Kuidas valida tippjuhte?

Aastaid tagasi osalesin koolitusel ühes Tallinna hotellis. Õhtul kostitati meid püstijalabaaris suupistete ja väikese veiniga. Aga see koolitus jäi meelde pigem sel põhjusel, et ühel hetkel astus ei-tea-kust meie sekka Eesti president Toomas Hendrik Ilves, tervitas kõiki ja soovis jätku. Juhuslikult asus meie koolitustoa kõrval see ruum, kus president ennast eelseisvaks kõneks valmis seadis. Loomulikult ei tundnud ta meist kedagi, kuid selline vahetu suhtumine avaldas muljet. Ei mingit distantsi, aga kõik said otsekohe aru, kes olukorda valitseb. Sellist olukorda võikski kutsuda juhtimiseks.

Selle loo valguses hakkasin mõtlema, kuidas juhte valitakse. See on minu jaoks alati olnud üsna segane valdkond, sest raske on leida adekvaatset põhjendust, miks näiteks korduvalt skandaaliga lahkuma sunnitud juht ilmub ühtäkki jälle välja, ja jälle tippjuhina.

Seetõttu kaldun aina rohkem arvama, et juhtide valikul võiks hoopis parema tulemuse anda mõned ebatraditsioonilised meetodid. Varasem juhtimiskogemus ei tee kindlasti halba, aga see ei tohiks olla ka üheselt määrav. Alustada võiks pigem nendest asjadest, mida üheski CV-s kirjas pole. Seda võiks üldistades kutsuda inimese käitumismustri kaardistamiseks.

Algatuseks vaataks, kuidas juhikandidaat kohtleb teenindajaid. Kassapidajad, ettekandjad, autopesijad, toateenindajad, pardapersonal… Nendega suheldes on inimene teataval võimupositsioonil, sest „klient on ju kuningas”, ja neil on teatav kohustus sinuga kena olla. Üleolev suhtumine neisse näitab inimese madalat empaatiavõimet ja üleoleku vajadust. Kas selline inimene on parim juhtima näiteks mitmesaja töötajaga ettevõtet?

Kas potentsiaalne juht käitub viisakalt? See võib jällegi tunduda üsna omapärane viis kellegi juhipositsioonile valimiseks, aga pahatihti jääb inimestel puudu elementaarsest viisakusest. Tänan ja palun pole liiga keerulised sõnad, ent mitte alati ei kiputa neid kasutama. Kui sa ei suuda olla teiste vastu viisakas, siis kes tahab, et sa teda juhiks? Me võime selles plaanis leida näiteid ministritest kuni riigipeadeni välja.

Kuidas suhtleb inimene laste ja koertega? Need, kes saavutavad laste ja koertega automaatselt kontakti, suudavad tavaliselt seda teha ka teiste inimestega. Lapsi ja koeri ju ei huvita sinu haridus, staatus ja kraadid, vaid viis, kuidas sa ennast üleval pead ja suhtled. Nad saavad kohe aru, kui sa oled võlts või nad sind tegelikult ei huvita.

Või see, kuidas käitutakse ootamatus ja kergelt ebamugavas situatsioonis. Mida teeb inimene, kui ta põrkab supermarketis kokku äkitselt nurga tagant ilmunud ostukäruga? Naeratab sõbralikult ja vabandab (kuigi selleks ei pruugi põhjust ollagi) või hakkab hoopis vandesõnu pilduma?

Kõnekas on ka see, kuidas inimesed reageerivad juhi ilmumisele praegusesse töökohta ja mis lugusid räägitakse temast eelmises.

Kui vabandamise teemaga edasi minna, siis see räägib inimesest samuti nii mõndagi. Mitte keegi meist pole eksimatu, kuid mõnel on oma eksimusi kuidagi eriti raske tunnistada. See on päris huvitav, sest võime vigu tunnistada on tugevuse, mitte nõrkuse märk.

Teiste tunnustamine. Jällegi, teiste tegemiste märkamine ja tunnustamine ei võta üheltki juhilt midagi vähemaks, vastupidi – tunnustamisvõime on märk küpsusest.

Huumorisoon. Pinged ja nende maandamine on juhi tööülesannete vältimatu osa. Eluterve huumor võib mõne ebamugava olukorra hoopis teise valgusesse pöörata. Huumorisoone puudumisest on hullem vist vaid üks asi – paari päheõpitud nalja pidev korrutamine.

Kõigel sellel polegi ehk mingit suurt teadust taga, aga kui otsustamisel oleks valida CV ja mõne otsingubüroo testide või lihtsalt kandidaadiga linna peal jalutamise ja igapäevasituatsioonide jälgimise vahel, valiks ma kõhklemata viimase variandi. Kui juhikandidaadi käitumine tekitab küsimusi, siis kui suur on lootus, et temast saab suurepärane juht?