera on automaatkastiga) pärineb ka 911-lt.

Muideks, spidomeeter on sel autol kolmandajärguline, ehkki suudab 350 km tunnis välja mõõta. Tähtsaim vidin on hoopis armatuurlaua kohale toodud stopper, et igaüks saaks ise veenduda, kas Panamera Turbo 520 hobujõudu ikka kiirendavavd 4,1 sekundiga nullist sajani. Muidugi tuleb siis arvestada, et keskmine läheb ikka kõrgemaks kui rahuliku sõidu 10,7 sajale. Aga kusagilt peab see jõud, mis surub sind seljatoe sisse nagu lennukis, ju tulema.

Ma ei hakka rääkima mustmiljonist väikesest nupust ja klahvist käigukangi ümber, rooli küljes ja laes. Aga ühest ei saa mööda – „Sport Plus“. Kellel on Porsche, saab sellele nupule vajutada, ja tagant tõuseb üles antitiib, auto vajub veel madalamaks ning vedrustus läheb täiesti jäigaks. Kuna ma ei teadnud, kas Portugalis ka autoinspektorid põõsas istuvad, siis ma üle 170 km/h sisse ei võtnud. Ent tunde sain kätte – auto istus teel nagu valatult.

Samas kõik on tasakaalus – Panamerade hinnad algavad Eestis 83 800 eurost.

Kas ma puudusi ka leidsin? Nii ja naa. Avastasin, et veepudelihoidjad, mis armatuurlaua seest välja tulid, olid vales mõõdus, pudel logises. Aga ei, selgus, et topsihoidja läbimõõtu sai reguleerida.

Ühe Porsche juures aga avastasin küll ukse seest kerge klobina. Kas tõesti mõni kruvike lahti? Ei, keegi oli jätnud ilma karbita CD-plaadi ukselaekasse.

Ühesõnaga, nüüd mõistan, miks Porsche fännid Porchedest nii vaimustunud on.

Mis puutub hea mulje jätmisesse ajakirjanikele, siis on 26 riigist koosneva müügipiirkonna marketingijuhil, Daimler-Chrysleris töötanud Annette Tomaszkowicz’il õigus: vägisi armsaks ei saa. Kõige tähtsam on toode ise. Kui ajakirjanik pärast sõitu võidukalt autost välja astub, võib ka head lugu oodata. Kõik muu on ainult ilus lisand.